ma töötlen pilte, aga blogisse panna pole ühtegi. tüüpiline. kingsepa pojal pole ju ka saapaid.
päev õnnestus umbe jooksutada. hea küll, et sain lõpuks triikimistooli, odavalt pealegi. ja panin pilgu peale veel ühele nahkjopele (hea õnne korral on see ära ostetud, kui ma ostma peaksin minema) – aga ajaga läks kõik umbe ikkagi. see pooltunnike Amway- ja muud jutt vahele oli küll kerge puhkus, aga võttis jälle mingi hulga aega ära. no täikalkäimine võttis ka muidugi, aga ainult asjalik ei saa ka peäva läbi olla ju.
nii, protsess jälle sealmail, et eeldab mu sekkumist. seega blogisissekande lõpp.
Kuu: oktoober 2007
mul ei ole aega kuulata oma organismi
selline tunne, et organism on täiega vastu mu töölkäimisele. jälle on täitsa tõbine olla. eile õhtul magasin-magasin-magasin. peale Fervexit ja enne Citroplusi. ärkasin vahepeal selleks, et RM magama panna ja veidi seltskondlik olla.
ma keeldusin kraadimisest, sest ma ei taha teada, mida see näitab. nagu enamasti. see teadmine ei anna mulle ju tegelikult mitte kui midagi, loeb enesetunne. ja see oli eile konkreetselt nõrk ja unine.
praegu pole palju tugevam tunne. nii palju on parem, kui hommikuti ikka. aga kerged külmavärinad on ja kurk kraabib ikkagi.
ilm, muidugi, on ka selline, mis mõjub pigem seda tunnet süvendavamana kui et positiivsust süstiv.
mul on kohvi kõrvale okolaadikook, millega püüan tuju tõsta. (kas see on lusikaga söömiseks või näpu vahelt? alaline dilemma üleni mingi glasuuriga kaetud kookide puhul)
täna annan auto ka ära. jään sõltuvaks teistest. õnneks on hetkel paar varianti, et vajadusel auto enamvähem kindlalt sõitmiseks saada.
variatsioonid punases nahas
kui ma lähen tähtsaid projektiläbirääkimisi pidama, pean ka end punasesse mantlisse mähkima. sest see eeldab suhteliselt viisakat muud riietust ka ning tõstab enesetunnet. ajab selja sirgu ja pea püsti ja loomulikult meik ja seelik. ja kontsad. no nagu päris. Daam. kuigi ma ei tunne end üldse Daamina.
nagu mulle hommikul öeldi, et ma näen väga ametlik välja.
ainult et punaseid kindaid ei tohi maha unustada.
poodides on päris hea valik punaseid saapaid ka, jaguks neid nüüd allahindlusteni ka :O
muide, ilmselt annaks selle mantliga tegelikult ka väga mitteametlik olla. punased kingad (mis mul juba on) ja teksad ja mantel peale. mingi kampsik või misiganes alla. oleks ka täitsa pädev.
nahk on universaalne.
mis teeb naised õnnelikuks
eile õhtul lõpetasin Fay Weldoni “Mis teeb naised õnnelikuks”. palju pädevam kui need ametlikud eneseabiraamatud, minu meelest. ei pane põdema selle pärast, et sa ei vasta raamatus esitatud ideaalidele. seal nagu polegi neid ideaale. see raamat lubab väikesed pahed ja ei ürita sind kellekski vormida. seal on kirjas, et põdemine ja muretsemine ongi naistele omane, näiteks. ja et šokolaad ei ole pahe.
vahele väikesed lookesed, mida autor ise nimetab mõistujuttudeks, aga mis tegelikult on üsna otsesed.
minu meelest on see enesega leppimise raamat. just selline, mis annab mõista (ei, see ei üritagi midagi selgeks teha ja pähe taguda!), et sa oled hea sellisena nagu oled ja kuigi võib alati püüda paremuse poole, on lihtsam teatud ‘pahedega’ leppida. sest tegelikult ei aita ju põdemine ka.
ideaalide kohta nii palju, et nii mõnegi lookese mitte nii silmatorkav lisamoraal on see, et näe oma ninaotsast kaugemale ja et oma ideaalist iga hinnaga kinnihoidmine pole just alati kõige mõistlikum.
loomulikult ei saa sellest raamatust otsest vastust, et mis siis teeb sind õnnelikuks – aga enesega rahu sõlmimine on kindlasti paar astet õnnele lähemale 🙂
tööst ja (preemia)shoppamisest
ma ei oska enam tööl ollagi. olen küll ja teen asju, aga kuidagi möödaminnes ja suurema isuta. umbes, et peab. ja üldse töö segab nagu muid asju.
samas õhk on veidi rahulikum kui enne. vähemalt mulle tundub nii.
tegin täna mingi enda jaoks olulise asja lõpuks ära ja premeerisin end selle peale punase nahkmantliga Discounterist. seal oli kõik poole hinnaga ja punane naturaalnahkne mantel, mis mulle selga ka sobis (aga ma ei tohi juurde võtta!) oli liiga ahvatlev. eriti, kui lõpphind jäi tuntavalt alla 500 krooni.
ja siis räägin ise säästvast tarbimisest.. kuigi – nahkmantel peab ilmselt päris kaua vastu, see veidi lohutab mind.
see on üldse siuke pood, kust saab vahel naeruväärsete hindadega päris asjalikku kaupa. eelmisel nädalal näiteks varustasin end, ja mitte ainult end, korralike talvejopedega. minu omal käib veel fliis lukuga alt lahti, on termomeeter sees ja üldse siuke mäespordi-tüüpi jope. need kaks jopsi läksid kokku ca 600 raha maksma. kuskilt mujalt poest oleks läinud analoogsed asjad maksma vähemalt 2500, ma pakun. ja üldse olen ma rahul, lõpuks võin ma talvel ringi trallida korralikus jopes, mitte ei pea sportimiseks või metsa minekuks valima, milline vana jopp panna.
treeneer mailis täna mulle, et millal ma jälle trenni tuln. häbi-häbi, nüüd ongi pikalt vahele jäänud. RM-i haiguse ja muude asjade pärast. nagunii on onrpaegugi pooltõbine tunne omal sees, organism ei suuda ikka veel otsustada, kas olla haige või mitte. nii et homme vist ka ei lähe. nagunii on siis üks muu asi ka peal.
aga aitab lõunast, töötame edasi.
koolist välja lülitumas
haa, varsti on loengud läbi. selleks korraks. järgmine kord jälle mingi hull eksam?
kas mõni eksam on mittehull ka?
õhtul peab sebima rohkem, kui viitsiks: koju ja laps ja lammas. aga saab hakkama. st, peab saama. väike moraalne ja mitte ainult moraalne tugi ka kõrval.
järgmisest nädalast lasteaiad-täistöö. need muud tööd ka ikkagi. viimastest sain ma neljapäeval üsna suure osa jälle edasi toimetatud. vahel on väsimusest ja unekast kasu, sest sellises olekus on palju parem tundmatutele helistada – kui nad ei suhtugi mu juttu positiivselt, olen ma liiga loppis, et nad saaksid mind rohkem loppi viia. ehk mul on ükskõik, mis nad mulle vastavad, sisuliselt.
enamik olid piisavalt positiivsed kah. saan edasi asjatada. jees.
ma tahan juba, et oleks veebruar ja tulemusi näha.
sessil
koolilapse elu jälle. varane tõusmine, pikk sõit, pikk päev.
ühte ainet päev läbi kuulates kaob mõttelõng lõpuks ära. mingitpidi on mugav jah, juttis aine ära kuulata – aga ei jaksa. tähendab, peab jaksama, aga tähelepanu ei jõua järgi.
mis muud, kui aga konspekteerida.
