igal juhul, mihklipäev on, nagu meenus.
sel puhul peaks oma pojale midagi head tekitama. pooltõbisena küpsetama ei hakka. mõtlen.
head mihklipäeva mu Mihklile 🙂
Kuu: september 2007
kassitest
Your cat sounds a lot like a Serious Soul
It looks like your cat’s got quite the serious side. Thoughtful and dedicated, they’d be best suited to share the silver screen with actors with depth like Johnny Depp or Scarlett Johansson in artsy and creative pieces.
Maybe your cat’s a little shy. Maybe they’re just not into feather wands and balls. Cats can be independent creatures, and yours sometimes enjoys quiet time on their own over a rambunctious game of cat and mouse. No feline is an island, though. So when your budding star is looking for love, be sure to be there to dole out kisses, hugs, and pats on the head. The purrs will make you glad you did!
Who’s Your Cat’s Celebrity Match?
Brought to you by Tickle
kui juba, siis juba
PilleRiin: hommik
* PilleRiin oigab
PilleRiin: eile kell 5 avastasin palaviku
PilleRiin: kell 6 tulid külad viina ja pelmeenidega
PilleRiin: õhtu jooksul peavalu aina kasvas, isegi viin ei aidand [tglt ma harilikult ei joogi viina]
PilleRiin: kell 10 sain külad välja ja hakkasin ööhaltuurat tegema
PilleRiin: peavaluga
PilleRiin: siis selgus, et mingi ühendus jamas
PilleRiin: rääkisin itimehega. korduvalt
PilleRiin: siis helistas räpina koolivend, kes üritas mind oma naistejuttudega kunagi rajalt maha võtta
PilleRiin: ja oli umbes solvunud, et ma ei lugenudki msnis tema nime kõrvalt, et ta on tallinnas ja ei helistand talle
PilleRiin: et ta on juba terve nädala olnd
PilleRiin: (mul on msnis 100+ kontakti ja offline kontaktid on üleüldse kinni eksole)
PilleRiin: siis ma sain töö toimima
PilleRiin: siis toodi mulle poest jõhvikaid ja viinamarju ja kokakoolat
PilleRiin: siis ma võtsin retsepti alusel saadava vinge valuvaigisti
PilleRiin: ja nüüd ma ei saa aru, kas ma olen ikka haige või oli viinast abi
PilleRiin: tööl ülemus ei suhtu hästi, et ma jälle tööle ei tule [küla ja koer]
PilleRiin: ja järgmine nädal on nii täis, et ma olen lapsega kasvõi tasustamata haiguselehel, sest mul pole aega tööle minna ja nagunii ma ei taha teda veel aeda viia
PilleRiin: ja projektimailidele-telefonikõnedele vastavad ainult need, kellele meie peame maksma 😛
* PilleRiin ootab lohutust ja patsutusi
* k lohutab & patsutab
k: & pakub, et parane täna rahulikult
k: kyll Sa tuleval nädalal jõuad tuleva nädala asju sebida
PilleRiin: no ja ma olen tänagi juba asjalik jõudnud olla + täna on ka ööhaltuura
PilleRiin: ja mul peaks tänaseks mingid andmed koos olema, ja no pole
PilleRiin: sest nad ei vasta mulle
k: nojah, aga ära yle pinguta
PilleRiin: ei pinguta jah
k: aga kui nad ei vasta, siis see pole Sinu syy. mine kiusa neid veel
PilleRiin: no ma olen helistand neile
PilleRiin: vabandusi on kuhjas, kõigil on kiire
PilleRiin: ja esmaspäeval pean kell 9 olema põltsamaal loengut pidamas
k: peavaluga inime on kole kiuslik, sobib väga hästi vajalikke andmeid välja pinnima;)
PilleRiin: + mailid saadetud kuhu vaja
PilleRiin: st, lisaks telefonikontaktile
PilleRiin: a kõigil on
PilleRiin: KIIRE
PilleRiin: või HAIGE
PilleRiin: või POLE INTERNETTI
PilleRiin: vms
k: kiire, haige & pole internetti? kõlab nigu kärss kärnas, maa kylmanud
—
see oli lõuna paiku. täiendused päeva jooksul: ma suutsin esmaspäevaks tekitada olukorra, kus ma pean normaalselt üle 2 tundi võtva sõidu läbima alla 2 tunni; ma sain mõned vastused; mu pea hakkas uuesti valutama; ma sain juba aru, et ma olen ikka haige; lisaks koolivennale võttis eile veel keegi kontakti, kellega ma suhelda ei viitsi; mul on täna ka ööhaltuura teha; põhikoha palgaks on arvele tulnud eriskummaline väike summa ..ja päev pole veel läbi!
ma peaksin hoopis koristama, aga lükkan seda edasi
ma juba peaaegu et ootan, millal töölt mulle teatatakse, et nad ei soovi minuga enam suhelda. kui ma täna ütlesin neile, et ma olen tuulerõugejärgse lapsega veel kodus, siis reaktsioon oli üsna selline, nagu arvata oli. aga no mis teha. ma saan aru, et keegi peab tööd ka tegema jne, aga see on natuke küla ja koera teema ikkagi. et miks ma väga ei kipu tööle. aastaid ei võtnud ma mingeid haiguslehti ju ja ma polnud ainus. saime kõik põetud ja põetatud niisama.
üleüldse on siuke peavalune ja külmavärinane tunne. umbes nagu hakkaks ise veidi põdema. aga pooleteise tunni pärast tulevad külad, õhtul on vaja ühte tööd nokkida ja projektiteemad tahavad ka tegelemist. sisemist energiat peaaegu nagu oleks, aga füüsis annab vist tunda. või ongi see väike tagasilöök, kuna see sisemine lõi ka veidi kõikuma. taastataval määral hetkel siiski küll. sest ma olen peale jalgeleaitamist suutnud seal enamvähem ise püsida. ning mitte väga kõrgele ronida.
aga üldiselt peale lõunauinakut punase kassi kaisus oli tunne, et sinna jääkski, lükkaks telefonid välja ja teataks külalistele, et midagi ei toimu. kuna aga nii poleks väga ilus, siis las toimub pealegi. tulen toime.
niigi olen täna teistele palju küsimusi tekitanud.
sulanduda kaitsvasse Linna
Isegi kui mulle on tundunud, et Linn on mind reetnud, ei ole ta seda mitte.
Sest Linn võtab mu avasüli oma öösse. Ma neeldun sinna sujuvalt, nagu alati. See on soe, tuttav ja turvaline. Mis sellest, et mõnede meelest on see Linn elutu ja mõttetu, tappev monstrum. Mis sellest, et mulle vahel endalegi tundub, et see Linn tapab mind.
Me kõik eksime vahel.
Linn ei tee seda, vaid pakub mulle kaitset. Oma suuruses, oma anonüümsuses, oma tempos. Ma olen lihtsalt osake linnast ja kolooniana ei hävita me teisi osakesi. Linn vajab meid kõiki. Meie kõik vajame meid kõiki. Meie kõik vajame Linna. Isegi kui üritada seda eitada, ei tee seda olematuks. Isegi Linnast väljas ei saavuta seda sõltumatust.
Või olen ma narkomaan? Olengi sõltuvusest Linnast? Teen, mida Linn tahab? Elan oma elu Linna reeglite järgi? Ja Linn ei lase mind kunagi päriselt lahti, Linn ongi see, kes määrab mu elu, suunab mu suhteid, hoiab mind lõpuks ikka ja ainult endale?
Mu katkiolemistes on Linna kutset.
Ma järgnen sellele ja naudin seda. Sest Linn on kogu aeg olnud. Mina olen Linnas kogu aeg olnud. Ma hingan Linnaga sama õhku, samas rütmis. Suurim ühtekuuluvus tekib samas rütmis hingates.
Ma sulandun Linna, muutun ühekst tema tuhandetest nägudest ja sa ei leia mind üles enne, kui mina seda soovin.
Enne, kui Linn seda soovib.
üleväsind seosetus ehk täna ma olin tubli
hunnik asju ära aetud ja täiesti kohutav väsimus. homne päev algab ka vara, aga tundub hetkel veidi vähem tihedam olevat.
üritan projekti tööle lükata ja midagi nagu liigubki, aga mitte veel nii nagu mulle meeldiks. mingi lõplik tõuge on nagu puudu. eks see mu enda taga seisab.
ühe lepingu tegin veel. üldiselt vaadates graafikut lähinädalail, peaks nn päris töölt palgata puhkust võtma. no vaatab, kuidas aeg jagunema hakkab. sest ega nad taha mulle anda puhkust ju nagunii.
—
kari kummalisi mõtteid on peas, aga tänase väsimuse taustal jäävadki need pähe. sest muidu tuleks siit liiga haige sissekanne. väsimus moonutab kõike omakorda ja niigi kummalised mõtted muutuvad veelgi kummalisemateks.
ääretult mõistlik oleks magama kobida. äkki varsti kaongi. sest kes siis minu eest ikka veel hoolitseb, kui ma isegi seda ei tee?
—
seesmised konfliktid, väljaheitmine endast, egosuvi, aastaid vastutust, väsimus, väsimus, peitupugemine, täiskasvanu tasand, hirm, kompensatsioon, matahanollaväiketüdruk, mul pole enerigat mulle vastu töötavate inimeste jaoks, hold me thrill me kiss me kill me
maailm ei ole alati liiga suur.
öine moos
viimati keetsin ma hilisõhtul tomatimoosi, mis läks kätte siirupiks. tegin ühe nõksu lihtsalt veits valesti.
seekord lugesin retsepti hoolikamalt ja tänane marmelaaditegu on ühel pool. konsistentsi järgi tundub tänane täitsa õnnestunud olevat.
retseptid viskan kokkajasse mingi hetk lähitulevikus.
mitte praegu, uneaeg on. homme pikk ja tihe päev.
ja tänud usinale abilisele, kes aitas mind nõu ja jõuga 😉
ma käisin Pärnus sõbrannaga kohtumas, sest Tallinnas pole meil selleks kunagi sobivat aega
me rihime oma kokkusaamist tükk aega ja no kuidagi ei klapitu.
nädalajagu tagasi oli tema Pärnus oma ema juures ja mina tegin sinna lihtsalt peaaegu et niisama asja (sõitsin sõbraga kaasa, kui tema midagi sinnakanti ajama läks). lasime siis sõbrantsiga ühes Pärnu söögikohas toidul hea maitsta ja ajasime tibijuttu (loe: rääkisime tuttavaid taga ikka :P). kuidagi läks jutt figuuriteemadele, nagu naistel ikka. närisime searibi ja lohutasime ennast, et tegelikult ümaramad naised ei lähe nii ruttu kortsu kui peenikesed (selle peale muigas eile üks meie ühine tuttav tibi, et ‘te olete ka tõeliselt paksud muidugi’). ja siis irvitasime, et lohutuse (nagu ka põhjuse) leiab alati.
kuigi kas see kehtib just selle kohta, kui see ümarus avaldub kõhu peal elava angerja näol.
aga õhtu nael oli see, kui arve toodi ja kuidas me siis klapitasime seda. sest miskipärast olime mõlemad üsna rahavabalt välja tulnud. lõpuks läks käiku mu krediitkaart, sõbranna andis kogu kaasasolnud sularaha mulle ära ja selle peale ma tegin talle lahkelt kohvi välja 😛 sama raha eest, mis ta mulle andis.
tegelikult siin ei kõla see üldse nii naljakalt kui see oli. me ikka naersime päris ohjeldamatult.
üldiselt näitab mu seltsielu taastumise märke.
täiendus kell 16.30:
sellesama sõbrantsiga rääkisime asjad üle, et tegelikult on mehed kõiges süüdi. selles ka, et me tol õhtul end lapikuks sõime ja et rahaga nalja sai. sest tellides arvestasime me ju meesterahvaga ka, aga tema praktiliselt hüppas alt ära. noh, muidugi oleks tal meie tibijutu kõrval igav olnud, aga me ei tulnud varem selle silmnähtavalt mõistlikuma lahenduse peale. ja kõhuangerjates on ka mehed süüdi, sest enamasti tekivad need angerjad meile, sünnitand vanadele naistele 😉
ja üleüldse, tegelikult oleme me väga ontlikud ja toredad noored emad. sest naise vanuse määravad tema laste vanused. ja kellel pole angerjat, on lihtsalt kadedad, et meil on selline hea asi omast käest võtta. ja tegelikult sõitsin ma kaasa ühe kassiga.
P.S. sellest ma ei räägi, mis oli sõbrantsi reaktsioon mu caipirinha proovimise peale. see oli õhtu teine nael. või kolmas.