Tahaksin võtta klaasi ja virutada läbi akna. Sest mul on kõrini sellest tuimast olemisest, milles olen päev päeva järel. Vajunud kusagile kulgevasse massi, liikudes kõige ja kõigiga kaasa, püüdmatagi välja rabeleda. Sest pole stiimulit. Lased end kaasa kanda, nii on muretu ja hea ja kindel. Või tegelikult polegi hea, aga ma ei mõtle sellele. Ma ei lase neid mõtteid ligi, peletan juba eos. Mul ju peab hea olema. Tõrjun endast mälestused – sest vahel mulle meenub, mis oli hea – ja ka see, et ma ei osanud seda sugugi mitte alati ära tunda. Aga ma ei saa seda ju tunnistada ometi. Seega olen praeguses hetkes ja ei vaata tagasi. Ega ka edasi. Olen. Või ei ole. Sest see pole õige olemine. Mina olen puudu iseenda seest. Kaua veel?