Isegi kui mulle on tundunud, et Linn on mind reetnud, ei ole ta seda mitte.
Sest Linn võtab mu avasüli oma öösse. Ma neeldun sinna sujuvalt, nagu alati. See on soe, tuttav ja turvaline. Mis sellest, et mõnede meelest on see Linn elutu ja mõttetu, tappev monstrum. Mis sellest, et mulle vahel endalegi tundub, et see Linn tapab mind.
Me kõik eksime vahel.
Linn ei tee seda, vaid pakub mulle kaitset. Oma suuruses, oma anonüümsuses, oma tempos. Ma olen lihtsalt osake linnast ja kolooniana ei hävita me teisi osakesi. Linn vajab meid kõiki. Meie kõik vajame meid kõiki. Meie kõik vajame Linna. Isegi kui üritada seda eitada, ei tee seda olematuks. Isegi Linnast väljas ei saavuta seda sõltumatust.
Või olen ma narkomaan? Olengi sõltuvusest Linnast? Teen, mida Linn tahab? Elan oma elu Linna reeglite järgi? Ja Linn ei lase mind kunagi päriselt lahti, Linn ongi see, kes määrab mu elu, suunab mu suhteid, hoiab mind lõpuks ikka ja ainult endale?
Mu katkiolemistes on Linna kutset.
Ma järgnen sellele ja naudin seda. Sest Linn on kogu aeg olnud. Mina olen Linnas kogu aeg olnud. Ma hingan Linnaga sama õhku, samas rütmis. Suurim ühtekuuluvus tekib samas rütmis hingates.
Ma sulandun Linna, muutun ühekst tema tuhandetest nägudest ja sa ei leia mind üles enne, kui mina seda soovin.
Enne, kui Linn seda soovib.