ma juba peaaegu et ootan, millal töölt mulle teatatakse, et nad ei soovi minuga enam suhelda. kui ma täna ütlesin neile, et ma olen tuulerõugejärgse lapsega veel kodus, siis reaktsioon oli üsna selline, nagu arvata oli. aga no mis teha. ma saan aru, et keegi peab tööd ka tegema jne, aga see on natuke küla ja koera teema ikkagi. et miks ma väga ei kipu tööle. aastaid ei võtnud ma mingeid haiguslehti ju ja ma polnud ainus. saime kõik põetud ja põetatud niisama.
üleüldse on siuke peavalune ja külmavärinane tunne. umbes nagu hakkaks ise veidi põdema. aga pooleteise tunni pärast tulevad külad, õhtul on vaja ühte tööd nokkida ja projektiteemad tahavad ka tegelemist. sisemist energiat peaaegu nagu oleks, aga füüsis annab vist tunda. või ongi see väike tagasilöök, kuna see sisemine lõi ka veidi kõikuma. taastataval määral hetkel siiski küll. sest ma olen peale jalgeleaitamist suutnud seal enamvähem ise püsida. ning mitte väga kõrgele ronida.
aga üldiselt peale lõunauinakut punase kassi kaisus oli tunne, et sinna jääkski, lükkaks telefonid välja ja teataks külalistele, et midagi ei toimu. kuna aga nii poleks väga ilus, siis las toimub pealegi. tulen toime.
niigi olen täna teistele palju küsimusi tekitanud.
Päev: 27. september 2007
sulanduda kaitsvasse Linna
Isegi kui mulle on tundunud, et Linn on mind reetnud, ei ole ta seda mitte.
Sest Linn võtab mu avasüli oma öösse. Ma neeldun sinna sujuvalt, nagu alati. See on soe, tuttav ja turvaline. Mis sellest, et mõnede meelest on see Linn elutu ja mõttetu, tappev monstrum. Mis sellest, et mulle vahel endalegi tundub, et see Linn tapab mind.
Me kõik eksime vahel.
Linn ei tee seda, vaid pakub mulle kaitset. Oma suuruses, oma anonüümsuses, oma tempos. Ma olen lihtsalt osake linnast ja kolooniana ei hävita me teisi osakesi. Linn vajab meid kõiki. Meie kõik vajame meid kõiki. Meie kõik vajame Linna. Isegi kui üritada seda eitada, ei tee seda olematuks. Isegi Linnast väljas ei saavuta seda sõltumatust.
Või olen ma narkomaan? Olengi sõltuvusest Linnast? Teen, mida Linn tahab? Elan oma elu Linna reeglite järgi? Ja Linn ei lase mind kunagi päriselt lahti, Linn ongi see, kes määrab mu elu, suunab mu suhteid, hoiab mind lõpuks ikka ja ainult endale?
Mu katkiolemistes on Linna kutset.
Ma järgnen sellele ja naudin seda. Sest Linn on kogu aeg olnud. Mina olen Linnas kogu aeg olnud. Ma hingan Linnaga sama õhku, samas rütmis. Suurim ühtekuuluvus tekib samas rütmis hingates.
Ma sulandun Linna, muutun ühekst tema tuhandetest nägudest ja sa ei leia mind üles enne, kui mina seda soovin.
Enne, kui Linn seda soovib.