mul sai täna liftis oma lõuaotsa kasvanud üksiku karva ja seekord eriti koledaks läinud ohatise vahtimisest kõrini. ma olen enne juba ka kirjutanud, et mulle ei meeldi peeglid liftis. eriti kuna tavaliselt on inimesed liftis väga reserveeritud ja mornid, mina kaasa arvatud.
lõpuks ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja istusin lifti ühes seinas asuva kinnihoidmistoru peale ja tõstin jalad vastasseinas olevale. no muidugi siis kui ma olin üksi liftis. haa! parem hakkas!
peale pikemat pausi olen jälle nädala jagu tööl käinud ja ei istu mulle see siin ikka. eriti, kui olen nüüd harjunud suhteliselt vabalt elama.
tegelikult on ju mingi porjektitöö ka olemas, aga selle rahastamine jaguneb ebaühtlaselt. no ja lapsega ei julge ma niimoodi jääda. tahaks ikka mingit enamvähem stabiilset ja regulaarselt sissetulekut. teate ju küll – kindlustunne, et arved ikka makstud saavad. hetkel olen ma nendega üsna mäel, mingid pisiasjad vaid ripakil (ja see ON saavutus minu jaoks, arvestades, kui palju ma olen viimastel aastatel nendega mänginud-sebinud).
kui ma oleksin nagu hästi kindel, et iga kuu oleks üks kobedam pildistamine ka (noh, kasvõi pulm), siis võiks ju mõelda. aga see vabakutselise elu lapse kõrvalt.. oeh. liiga palju kahtlusi.
ma ei ole liiga riskialdis.
tegelikult on elu näidanud, et alati saab rahadega kuidagi hakkama.
võisiis. mul on hetkel nö päristöö, siis üks osalise koormusega töö, siis projektitöö ja siis aegajalt pildistan ka. ja käin koolis ja elan oma elu ja kasvatan last ja peame kassi(de)ga üksteist. isegi lugeda jõuan ja ringi sõita.
selle taustal julgen öelda veel seda, et tegelikult mulle ei meeldi üldse mingeid asju ajada. ma lükkan mingeid telefonikõnesid edasi muudkui, sest igasugu ametnikud ja asjapulgad pole need, kellega mulle meeldiks suhelda. ma olen vist lihtsalt nii vana, et eelistan turvalist keskkonda. seda naljakam on see mu projektitöö, mis eeldab päris hullu sebimist. loomulikult ma teengi selle ära.
a kui see kõik niimoodi kirjas on, siis on päris hirmuäratav.
peab tihemini liftis rumalusi tegema.
* ma tahtsin selle posti asemel panna lõunase kohvi pildi, aga maisaa moblast pilte kätte tööl. sest juhet pole ja tööarvutis pole bluetoothi.ja täna pole pealkirjade päev.
Päev: 14. september 2007
töölejõudmine ja hommikutest üldse
hommikul istusin maja eest trolli, et sõita üks peatus. trammi peale. kui trolli või bussi ei paista tulevat, siis ma käin selle maa jala. täna tuli sobivalt troll ja hüppasin peale.
ja järgmises peatuses EI läinud maha!
kui uksed juba sulgusid, siis korraga vahtisin hämmeldunult ringi, et mis nüüd siis ometi? et miks ma ikka trollis olen?
ainus põhjus, mis ma oskan mõelda, on see, et RM-i aeda viies sõidan ma trolliga tõesti edasi. aga täna mul polnud vaja teda kuskile viia, vaid iseend tööle tirida. ja ma ei saagi aru, mis mu peas sel hetkel toimus.
nojah, järgmises peatuses on ka võimalik trammile minna, mida ma ka tegin. ja jäin tööle hiljaks selle ühe trammi võrra, mis vahepeal ära sõitis.
kui ma viin lapse aeda, jõuan ma tööle oluliselt varem. sest iga kord ei viitsi-taha hommikuses lagedas virukeskuses ka hängida. kui last pole, siis jään ma hiljaks, kasvõi veidigi.
no ja tegelikult mulle meeldib täpsus ja ma jälestan hilinemisi.