ohh… külad läinud ja ma olen veel elus.
pilte tegin hästi vähe, lihtsalt olin nii loppis. täna ei suuda ühtegi siia visata, linki ammugi mitte. pole nagu midagi nii vinget näidata.
mõtlesin hoopis, et nüüd, 3 aastat hiljem, on mul sellest päevast ja õhtust mälus hoopis teistmoodi seigad, kui need Kõige Olulisemad. nii, kuidas asi oli, võib soovija lugeda Rauli oma lehelt, link on siin paremas tulbas olemas.
enam ei ole meeles see valu või midagi. üle kõige on kaks vastuolulist tunnet – ühelt poolt oli see viimane õhtu kuni umbes nüüdseni, kui ma sain rahulikult lugeda; teisalt aga süütunne, et kuidas ma võisin lasta end nii kergelt pehmeks rääkida ja oma vastsüninud poja ööseks lastetuppa anda. kuigi küllap ma oleksin öösel üsna õnnetu ja väsinud noor mamma olnud kah. niigi olid esimesed pesemised ja mähkuvahetused üle mõistuse keerulised tegevused..
kiirelt on ka see aeg läinud. alguses tundus küll, et tunnid venivad ja päevad ei jõua iial õhtusse – ja nüüd on juba hirm, et varsti ongi päris Suur Poiss valmis…
täna ma enam ei suuda, homme ehk parandan osad katkised lingid Rauli lehel ka ära.