miljon asja on peale tulnud ja kõik hommikused olulised mõtted peast ära lennanud.
trammiga sõites meenus üks sügisene päev aastal 99, mil sai tehtud näiteks see ja see pilt.. päris pikk jalutuskäik oli, ringiga üle pelgulinna kalamajja; tol ajal oli üle Kopli Kaubajaama sild veel alles, nagu näha. ma ei mäleta, kas see jalutuskäik viis ka läbi vanalinna või istusime kusagil trammile. Sina olid see, kes mulle näitas nii mõnegi asja, mida pildistada võiks. ise Sa ei pildistanud reeglina, aga Sa nägid päris hästi.
oli soe ja päikseline sügisilm. mäletan siiani riideid, mida tee peale jäänud kaltsukatest ostsime. heh. mäletan ka seda, et sel õhtul ma ei tulnud koju; läksin mujale. takkajärgi tarkus ütleb, et ka see oli üks mu valedest otsustest.
võib-olla meenus see seepärast, et Sa lippasid täna mu unest läbi.
Kuu: jaanuar 2005
kanahautis pastinaagiga
1 väiksem broiler (ca 1kg)
2-3 porgandit
2-3 pastinaaki
2 keskmist sibulat
3-4 küünt küüslauku
vürtsi, pipart, soola, vett, võid
puhasta ja pese broiler, kuivata ning tükelda sobivateks portsjoniteks. koori aedviljad. lõika porgandid ja pastinaagid ribadeks, lõika sibulad pikuti neljaks ja siis viiluta, küüslauguküüned pikuti pooleks ja viiludeks.
pane ahi umbes 150 kraadi peale sooja. aja pann kuumaks, pane pannile või, sulata. pruunista kanatükid ja pane ahjupotti. lisa vajadusel natuke rasvainet ning kalla aedvili pannile. pruunista segades umbes 5 minutit, kalla ühtlaselt kanatükkidele. lisa maitseained ja kuum vesi (nii, et poti põhjas ikka on, aga juurikateni ei ulatuks) ning aseta ahju. kaas ka peale 😉
ahjus võib haududa julgelt tund kuni kaks. serveerida võid riisi või kartuliga; aga sobib ka niisama – seda eriti juhul, kui paned aedvilju topeltkoguse 🙂
liha pruunistamine
ma ei tea, kust on tulnud see lause, et ‘pruunistage liha
.. laia lund
tahaks minna loodusesse laia lumesadu pildistama. aga pean haige lapsega kodus kükitama hoopis. elu on vahel neetult ebaaus mu vastu!
see teisipäev
kuidagimoodi peaaegu õhtusse saadud.
tänane kummaline elamus: mõttetult ründav projekteerija. seoses praktikaga jälgin natuke ühte Tallinna-lähedast detailplaneeringut, täna oli järjekordse eskiisprojekti arutelu. enamikele kargas pr. Projekteerija peale, et püsime teema raames; aga kui mina esitasin ühe väga konkreetse ettepaneku, tahtis, et ma talle mingeid asju defineeriksin ja enne, kui ma jõudsin talle midagi vastata, hakkas oma nägemust asjast rääkima – pealehüppavalt. brr.
poiss oli päeval vanaisaga kahekesi. kuuldavasti said üsna kenasti hakkama. aga minu viirus on nüüd temani jõudnud, turtsub ja köhib. autos jäi magama ka peaegu kohe, kui koju sõitsime – lõunat ta loomulikult polnud maganud. näis, mis öö ja homne päev toob..
off
ma tahaksin end välja lülistada. ma ei tea ainult, kus on ‘off’-nupp.
mõttepaus
meenutus eilsest.
unel on näod
Unenäod on kummalised asjad. tegevused, kohad ja inimesed on ebaloogiliselt põimunud. oled nagu ühes kohas, visuaalselt meenutab see hoopis teist ja hetke pärast on moondunud kolmandaks. seos reaalsusega on pea olematu.
mõned Unenäod on nagu seeriad – ma tean, et ma olen varem seda näinud, kuigi võibolla aastaid tagasi; mõned on nagu deja-vu ja mõned elan ma elus hiljem läbi (ka deja-vu ju tegelikult, klassikaline Unenäost väljas olev)
tänasest rähklevast ja kerge unega ööst on meeles kummalised katked mingist tavapäraselt segasest Unenäost. olid kohad ja olid inimesed ja oli Emotsioon. täiesti ootamatu muide, seotud konkreetse isikuga. ma ei uskunud, et ma suudan endas leida sellise suhteliselt negatiivse Emotsiooni. nime ei oskagi anda. segu põlgusest ja haletsusest, vist; ja äratundmine, et inimesed teevad iseenda jutu ja tegudega endale rohkem halba, kui teised. jaa, ühtepidi ma tean seda ammu, aga ma pole ammu seda nii selgelt ära tajunud. või pole lihtsalt süvenenud. näiteid tuleb järjest meelde – aga kas on need nii olulised? oluline on ikkagi tänasest ööst, sellest Unenäost tulnud Emotsioon, millega pean ma edasi minema ja suhtlema. sest tuttavaid ei saa ära visata. vähemalt mitte alati ja mitte väga lihtsalt.
kolm lennanud aastat
ohh… külad läinud ja ma olen veel elus.
pilte tegin hästi vähe, lihtsalt olin nii loppis. täna ei suuda ühtegi siia visata, linki ammugi mitte. pole nagu midagi nii vinget näidata.
mõtlesin hoopis, et nüüd, 3 aastat hiljem, on mul sellest päevast ja õhtust mälus hoopis teistmoodi seigad, kui need Kõige Olulisemad. nii, kuidas asi oli, võib soovija lugeda Rauli oma lehelt, link on siin paremas tulbas olemas.
enam ei ole meeles see valu või midagi. üle kõige on kaks vastuolulist tunnet – ühelt poolt oli see viimane õhtu kuni umbes nüüdseni, kui ma sain rahulikult lugeda; teisalt aga süütunne, et kuidas ma võisin lasta end nii kergelt pehmeks rääkida ja oma vastsüninud poja ööseks lastetuppa anda. kuigi küllap ma oleksin öösel üsna õnnetu ja väsinud noor mamma olnud kah. niigi olid esimesed pesemised ja mähkuvahetused üle mõistuse keerulised tegevused..
kiirelt on ka see aeg läinud. alguses tundus küll, et tunnid venivad ja päevad ei jõua iial õhtusse – ja nüüd on juba hirm, et varsti ongi päris Suur Poiss valmis…
täna ma enam ei suuda, homme ehk parandan osad katkised lingid Rauli lehel ka ära.
hommik, esimene tunne
palju õnne, Raul Mihkel 🙂
täna on hullem kui eile. mul pole üldse tunnet, et ma kuidagi täna midagi teha suudaksin; aga ilmselt ma pean selle mittetunde endas lihtsalt maha suruma. lõppeks ei ole ma planeerinud hirmpeent menüüd ja emal pidi õnneks mingi kook valmis ka olema – ehk siis ma võin jätta koogi tegemata, kui kuidagi ei jõua.
ilmselt on aja küsimus, millal poiss haigeks jääb. ise kardan, et just teisipäevaks, kui mul on miljon asjajamist ja poiss plaanis vanaisa juurde viia.
homseks pean ennast töökonditsiooni ajama. ma ei saa endale lubada ühe tööpäeva kaotamist.