alati on öeldud, et Eesti on mereriik. meie rannajoone pikkus on ca 3800km, mis on üsna aukartustäratav arv, eriti suhtes meie pindalaga (45 000 km 2). vähe sellest, et me oleme mere ääres, on meil ka ca 1200 järve kogupindalaga veidi üle 2100 km2 ja üle 7000 jõe (selle arvu suhtes on küll palju erinevaid arvamusi), milledest üle 100km pikki on küll ainult 10. nii et veekogudega meil probleeme ei ole 😉
aga mille kuradi pärast passisin ma täna 10 minti turul kalaleti ees, kus valid oli värskest kalast: lõhe, forell, kasvanduse karpkala, särg ja särjesuurune latikas + muidugi ka silku. no tõesti. külmutatult midagi ikka oli, aga… kui ma elan sellises veekoguderohkes riigis, siis miks ma ei saa osta poest-turult värsket koha, haugi, siiga, latikat (norm suuruses onju!), turska jnejnejne??!!??
jah, vahel mõnes poes ongi kohafileed vms, aga siis on see hind kaugel normaalsest. ei jõua ju pidevalt käia Peipsi ääres tuttavatelt kala toomas ka (kuigi isegi mitte väga suure koguse juures juba tasub ära).
no ja siis imestatakse, et miks meil nii vähe kala süüakse.. kui polegi võimalik värsket kodumaist kala osta!
Kuu: detsember 2004
pärivoolu
Tahaksin võtta klaasi ja virutada läbi akna. Sest mul on kõrini sellest tuimast olemisest, milles olen päev päeva järel. Vajunud kusagile kulgevasse massi, liikudes kõige ja kõigiga kaasa, püüdmatagi välja rabeleda. Sest pole stiimulit. Lased end kaasa kanda, nii on muretu ja hea ja kindel. Või tegelikult polegi hea, aga ma ei mõtle sellele. Ma ei lase neid mõtteid ligi, peletan juba eos. Mul ju peab hea olema. Tõrjun endast mälestused – sest vahel mulle meenub, mis oli hea – ja ka see, et ma ei osanud seda sugugi mitte alati ära tunda. Aga ma ei saa seda ju tunnistada ometi. Seega olen praeguses hetkes ja ei vaata tagasi. Ega ka edasi. Olen. Või ei ole. Sest see pole õige olemine. Mina olen puudu iseenda seest. Kaua veel?
2 nädalat enne jõule
tegin täna ühe jõulukaardipõhja tuttavale. no et pildistasin ka ise ikka 😉
raisatud hommik
kuna olin jälle tööle hiljaks jäämas (laps muidugi magas täna 9ni, mitte ei ajanud mind 8 üles), jäid kõik päikesehommikulised pildid tegemata.
positiivsussüst
viimase aja ilusaimad apelsinid olid Kajaka turul. mitte mingid pisikesed ebamäärased nässid, vaid kenad suured ja selle väikese-apelsini-otsaga. kaubamajal ei olnud eile õhtul midagi vastu panna.
raamatukogus oli Zilmeri-Kokassaare-Vihalemma ‘Normaalne söömine’ lausa avalikult riiulil olemas. ma küll ei näe lähima 3 nädala jooksul seda aega, millal ma sellesse süveneda saaksin, aga vähemalt on see praegu minu riiulil
poiss räägib mulle juba umbes nädala jooksul aegajalt: ‘emme, ma arlmastan sind’ 🙂
paar tundi hiljem
tegelikult tahtsin ma enne kirjutada ka sellest, et Olav Ehala on teinud ikka hulga fantastilisi laule, millede kuulmine viib mind kusagile teisele tasandile ja mida kuulates käivad värinad üle selja. ma ei tea ühtegi teist heliloojat, kelle nii paljud laulud mulle niimoodi mõjuksid.
Mamma Köök
mingi päev avastasin möödasõites, et Tartu mnt.-l endise kino vastas, keskturu kõrval, kus ammsutel aegadel oli raamatupood ja siis keraamikapood ja kunagi mingi sebimine, on avatud söögikoht nimega Mamma Köök.
täna õnnestus sealt läbi lipata. ‘kallid’ praed, nagu karbonaad ja .. ee .. mälu veab alt, no neid oli veel, olid 50.- ringis, nn. päevapraed 35.-. mina otsustasin viimaste hulgas oleva keedetud keele kasuks, märkamata, et seal juures kiri ‘väherasvane’. teenindaja aga, selline harjumatult suhtlev rõõmus naisterahavas (vanuse järgi ehk mamma tütar?), märkis selle kohe ära. üldse oli harjumatu mingis kodumaises kohas nii palju teenindajaga suhelda, kusjuures viimane oli selle juures veel rõõmus ka kogu aeg. seletas täpselt, et mis kaste on ja mis lisandid ja mida ma täspelt soovin.
targasti tegin, et kohe pannkooke või mamma kooki ei võtnud. need oleks pidanud sisse pressima. sest kõht sai küll kõvasti täis ja hea oli ka. oleks pidandu võtma supi ja magustoidu ehk? eks järgmine kord proovin. sest sinan tasub tagasi minna küll 🙂
ahjaa, kaaslane jäi oma hakkbiifstegiga ka väga rahule, kuigi praekartulitega läks natuke aega.
invaliidiauto
Tallinnas sõidab ringi üks kena kuldse kaheukselise Porchega invaliid. ma pole seda invaliidi küll näinud, aga sellel kaunil Porchel, mis pidevalt Maakri tänava kõnniteel pargib, on igatahes see invaliidimärk esiklaasil. kahju, et kaamerat kaasas polnud ja pilti teha ei saanud.
aga tore on tõdeda muidugi, et meil ka invaliidid omavad luksusautosid 🙂
/kuigi mul on kuri tahtmine pisut luurata, KUI invaliid selle autoga sõidab-sõidutatakse/
tund peale keskpäeva
hall vaade läbi halli akna.
hour after midday. greyness all over.
teise advendi õhtu
avastasin, et on pühapäeva õhtu, kell on 7 läbi; ma peaksin tegema miljonit asjalikku asja, tõneäoliselt aga ei tee midagi ja viidan selle aja lihtsalt niisama ära kuidagi, nagu alati..
koju tulles avastasin muidugi, et pooled asjad jäid poest ostmata.
pirita kloostri fassaadile lisatakse ilmselt igal advendil üks elketriküünal, sest reedel oli neid üks ja täna kaks.