tegelikult oli mul tänaseks blogimise teema välja mõeldud. ja see oli see, et kirjutan veelkord sellest, miks mulle meeldib trammiga sõita ja et mis vahe on siis trammi ja autoga sõitmisel.
jah, tavaliselt ma käin jala ja liigun selle jubeda Kopli trammiga, kus ellujäämisprotsent on enamike arvates imeväike. mul on aastaid õnnestunud edukalt selle protsendi sees püsida ja ma arvan, et neid on veel päris palju.
igatahes.
ma istun trammi ja..
justnimelt istun. sest jättes välja need üksikud korrad, kui mul on tõesti tapvalt kiire, võib alati oodata järgmist trammi, kui esimene on liiga täis. teine tuleb tõenäoliselt üsna kohe, vähemalt kui tegu on mingi normaalse kellaajaga. seega enamasti saab istuma küll.
istun trammi ja kulgen ruumis, sellele suuremat tähelepanu pööramata. vahel panen mp3-mängija kõrvaklapid pähe, aga mitte alati. pilk libiseb aknast välja ja pähe tulevad kaootilised mõtted. vahel ka suunatumad, kui vaja, aga trammis lähevad need mõtted jooksma mingeid täitsa oma radu. trammis olles ei ole kiire. seega on seal see võimalus mõtted vabaks lasta ja nad lähevad ka, sest ei pea tegelema mõtlemisega, kuhu ja kuidas edasi.
paljud head mõtted sünnivad just trammis.
tramm on hea koht, kus end vaikselt tööpäeva sisse elatada või tööpäevast välja.
selline kiirustamiseta veerandtund iseenda jaoks.
kusjuures, mulle meeldib ju autoga sõita ja näiteks mingi normaaloludes sõitmine on ka värskendav ja laseb mõtted liikuma (just maanteel), aga kui sattuda mingisse vähegi ägedamasse linnaliiklusesse, siis on mõtted liikluses ja mingit rahu ei ole, pigem vastupidi.
veider on selle juures see, et auto juhtimine on hea teraapia agressiivsuse ja viha ajal. siis tramm ei mõika.
aga jah, kui on mingid ummikud ja asjad, siis see väsitab hullult.
et siis auto ja tramm töötavad teraapiana 😛 isemoodi.
ja just tramm, troll ja buss ei ole nii head.
ning ilmselt enamik ei adugi, mis juttu ma ajan..
Kuu: märts 2009
fucked up*
põhimõtteliselt kulutasin ma ühe terve nädalavahetuse ühele kiirele projektitööle. pidin tegelema asjaga, mida ma väga ei oska; mul jäi seetõttu üks koolitöö õigeaegselt esitamata, ei jõunud ühele koosolekule ning närveldasin hullupööra, et asi ikka valmis saaks.
kulud selle töö tegemisele jäävad katmata.
kas ma tahan kõik hetkel pikalt saata või tahan?
* – vabandage mu keelt
ummik
ma vihkan ummikuid.
… ja mitte ainult liikluses …
minu tõehetk
Kajakas viskas mind palliga. kui keegi on veel visanud, siis ei tea ma sellest midagi, sest ma ei loe muid blogisid kui neid, mis on mul google readeris.
igatahes. 7 tõde.
1. ma olen hullupööra väsinud ja tahaksin umbes jaanipäevani olla kusagil mujal. ning tagasitulles leida, et vahelepeal on kõik projektid lõpetaud kenasti ja kool ka. mul on absoluutselt kõrini sellest praegusest perioodist, mil mul on krooniline unepuudus.
2. ma eelistan vanni dushile ja saunale. ise käin teistele rääkimas, kuidas dush on säästlikum ja vedelen ise vannis. aga ma ei tee seda iga päev.
3. ma olen laisk ja mugav. ma teengi alati täpselt nii palju, kui just vaja on. no mingi nõme naiselik kohusetunne leiab vajalikku tegevust piisavalt. aga kui oleks võimalik, siis ma suudaksin ilmselt päris kaua elada nii, et vedelen päevad läbi voodis.
4. ma ei suuda oma vanematega koos elada. ma ei pea ka.
5. ma olen üsna rahul oma linnakorteriga. mingit maja linna taga põllurajoonis ei taha. päris maja päris maal oleks teine lugu, aga..
6. selleks olen ma liiga arg. tegelikult ma olengi hästi arg ja pelgan uusi olukordi ja inimesi. ma vihkan igasuguseid ametlikke telefonikõnesid ja võimalus mailida on mulle hea päästerõngas. aga alati ei ole see võimalik. ja nii kapitaalset elumuutust ma ikka kardan küll – maalekolimist mõtlen siis.
7. mu elus on olnud rohkem mehi, kui mulle tegelikult meeldiks. ma arvan, et mul on mingi oma sisemine kiiks või midagi ja seepärast see ongi nii. mingi sisemine ebakindlus, mis mingi ajani otsis mulle kinnitust, et mind tahetakse. nüüd ma lihtsalt vahin sellele ebakindlusele otsa ja .. ei püüa talle midagi tõestada. mis ei tähenda, et midagi muutuks.
viskan palli Sinisele, Maaraja perenaisele, Evule, Perfektsionistile, Triinule ja Asjadest kirjutajale.
ah..
Evu ütles ära.
ja kas nüüd keeratakse kella või? mis pidi? ma olen niigi väsinud, milleks seda jama veel vaja?
see ei ole esimene hala sel teemal siin. hetkel ei räägi sellest pikemalt, Päevalehest saab lugeda.
hiljem: ma püüdsin postkasti toppida toavõtit ja imestasin, mismoodi see võti täna nii suur on..
väsitav päev, aga positiivne ka
üks suur asi (üritus noh) on tehtud ja minu meelest üsna õnnestunud. natuke otsi kokku tõmmata veel ja saab joone alla.
eile sai poole ööni ettevalmistatud ja hommikul vara alustatud. aga mul on hea meel, et kõik sujus tõrgeteta ja ajakava oli üsna reaalne ja tagasiside oli postiivne.
koolist helistati ja teatati, et mu laps sai nende tugevamasse klassi sisse. pidi kunstiliselt väga arenenud olema ja muu test läks ka hästi. etteütluses olla olnud paar viga, näiteks ‘seen’ oli kirjutatud ühe e-ga. ahah. ma ei teadnudki, et mu laps üldse suudab etteütlusega midagi teha. minu eest ta varjab oma selliseid andeid.
no igaljuhul mõjuvad sellised asjad lapsevanemale hästi.
aga nüüd oma lagunenud hambaga midagi ette võtma. seal saab vähemalt lamada.
et nagu infotelefon?
ma ei suuda vist järgneva paari kuu jooksul kirjutada suurt midagi, kui ikka seda, et loen päevi, tunde, minuteid.
sest ma ei näe midagi muud tulemas, eriti.
hommikul oli vaja linna peal olles üks info kätte saada. üsna lihtne. helistasin esimesel pähetulnud infotelefonil (ma ei suutnud välja mõelda, kes tuttavatest oleks päikselisel kevadhommikul arvuti ligi) ning kuulasin, kuidas mulle loeti ette hind (mi ei ole üldse odav; aga kuna ma ei tea neid infotelefone, siis valisin tõesti suvalise numbri). seejärel tuli liinile tädi, kellelt küsisin oma küsimuse. no sellise, millele saaks internetist loetud sekundite jooksul vastuse. tädi klõbistas natuke ja siis teatas, et selle asutusega neil lepingut ei ole.
no aitäh. see, et ma helistan, toob neile minuti pealt kahekohalise summa, aga nad põhimõtteliselt ei lähe niisama netti otsima? kuna lepingut pole?
ma ei kulutanud oma raha, et tädiga seda poliitikat natuke arutada. võtsin jalad selga ja sain vastuse oma küsimusele.
meenutab seda, kui ma kunagi helistasin mingil numbril, mis pidi olema nagu Tallinna Autobussijaama info, aga mis osutus samaks kohaks, nagu bussireisid.ee – ehk ma tahtsin just infot nende busside kohta, mida bussireiside süsteemis pole ja ma ei ole kindel, kas ma olen ise suutnud kõik leida. et nagu bussijaama info, eksole, mis võiks loogiliselt teada kõiki neilt väljuvaid-sisenevaid busse. aga ei!
kellele sellised mõttetud infotelefonid?
ega ma nüüd jälle tükk aega ei proovi, vaid usaldan end ja püüan ikka mõne arvuti ligi oleva tuttava leida.
mitte et alles ükspäev ei oleks tööle helistand mingi analoogse infoliini tädike, kes püüdis kaela määrida, et me peaksime nende baasiga liituma. kuna aga meie töö käibki läbi neti ja nö inimesi tänavalt me ei teeninda, siis on see väga mõttetu.
minu kevad
täna algab ju kevad?
ma olen väga kursis kuupäevadega, kõik on täpselt arvel. nii ja nii mitu tundi sinnani, nii mitu päeva selleni, nii mitu päeva tolleni.
aga ma ei tea eriti midagi muud, mis ka toimub.
mu kevadine aeg on tihe ja segamini, nagu see pilt.
ma näpistan aega oma lapse jaoks, ammutan sealt veidigi jõudu ja mul on kahju, et mitte mina pole see, kes oma last toetab, vaid vastupidi. ja ta on nii tubli selle juures!
ma olen stressisöömisega juurde võtnud nii kohutavalt palju, et ma ei julge kaalule minna.
ma pean tegema mingeid asju, mida ma õieti ei oska, aga pole ei aega ega raha, et lasta neid kellelgi oskajal teha.
mul on tunne, et ma ei jõua mitte ühegi asjaga õigeaegselt valmis. et mul on liiga vähe aega. ja kui ma lõpuks jõuan, siis milline on see hind minu jaoks?
ma ootan juba nii väga suve, sooja ja mõnusat, jalgupidi merevees. ja mul on tunne, et seda ei tulegi.
kasvab koolilapseks
täna käis laps koolitesti tegemas. kuigi ma peaksin vist ütlema, et käisime, sest mina olin ka koolis. sisuliselt oli tegu tasemetestiga, sest konkurssi hetkel ei ole.
küsisin pärast, mis seal oli siis ka. see lugu, mis neile loeti ja mille järgi nad joonistasid, räägiti mulle põhjalikult ümber. muu osa kohta öeldi ka, et ei midagi keerulist. muuhulgas sain ikka välja pinnitud, et mõni lauseke oli ka lugeda olnud. aga ikkagi ei olevat raske olnud.
minu laps ja lugemine. siiani on see üsna hell teema olnud.
ega raamatu taha ma pole teda eriti siiani saanud. eks tal ole omal ka see vist, et ei oska õieti veel ja siis pelgab pisut. tegelikult on viimasel paaril nädalal päris vingeid lugemisi olnud. nälgajäämist karta ei ole, turul luges kokku ‘VÄRSKE SEAMAKS’ ja poes ‘RIISI-MAKRASALAT’. eile valgusfoori taga oodates sai kokku ‘RANNAMÄE PARKLASSE’ ja täna ujumisprille ostma minnes ‘MAINORI KÕRGKOOL’ (selle ‘kõrgkooli’ juures ma natuke aitasin, g ja k keskel koos tekitas väikest segadust). niimoodi vaikselt omaette lugedes tuleb mu meelest pareminigi välja, kui kõvasti veerides.
aga üldiselt on päris kummaline. minu pisike RM sätib kooli minema. suureks poisiks kasvab ära…
kevadised ponnistused
koolis käidud. üks kord on veel käia ja siis peab pühenduma lõputööle. tegelikult peaks seda juba praegu, aga hetkel on muud vägaolulised asjad kaelas. nagu ikka.
kuid vähemalt paistab valgus tunneli otsas.
mulle ei meeldi niimoodi rabeleda, aga teisalt on endiselt mure järgmise talve sissetulekute pärast. et kui nüüd need rahastused ära kaovad ja projektitöödega kitsaks jääb, siis on see ju rahakotis ka tuntav.
koolis mittekäimine annab siiski ka kokkuhoiu.
ma mõtlen praegu, et ca nädala pärast lõpeb seekordne suur rabelemine.
aga siis tuleb ju uus peale, nii et tühjagi.