ma olen täiesti kohutavalt väsinud ja tegelikult unistan voodist. aga mul on karvane tunne, et ma olen lausa üleväsind ja voodisse minek tähendab pikemaajalist vähkremist.
või siis mitte.
aga see selgub peatselt.
igatahes, kui keegi nüüd arvab, et tänane kena ilm sai peamiselt väljas veedetud, siis ei! suur osa päeva keskelt sai veedetud sünnipäeva pildistades täiesti siseruumides. hea, et mõni aken kusagil nii oli, et aru sai, et õues on valge:P
mitte et üritus poleks vinge olnud ja lastel palju rõõmu; meie kliimas ei tea ju iial ette ka, et milline ilm tulemas on. et selle koha pealt oli küll kõik okei. aga lihtsalt, et suur osa päeva keskmisest osast oli tubane.
edasi tuli taaskasutuse osa päevast. Telliskivi kirbukale ma ei jõudnudki, sest esiteks oli hilja ja ilmselt isegi aastapäeva puhul oli selleks ajaks enamik end kokku korjand; teiseks tundus hullumaja olevat. küll aga sai käidud Mööbeldajas, kust sai ostetud üks pisem ja üks suurem asi. pisem oli jalgratas lapsele. tal üks on, aga see on nö maal ja lisaks natuke lilledega – ehk siis ta väga ei taha sellega linna vahel sõita. nüüd sai pea olematu raha eest täiesti pädeva asja. sest no roostes porilauad sõiduomadusi ju ei mõjuta 🙂
igal juhul tähendas see seda, et tükk aeg sai laps õues olla.
kokandusliku poole saavutused olid täna pitsa (siuke igav, hakkliha, paprika ja seentega) ja banaani-okolaadimuffinid. proovisin ühte retsepti, mille tulemus sai küla peal söödud ja muidugi veidi mugandasin. ütleme nii, et mulle omale meeldis rohkem see variant, kus okolaaditükid olid peale pandud, mitte sisse. aga ma mingi hetk ehk kirjutan sellest kokkajas pikemalt.
kõlab nagu tavaline päev onju? et miks ma väsinud siis olen?
a ma olengi siuke nõrk. ca kolm tundi jalgadel pildistada ongi minu piir. nii et kõik muu on boonus.
koristama peaks kah.
kunagi.
eh..