“lepime kokku, et kohe esimeste probleemide peale ei löö käega?”
suhe ei püsi iseenesest, vaid eeldabki tööd. mitte, et nüüd rühiks hullupööra, aga enda mugandamist ja kohandamist ning ka konkreetsemat lahendamistki aegajalt.
jama tekib siis, kui need pingutuse ja töötegemise hetked ei kattu. kui inimesed pingutavad erinevate asjade nimel. nii suhte sees kui suhtesse otseselt mittepuutuvates asjades. kui üldine siht ei ole päris sama. või on, aga vahendid selle saavutamiseks väga erinevad. või kui ühel saab jaks otsa ja teine ei oska või taha toetada ja jõudu anda. või kui inimesed muutuvad ja nö kasvavad lahku – aga kas see ei juhtu ka mitte siis, kui ei ole tegelikkut sidet? olgu see siis katkenud kusagil või algusest peale olematu olnud.
et oleks toimiv suhe, peab olema ka eraldi tugev. aga mitte jäik ja kange. sest igaühel on vahel tuge vaja. igaüks jaksab toetada, kui vaid soovib veidi. enesekindlus on üks baas.
mul jääb sellest aegajalt vajaka.
ja aegajalt olen ma lihtsalt egoist.