päris tore on, kui hommikul mu ärkamisliigutuste peale tuleb Evelin käeulatusse ja kergelt nurrudes hakkab nurrutamist nõudma. selline kahepoolne tegevus – mina silun ta pehmet karva ja kratsin, tema nurrub täiel häälel vastu. mõlemil on hea.
vahel ronib mulle kõhule või üritab uudishimulikult teki alla asja teha ka 😉
see on ka tore jälgida, kuidas talle meeldib seltskonnas olla. kui ma olen köögis, siis ta sätib end ka kööki (RM-i toolile enamasti) või äärmisel juhul köögi kõrvale tuppa. kui ma lähen suurde tuppa, on ta varsti seal järgi. kui olen magamitoas, siis sätib end voodinurgale. isegi oma liivakastil meeldib käia siis, kui mina ka vannitoas midagi teen.
Kuu: september 2007
elupeegeldused
ma ei saa sellest aru, et vahel on mingid asjad, mida nagu teed üsna vabast tahtest, aga mis mõjuvad kuidagi hävitavalt. et peale nende tegemist oled iseendaga tülis. ometi pole tegu mingite pealesurutud asjadega. mingi vastik kahestumine oma soovide, normaalse käitumise ja kogemuste vahel. või mis kahestumine, see oleks lihtne, kui tegu oleks vaid kahe poolega.
aga neid on oluliselt rohkem.
avastad korraga, et mingid asjad, mis on kunagi olnud täiesti lihtsad ja ühesed, ei ole seda mitte.
sest mingid neetud kogemused on seljas ja nendest ei saa lahti. ja need mõjutavad iga su sammu ja kogu elu edaspidi. isegi kui mingid nurgad ümarduvad, ei kao need lõpuni kusagile.
muidugi see ei meeldi, aga seda ei saa muuta ka.
mitte iial ei saa olla enam puhas leht. mis on ka mõneti hea. sest siis poleks ma jälle see kes ma olen praegu..
aga ma võiksin olla midagi paremat.
elatud elud peegelduvad mu sees ja väljagi.
peab minema mere äärde kivide peale turnima, enne kui RM ära tuua aiast.
kassid öös
teadliku alguse sai kõik üleeile, kui käisin ema töö juures ja puhkeruumis teda oodates sirvisin kohe varsti lõppevat hobbyhalli kataloogi. seda, mis on mullegi mingi hetk koju laekunud ja mille ma ilmselt mingi muu asja kõrvalt olen üle ka vaadanud.
aga ilmselt mitte eriti põhjalikult. või siis.. ma ei tea.
igatahes avastasin ma sealt kassidega voodipesukomplekti. ahjaa – vanale tekile ei olnud sobviat tekikotti seal, võibolla seepärast ei ole ma seda fikseerinud.
aga nüüd ma fikseerisin.
kodus läksin hobbyhalli netti sobrama – aga mida pole, seda pole. pakuti küll lambaid ja igast pudipadi. kasse – ei ole. isegi ‘telli kataloogist’ alt ei saanud kasse, koguse kontrollimine andis errori.
mis siis ikka – telefon kätte ja helistama. ei ole jah praegu, ütleb tädi ja lubab kontrollida, kas tuleb veel. ei tule.
kirun ennast veidi, mitte et sellest midagi muutuks.
täna trennist tulles ja veidi siinseal inimestega kohtudes tuli mõte, et käiks õige hobbyhalli peost ka läbi. just in case.
see oli hea otsus. tähendab, rahakotile mitte. mulle küll. eem, kuigi ilmselt mingi hetk tundub, et ka mitte mulle, sest ma olen oma rahakotiga seotud. aga sellele ei mõtle ma praegu.
igal juhul väljusin ma kolme pesukomplekti õnneliku omanikuna. kolme, jah kolme! sest need on nii efid!
ja kõigele lisaks sobivad sinna juurde Dreamlandi poe kaisukassid, punased ja valged. neid võib mulle nüüd vabalt kinkida igal puhul 🙂
tagatipuks avastasin kassikujulises pudelis veinid kah Prismast. igaks juhuks ma ei hakanud ostma täna. aga ükskord teen ma seda nagunii. näiteks siis, kui kassipesu voodise panna ja kuskile (magamistuppa) sobiv riiul tekitada, kuhu saaks mõne tühja veinipudeli panna.
onju need sobivad kokku? kaisukassidest pole ma taiband isegi moblapilti teha..
sügis vää?
sellest, et sügis on saabumas, annab sel aastal märku jälle see neetud seljavalu. ilmselt pühapäevase ürituse tagajärg. või siis ilma, mitte ürituse, õigemini.
väga hull veel ei ole. ma saan peaaegu et kummarduda ja kerratõmbunult magada. ja püsti voodist saan ka, kui külili kenasti enne sättida end.
ja loodan, et tänase trenni saan ka tehtud. oma poolplaasterdatud seljaga.
loodan, et asi ei lähe nii hulluks, kui üle-eelmisel sügisel. valuvaigistite peal tegutseda on suht karm.
mingises hiljutises unenäos rääkis ema mulle, et ma pean oma blogis ebamäärasemalt kirjutama. et praegu on liiga konkreetne ja miskipärast pole see hea.
nagu saaks palju ebamäärasem olla kui ma olen 🙂
alustasin trennihooaega
täna oli siis esimene trenn. see, mille jaoks ma ostsin nüüd pädevamad püksid ja särgi. sest kui ikka juba teine hooaeg läheb, siis võib lisaks spetstossudele ja -pesule ka muidu siuke higitaluvam riietus olla.
ja hea oligi. sest tempo on juba hoopis teine. jube võhmale võttis.
mispeale, kohtasin pärast Balta turul ühte ekskolleegi, kes on vahepeal mehele läind ja lapse saand ja siis tuli välja, et ta on ka seal trennis käinud jupp aega juba. kui ma jagasin talle lõunase trenni koht inffi, arvas ta, et äkki peaks ka jaanuarist käima hakkama.
üks mu tuttav juba tuli ka meie gruppi, kuigi ta seal väga regulaarselt käia ei saa.
ah, tegelikult on mõnus. ja mulle meeldis, et see esimene uus tants oli siuke jazzulikum. kuigi lõpus olid sammud sassis.
a no küll jõuab.
purgirummkoola, Dakile ja Evule
ma lubasin Daki blogis, et näitan seda Lätis müüdavat rummkoolat, mis kõlbab juua. see pole kuubaliibre, sest sidrunimahla pole sees või sidrunhapet vms. et kas see on sama, mis Evul oli või mitte.
igal juhul oma mälu järgi panin ma selle Dakile kuskile kommentaari ka, aga ei suuda seda ise tuvastada. ja loomulikult ei ole ma oma pudelist pilti teind. aga see asi on vot selline. ja koostist ei ole peal kirjas.
aga ma pakun, et selle suhteline joodavus tuleb äkki kangusest?
ititibi, myass
paar nädalat või nii olen ma mõelnud, miks mu isiklik internet ei tööta. õnneks on siin mingil naabril kenasti lahtine wifi ja kõuepurk, mis Marjasoos kaasas oli, on ka siiani minu juures. nii et kuidagi sai hakkama, aeglaste ühendustega.
igal juhul oli mul mingi tunne, et äkki ma olen neile liiga palju võlgu ja seega ei helistanud ka. ja telekas ju töötas ometi (mis neid tundes võis ka eksitus olla ja nende juures ikkagi kirjas, et on välja lülitatud). aga kuna ma eelmise nädala lõpul likvideerisin kõik oma võlgnevused selles vallas, siis mõtlesin, et sel nädalal võiks ju asi toimida.
igal juhul täna, pikal unisel hommikul, mil ma siis peale poisi aedaviimist veel rõõmsalt magasin ja tavapäraseid ogaraid unenägusid nägin (ma olin Haapsalus, ei, kuskil mujal, Pärnu saa ka polnud, kaugemal, aga Eestis, ma ei mäleta miks, sinna tuli üks jobu tüüp Haapsalust (keda ma tegelikult üldse näinud polegi) ja meelitas mind välja, korraga me olime nagu Barcelonas (mis muidugi polnud üldse nagu mingi linn, kus ma käinud olen, kõige vähem Barcelona, veidi meenutas ehk Glasgow äärelinna), kell oli palju ja ma tahtsin kuskile shoppama minna, see oli asinus põhjus miks ma temaga üldse kaasa läksin, ma ei mäleta, miks me autost maha tulime ja ma käisin osa maad sokkis, sandaalid näpus, korraga oli minuga mu sõbra pooleneljane tütreke, me komistasime mingite muude eestlaste otsa, aga nad ei saanud aru, et meie oleme ka eestlased enne kui ma tüdruku nende juurest ära kutsusin, nad jäid meile lollakate nägudega järgi vahtima, tüüp kadus kuskile ära, ma hoidsin tüdruk läekõrval ja tõstsin ta äärekividele, kui me mööda mingit kitsast sõiduteed läksime ja mulle meenus, et eelmine kord sealt minnes tegime väikese ringi üle mingi muruplatsi ja siis ei pidanud mööda sõiduteed patseerima), kuni telefon mind äratas, plõksus mu peas korraga lambike. ma ei saa aru, kuidas see oli võimalik. sest ausalt öelda pole ma siiani päriselt ärganud (kuigi ma olen ikka suutnud päris mitu asja ajada).
niisiis, vedelesin peale seda telefonikõnet veel mingi aja voodis, sest poole une pealt äratus on alati selline kummaline. no ja kui ma lõpuks siis magamistoast kööki jalutasin läbi suure toa, siis süttiski see lambike. tänase päeva helge hetk.
igal juhul nihutasin nurgas oleva sahtli, mille peal on laud, eest ära ja torkasin netikaabli pistiku (mille ilmselt kass, kes end vahel sinna sahtli taha peidab, oli paigast ära ajanud) jagajasse tagasi. kaabelmodemile restart, wifipurgile juhtmed kõue tagant kaabelmodemi taha jälle sisse ja voilą, mu isiklik internet töötab mis mühiseb.
tegelikult on piinlik. ausõna noh. sest see oleks pidanud olema üks esimesi asju, mida kontrollida. aga ei. tegelikult ei saa ma ikka üldse aru, kust mul tänagi see mõte tuli sinna ronida ja see pistik tagasi panna?
no ja siis mingid sõbrannad kutsuvad mind oma wifit või netti või arvutit konffima või kontrollima või puhastama. appiappi! ma ei tule iseendagagi toime!
peale seda sain ma veel ühe negatiivse emotsiooni. või poolteist.
ja mõne peaaegu et hea.
