Kuu: oktoober 2007
tihe teisipäev
kui ma kella vaatan, siis ühelt poolt olen jõudnud nagu päris palju ära teha ja teiselt poolt olen veidi ajahädas. aga küll kõik mis vaja, valmis saab.
lõpuks ei sõltu kõik asjad ka ainult minust.
hea on see, et paar järgmist päeva ei pea ma siia kontorisse tulema. saan muid asju rahus sebida. neid, mis on huvitavamadki, kui see kontoritöö siin.
aga vot pilte mul ei ole siia panna. lihtsalt. sest pildistamine ei kuku praegu välja. ma ei tea, mis see on õieti.
see-eest tuleb siia lubatud ökojutt ehk varsti. kuigi – ma ei teagi, kellele ma seda õieti ikka lubanud olen. iseendale?
sony softid asjade maailmas
kui ma omale poolteist aastat tagasi mp3-mängija ostsin, siis uurisin oma meelest tausta piisavalt. aga nagu selgus, on Sony pisike lilla pulk iseendast küll hea ja tõhus, aga muusika sinna tõmbamine on tõeline pain in the ass. nimelt niisama kopimine või lohistamine ei aita, siis ta võtab neid faile lihtsalt kui mälupulgale lohistatud infot. et muusikafailid ka esitatavad oleksid, selleks on Sonyl mingi SonicStage nimeline soft. suur ja aeglane. idee poolest kasutatav muusikaesitajana ja -organiseerijana, tegelikkuses hirmus kohmakas.
see peab olema igas arvutis, kus tahan oma mp3-mängijale mussi peale tõmmata. külas ju ei hakka installima? lisaks teatab ta Firefoxi peale, et ei suppordi seda brauserit, kasuta IE. uhh!
seoses lauaarvuti uuenemisega kodus kerkis taas see teema. guugeldasin siis ja leidsin, et kui aastat poolteist tagasi ei suutnud ma erilisi alternatiive leida, siis nüüd mõned on. uurisin veidi leitud linke ja otsustasin mp3 manageri nimelise softi kasuks. natuke tekitas kahtlust küll see, et kas Sony oma soft (no ma ei suuda enam hästi usaldada), aga teisalt meeldib see idee, et see installitakse mp3-mängijasse ja seega saan ma muusikat peale laadida suvalises arvutis.
ma nüüd teisi ei proovinud, aga põhimõtteliselt olen peaaegu et rahul. muusika läheb peale ka suht aeglaselt, aga soft ise on pisem ja veidi kiirem. faile saab kustutada ja peale tõsta, muud mul polegi nagu vaja.
miinus: shuffle ei tööta. muide, avastasin, et mu shuffle (mis oleks hea eestikeelne vaste, no ei löö pähe midagi?) mängis järjekindlalt ainult väikest valikut mu lugudest. ongi nüüd vahelduseks hea järjest kuulata, mis mul seal on. kuigi noh, vahel tahaks ju suvalises järjekorras ka lasta.
ah, igatahes. nüüd võiks vaikselt uurida, kuidas SE telefoni soft ikkagi korralikult töötab, siiani olen seda ainult minimaalselt kasutanud.
blogilist, sotsiaalse eksperimendi kahtlus ning kas eesti mehed on eided või paipoisid.
ma pean hakkama blogilistis uurima neid oma seadeid, no näiteks et kas saab panna nii, et mingeid blogisid mulle ei näidata lihtsalt. tänane Vainu-teema on jälle veidi üle visanud. ma tahaks midagi muud seal ka näha. osad nendest on veel kinni makstud pealegi.
tegelikult samas olen ma ammu aru saanud, et meie rahvas on uudishimulik ja selliseid asju loetakse huviga. mingi seltskonnateema või midagi. Kroonika ja Just elavad ju ka hästi?
mul on tunne, et I&I teevad lihtsalt mingit sotsiaalset eksperimenti oma kirjutistega. ma reeglina neid ei loe, küll aga näen pealkirju. ning aina enam ja enam tundub, et see on mingi nali.
aga olgu pealegi.
ma eelistaksin vahel lihtsalt sellest mitte midagi teada.
aga tegelikult leidsin ma täna hoopis sellise sissekande ja ei saa väga hästi enam aru. vanasti õpetati naistele, et ole salapärane ja püütav, nüüd siis…
muide, sama asja teine pool on Delfis. mitte päris otene teine pool, aga ma taban siin seoseid.
kuna hetkel on tegelikult loeng, siis ma ei jõua väga süveneda ja pikalt oma mõtteid lahti kirjutada. minu vastuses Miko sissekande all on lühidalt paar ideed kirjas.
ja olgu, et ma seekord pole Mikoga päris nõus ja mõne koha peale vaidlen lausa vastu (ja olen Tatustahimega üsna nõus), on tal näiteks eelmine sissekanne täitsa hea ja seal on veel huvitavat lugemist.
kui reklaam oleks aus
täpselt üks päev vähem kui kuu on ostuvaba päevani ja 3 nädalat on aega osaleda rohelise liikumie poolt korraldataval reklaamiparoodiate loomeüritusel.
lõpuks ometi võimalus igasugused nõmedad reklaamid pea peale pöörata 🙂 seda juhust ei saa jätta ju kasutamata!
veidi teatrit
Tartust tagasi. nädalasisene teatrireis. ‘Tühirand‘. praegu ei analüüsi ega kirjuta. igatahes on mul hea meel, et me sinna otsustasime minna.
kolmas teatrikülastus sel kuul.
homme, homme, homme. homme tekitan ma aja ja magan.
sest nädalalõpul on kool.
tühi kaubajaam
veel mingi aasta tagasi oli üks Tallinna jaoks õhusolev teema see rongide kaubajaam. Kopli kaubajaam, nagu seda Kalamaja ja Pelgulinna vahel asetsevat asja nimetati.
noh, selle võib nüüd linna probleemide sealt praktiliselt maha tõmmata. peale pronksööd on rongide arv seal oluliselt vähenenud ja praegu on enamasti paar rongikest ainult ning trammi pealt on lai rongitu vaade Toompeale ja Pelgulinnale. ning raudtee taga seismist ka praktiliselt pole.
eksole, majadusele või mingitele majandusharudele paras põnts muidugi. aga nagu ikka, hea ja halb käivad käsikäes ja mis on ühele halb, on teisele hea – ning vastupidi.
mina olen näiteks üsna rahul otseste tagajärgedega. st sellega, et ronge ei ole.
kordame põhitõdesid
“lepime kokku, et kohe esimeste probleemide peale ei löö käega?”
suhe ei püsi iseenesest, vaid eeldabki tööd. mitte, et nüüd rühiks hullupööra, aga enda mugandamist ja kohandamist ning ka konkreetsemat lahendamistki aegajalt.
jama tekib siis, kui need pingutuse ja töötegemise hetked ei kattu. kui inimesed pingutavad erinevate asjade nimel. nii suhte sees kui suhtesse otseselt mittepuutuvates asjades. kui üldine siht ei ole päris sama. või on, aga vahendid selle saavutamiseks väga erinevad. või kui ühel saab jaks otsa ja teine ei oska või taha toetada ja jõudu anda. või kui inimesed muutuvad ja nö kasvavad lahku – aga kas see ei juhtu ka mitte siis, kui ei ole tegelikkut sidet? olgu see siis katkenud kusagil või algusest peale olematu olnud.
et oleks toimiv suhe, peab olema ka eraldi tugev. aga mitte jäik ja kange. sest igaühel on vahel tuge vaja. igaüks jaksab toetada, kui vaid soovib veidi. enesekindlus on üks baas.
mul jääb sellest aegajalt vajaka.
ja aegajalt olen ma lihtsalt egoist.
(anti)reklaam
vahin siin tööl laupäevase postimehe esikaant, õigemini reklaami sellel, ja ei saa aru.
‘parima hinnaga maastur eestis, KIA sportage
hinda vaadates ei usugi, et tegu on maasturiga!’
ee… äää…?
ma ei usu seda autot vaadates ka, et tegu on maasturiga. ausõna noh. kuidas need asjad nagu sportage ja maastur on üldse ühte pandud, ei saa ma aru. pigem on see siuke meil jõle popp, aga suhteliselt arusaamatu linnauniversaal, vähe kõrgem siuke. autotüüp, mida paljud õigustavad sellega, et meil on teed kehvas korras ja seepärast on hea sõita.
minu meelest siuke – ei liha ega kala. pole ta õige linnaauto ega õige maastikuauto.
a noh, ma pole mingi autopede ka. ja loomulikult hakkan ma nüüd pähe saama kõigilt, kellel on mingid linnamaasturid. aga ma loodan, et elan selle üle 🙂
loomulikult pole mul ei toimivat skännerit ega normaalset fotokat, et reklaam siia üles panna.