ma juba peaaegu et ootan, millal töölt mulle teatatakse, et nad ei soovi minuga enam suhelda. kui ma täna ütlesin neile, et ma olen tuulerõugejärgse lapsega veel kodus, siis reaktsioon oli üsna selline, nagu arvata oli. aga no mis teha. ma saan aru, et keegi peab tööd ka tegema jne, aga see on natuke küla ja koera teema ikkagi. et miks ma väga ei kipu tööle. aastaid ei võtnud ma mingeid haiguslehti ju ja ma polnud ainus. saime kõik põetud ja põetatud niisama.
üleüldse on siuke peavalune ja külmavärinane tunne. umbes nagu hakkaks ise veidi põdema. aga pooleteise tunni pärast tulevad külad, õhtul on vaja ühte tööd nokkida ja projektiteemad tahavad ka tegelemist. sisemist energiat peaaegu nagu oleks, aga füüsis annab vist tunda. või ongi see väike tagasilöök, kuna see sisemine lõi ka veidi kõikuma. taastataval määral hetkel siiski küll. sest ma olen peale jalgeleaitamist suutnud seal enamvähem ise püsida. ning mitte väga kõrgele ronida.
aga üldiselt peale lõunauinakut punase kassi kaisus oli tunne, et sinna jääkski, lükkaks telefonid välja ja teataks külalistele, et midagi ei toimu. kuna aga nii poleks väga ilus, siis las toimub pealegi. tulen toime.
niigi olen täna teistele palju küsimusi tekitanud.