mulle kuluks koristamise juurde abiline ära. selline suurpuhastuse moodi koristamine enne poisi homset sünnipäeva, kui kõik vanavanemad kohale tulevad. peab kuidagi oma suure toa saama suure toa moodi välja nägema. pooltõbisena on seda üksi lapse kõrvalt üsna tüütu teha. samas, ei teki jälle mingeid mõttetuid vaidlusi teemal mis kuhu ja miks panna, vaid saan ise vaikselt toimetada.
aga siiski oleks kasvõi moraalne tugi vägagi abiks..
Kuu: jaanuar 2005
kartulipuder porgandiga
kui tavaline kartulipuder ära tüütab, võib seda porganditega teha.
selleks puhasta porgandid ja lõika seibideks ning pane keema. kartuleid on siis paras aeg asuda koorima, kui porgandid juba keevad. kartulid peaksid olema enamvähem ühesuurused või suuremad kartulid ühesuuruseks lõigatavad. need ka keema ja ikka kenasti pehmeks.
kui poti tulelt võtad, et vett pealt ära kallata, pane sinnasamale tulele piimapott, et see soojaks saada.
kui nüüd mingi tavalise purustajga neid kartuleid-porgandeid katki suruda, siis peaks arvestama, et porgand jääb ikka natuke tükki. saumikseriga saab muidugi päris püreeks ka, aga ma pole seda proovinud.
kui segu on siis kenasti katki surutud, lisa natuke võid ja juba sooja piima ning klopi puulusikaga. vajadusel lisa veel piima ja klopi veel. hea puder on see, mis on korralikult läbi klopitud, kergelt lausa vahus võiks öelda 🙂 lõpupoole lisa natuke soola ja porgandiga pudru tegemisel on ka riivitud muskaatpähkel imehea lisand.
natuke kaalikat võib ka panna. porgand ja kaalikas annavad magusama maitse ja ilusa värvi 🙂
viiruserünnak
mul on juba paar päeva kahtlane tunne olnud. kahjuks ongi see tõeks osutunud. täna olen ma ikka üsna haige. pole midagi kasu sellest, et juba 2 päeva olen tasakesi ravida püüdnud. ähh. vastik umbes kurk ja lõõrid!
11:45
küll on hea, et olemas sõbrad, kes orgunnivad põdevale inimesele sidruni + imehea õietolmuga mee, tagastatud termoses üllatusena kuum teegi sees hakkamas 🙂 pisikud, hoidke nüüd alt!
rebitud..
huvitav, et on kirju, millede katkitõmbamine pakub peaaegu et füüsilist naudingut.
mõnigi asi saab korraga lihtsamaks ja selgemaks.
ei, tegu ei ole arvetega.
kohvibaar. üllatus.
pisike üllatus täna õhtul / just a surprise for tonite
Laagna-Mustamäe
vot selline uudis mulle meeldib. mulle meeldib nimelt trammiga sõita. tramm on märksa shehvim kui näiteks buss või troll. eriti, kui võtab suure kiiruse sisse, näiteks Kopli kaubajaama kõrval. sisi ma ikka mõtlen, et vot kui see tramm sõidaks nüüd maa all, siis oleks ta hoopis metroo. aga tegelikult on lahe, et sõidab maa peal, sest siis näed linna enda ümber, selle nägusid ja muutuseid. maa all jääks pool sõidumõnu puudu.
valitud teed
mehed!
ajavad hulluks. vaikselt, ent järjepidevalt. ei, mitte mind, vaid iseendid. sest mina pole enam hulluksaetav, ammu. vaatan seda vaid vaikides pealt. kaugustest. ja mõtlen et .. milleks? kas tõesti loodetakse niimoodi midagi? kui see midagi on minu tähelepanu… siis on valitud vale tee.
karstialad jaanuaris. kõrgvesi.
ausalt öelda olen ma siiani üllatunud, et ma vabatahtlikult ärkasin laupeäval natuke peale 7t. nimelt olin end kirja pannud Looduse Omnibussi reisile Tallinna ümbruse karstialadele. no ausalt, kell 7 ärgata on minu jaoks ikka ekstreemsus.
aga ma olen rahul. hommikupoolne ilm oli küll imeline, Tuhala nõiakaev kees ja minu meeldivaks üllatuseks liitus reisiga ka Allar, taiplikult statiivi kaasa võtnuna.
kõik kahe peale olnud 1,75 liitrit teed sai ära joodid, vähesed võileivad söödud, Stroh80 lõplikus saatuses ei ole ma kindel.
koos lapse ära toomisega õhtul vanemate juurest venis päev küll pikaks, aga ma olen rahul.
siiani mõtlen, et kas ma ise puterdasin ühe mälukaardiga ja see oligi mul tühi, kui ma arvasin, et mingi jama juhtus.. või ikka läksidki mõned pildid kaotsi. ootan, kuni Allar oma kaasaskantava mäluketta pealt kõik pildid mulle ära saadab, siis otsustan. õnneks ei olnud need kõige olulisemad pildid.
panoraampilt ei tulnud välja. säriaeg oleks pidanud lühem olema, nüüd jäid võtted udused ja pole mõtet neid kokku kleepima hakata.
juhuslik sarnasus kodumaiste seriaalidega
isiklikke jutuajamisi ei tohiks ajada nii avalikes kohtades, nagu liinibuss.
sattusin täna absoluutselt tahtmatult kuulma katkendeid ühe abielu .. kriisihetkedest.
nii palju, kui ma aru sain, oli mees naisele ilmselt teise naise juures käimisega vahele jäänud. mehe jutt eriti ei kostnud, küll aga naise jutt. ei, ta ei karjunud, aga ta jutt oli ikkagi päris hästi mõni pink ettepoole kuulda. sisu ei olegi ju oluline. hämmastama pani sarnasus hoopiski kodumaiste teleseepides nähtava käitumisega. palju ma ikka neid vaatan, vahel olen mõne otsa sattunud ja isegi kaema jäänud. täiesti sarnane toon, ka sõnavara – nii palju kui seda kuulda oli. mhh. mul tekkis esimest korda selline mõte, et äkki need õnned ja kodud keset linna ongi meie eludest maha kirjutatud? siiani arvasin ma tihti, et meie näitlejad lihtsalt mängivad kuidagi.. ülepingutatult, või noh, teatud situatsioonides mitte väga loomulikult. aga nüüd.. ma ei teagi, kas see naine jäljendas mõnda seebikat või ongi see reaalsus? ausalt, vahepeal oli mul tunne, et seal peab keegi kaameraga mees ka olema, kes seda asja mõne seriaali jaoks filmib.
aga ei olnud.