kalaitk

alati on öeldud, et Eesti on mereriik. meie rannajoone pikkus on ca 3800km, mis on üsna aukartustäratav arv, eriti suhtes meie pindalaga (45 000 km 2). vähe sellest, et me oleme mere ääres, on meil ka ca 1200 järve kogupindalaga veidi üle 2100 km2 ja üle 7000 jõe (selle arvu suhtes on küll palju erinevaid arvamusi), milledest üle 100km pikki on küll ainult 10. nii et veekogudega meil probleeme ei ole 😉
aga mille kuradi pärast passisin ma täna 10 minti turul kalaleti ees, kus valid oli värskest kalast: lõhe, forell, kasvanduse karpkala, särg ja särjesuurune latikas + muidugi ka silku. no tõesti. külmutatult midagi ikka oli, aga… kui ma elan sellises veekoguderohkes riigis, siis miks ma ei saa osta poest-turult värsket koha, haugi, siiga, latikat (norm suuruses onju!), turska jnejnejne??!!??
jah, vahel mõnes poes ongi kohafileed vms, aga siis on see hind kaugel normaalsest. ei jõua ju pidevalt käia Peipsi ääres tuttavatelt kala toomas ka (kuigi isegi mitte väga suure koguse juures juba tasub ära).
no ja siis imestatakse, et miks meil nii vähe kala süüakse.. kui polegi võimalik värsket kodumaist kala osta!

pärivoolu

Tahaksin võtta klaasi ja virutada läbi akna. Sest mul on kõrini sellest tuimast olemisest, milles olen päev päeva järel. Vajunud kusagile kulgevasse massi, liikudes kõige ja kõigiga kaasa, püüdmatagi välja rabeleda. Sest pole stiimulit. Lased end kaasa kanda, nii on muretu ja hea ja kindel. Või tegelikult polegi hea, aga ma ei mõtle sellele. Ma ei lase neid mõtteid ligi, peletan juba eos. Mul ju peab hea olema. Tõrjun endast mälestused – sest vahel mulle meenub, mis oli hea – ja ka see, et ma ei osanud seda sugugi mitte alati ära tunda. Aga ma ei saa seda ju tunnistada ometi. Seega olen praeguses hetkes ja ei vaata tagasi. Ega ka edasi. Olen. Või ei ole. Sest see pole õige olemine. Mina olen puudu iseenda seest. Kaua veel?