paar nädalat või nii olen ma mõelnud, miks mu isiklik internet ei tööta. õnneks on siin mingil naabril kenasti lahtine wifi ja kõuepurk, mis Marjasoos kaasas oli, on ka siiani minu juures. nii et kuidagi sai hakkama, aeglaste ühendustega.
igal juhul oli mul mingi tunne, et äkki ma olen neile liiga palju võlgu ja seega ei helistanud ka. ja telekas ju töötas ometi (mis neid tundes võis ka eksitus olla ja nende juures ikkagi kirjas, et on välja lülitatud). aga kuna ma eelmise nädala lõpul likvideerisin kõik oma võlgnevused selles vallas, siis mõtlesin, et sel nädalal võiks ju asi toimida.
igal juhul täna, pikal unisel hommikul, mil ma siis peale poisi aedaviimist veel rõõmsalt magasin ja tavapäraseid ogaraid unenägusid nägin (ma olin Haapsalus, ei, kuskil mujal, Pärnu saa ka polnud, kaugemal, aga Eestis, ma ei mäleta miks, sinna tuli üks jobu tüüp Haapsalust (keda ma tegelikult üldse näinud polegi) ja meelitas mind välja, korraga me olime nagu Barcelonas (mis muidugi polnud üldse nagu mingi linn, kus ma käinud olen, kõige vähem Barcelona, veidi meenutas ehk Glasgow äärelinna), kell oli palju ja ma tahtsin kuskile shoppama minna, see oli asinus põhjus miks ma temaga üldse kaasa läksin, ma ei mäleta, miks me autost maha tulime ja ma käisin osa maad sokkis, sandaalid näpus, korraga oli minuga mu sõbra pooleneljane tütreke, me komistasime mingite muude eestlaste otsa, aga nad ei saanud aru, et meie oleme ka eestlased enne kui ma tüdruku nende juurest ära kutsusin, nad jäid meile lollakate nägudega järgi vahtima, tüüp kadus kuskile ära, ma hoidsin tüdruk läekõrval ja tõstsin ta äärekividele, kui me mööda mingit kitsast sõiduteed läksime ja mulle meenus, et eelmine kord sealt minnes tegime väikese ringi üle mingi muruplatsi ja siis ei pidanud mööda sõiduteed patseerima), kuni telefon mind äratas, plõksus mu peas korraga lambike. ma ei saa aru, kuidas see oli võimalik. sest ausalt öelda pole ma siiani päriselt ärganud (kuigi ma olen ikka suutnud päris mitu asja ajada).
niisiis, vedelesin peale seda telefonikõnet veel mingi aja voodis, sest poole une pealt äratus on alati selline kummaline. no ja kui ma lõpuks siis magamistoast kööki jalutasin läbi suure toa, siis süttiski see lambike. tänase päeva helge hetk.
igal juhul nihutasin nurgas oleva sahtli, mille peal on laud, eest ära ja torkasin netikaabli pistiku (mille ilmselt kass, kes end vahel sinna sahtli taha peidab, oli paigast ära ajanud) jagajasse tagasi. kaabelmodemile restart, wifipurgile juhtmed kõue tagant kaabelmodemi taha jälle sisse ja voilą, mu isiklik internet töötab mis mühiseb.
tegelikult on piinlik. ausõna noh. sest see oleks pidanud olema üks esimesi asju, mida kontrollida. aga ei. tegelikult ei saa ma ikka üldse aru, kust mul tänagi see mõte tuli sinna ronida ja see pistik tagasi panna?
no ja siis mingid sõbrannad kutsuvad mind oma wifit või netti või arvutit konffima või kontrollima või puhastama. appiappi! ma ei tule iseendagagi toime!
peale seda sain ma veel ühe negatiivse emotsiooni. või poolteist.
ja mõne peaaegu et hea.