midagi on ja pole

mul ei ole midagi öelda
aga miskipärast
ma ikka üritan
kuigi ma tean
et ma ei julge
veel või üldse
mõni asi on liiga neetult isiklik
sügisesed ööd on vahel liiga pikad
           liiga kurvad
                  liiga üksikud

Mõtsanotsu ruig

500 g shampinjone
1 kg metssealiha (rind oleks hää)
200 g suitsupekki
1 sibul
võid
4 klaasi kuuma vett
sool, pipar
Suuremad seened pooleks lõigata väiksemad terveks jätta. Liha lõigata kenasti tükkideks ja praadida pruunistades võis lisades soola ja pipra. Ahjupoti põhja panna suitsupeki viilud, nonde pääle sibularattad siis pruunistet ruigam ja pääle seened. Vesi pääle veel ja ahju hauduma tunniks ajaks.
Vein: Merlot
Volks
vajadusel sobib ka pehme sealiha!

õhtu. väsinud.

ma tulen peale tööpäeva koju, ja tahan vaid, et asjad oleks enamvähem korras ja ma saaksin vaikselt õhtused toimetused ära teha. olen ostnud poest head-paremat ja haaran veel viimasel võimalusel veinipudeligi kotti. mõtlen veel, et näe kui hea ma täna olen.
ust avades näen kõigepealt klotse ja raudteetükke täis toapõrandat. köögi poole kiigates on ka köögilaud igasuguseid asju täis. tunnen, kuidas miski minus liigub ja pahvatan kõik välja. et miks see just nii on. et miks ei võiks päeva peale asju kokku korjata ja lauda enamvähem lage hoida. et kui ma koju tulen, oleks olukord normaalne. et miks mina suudan seda hoida? ja et see pole vabandus, et laps üksi ei taha, kui teine inimene teleka ees vedeleb. mina ka lapse asemel ei tahaks. ja ma jätan ütlemata, et ma lihtsalt ei jaksa niimoodi. sest keegi peab ju jaksama. sest keegi peab ju mõtlema.
siin majas olen see mina.
kui ma hakkan koristama, tuleb poja mulle loomulikult appi.

tarbimislinke

trammi asemel peaks rohkem rääkima hoopis keskkonnast:
worldometers (mul on karvane tunne, et mozilla/netscapega see ei tööta)
my footprint (kus mu tulemus oli tiba kehvem, kui ma lootsin, ent siiski parem kui keskmine)
tarbimisest rääkides… 4 nädala pärast on ostuvaba päev 🙂

kes? miks?

ma tean, et ma pole sellega originaalne..
aga aegajalt mõtlen, kes on need ca 30-40-50 inimest, kes mu lehte iga päev külastavad? seal on mõni korduv püsi-ip, suurem hulk dünaamilisi ja tegelikult ma ei tea, palju on püsilugejaid ja palju juhuslikke siiasattujaid. ja miks mõni jääb siia käima ja miks mõni mitte. ma võin aimata, aga ikkagi on huvitav mõelda, mida keegi siit leiab ja mida mitte.
õnneks pole mu eesmärk oma kirjutatut müüa, nii et ma kirjutan ikka seda mida ma kirjutan ja just nii nagu ma kirjutan. ma saan ju isegi aru, et see kõik on väga hüplik ja meeleolu on muutlik. midagi on vähem, midagi on rohkem. just nii, nagu elu veereb.
aga tore, et ikka on lugejaid. siis on põhjust jälle kirjutada 😉

Kiire makaronisoust ohtra juustuga

Makaronid (lipsud, spiraalid vms. toekamad) keedad ära nagu ikka – lisad natuke soola ja õli.
Panni peale paned toorsuitsusinki, mõned hakitud päiksekuivad tomatid ja praed läbi. Nisujahu üks lusikatäis ja praed ka läbi. Siis otsa keedetud vesi, rõõsk koor (hapukoor sobib ka) ja ohtralt parmesani. Musta pipart võid ka panna natuke.
Kui soust valmis ja lõhnab hästi, siis keera makaronid sinna sisse ja keeda korraks läbi.
Taldrikus võid pärast pestot ka sisse segada, saab edevam.

kontoriõhtu

vaikne õhtu.
saab kõrvaklapid kõvemini pähe suruda, muusika natuke kõvemini mängima ja tooli seljatoe lösakile lasta. hetke pärast panen silmad kinni ka ja olen natuke, kõigest puutumata. tühja sellest, et kontoris, kus ma ei saa lasta tulesid ära ja akent pimedusse lahti kerida. midagi jääb muudu, aga midagi on siiski olemas.