täna hommikul andsin lõpuks sisse oma passi ja ID kaardi avaldused. eile sain tõuke, sest äkki peab septembri lõpus bussiga natuke euroopas tiirutama ja teatavasti lõppes mu viimase passi kehtivus umbes 1a2k tagasi.
avalduse täitmine oli lihtne, aga pildiga pidid lood karmid olema. vaatasin eile oma aasta tagasi kooli jaoks tehtud päris normaalset pilti ja avastasin, et seal on paar õrna muljumisjälge peal. kimasin siis lähimasse fotosalongi ja lasin teha uued – mis tulid täiesti valge taustaga. tingimused fotole on aga sellised, mis nagu ei luba valget tausta. igaljuhul täna hommikul teenindaja vaatas mu pilte, nentis, et vana on ilusam, kuid kuna paar vaervumärgatavat triibukest peal, peab uue võtma. tjah. elame üle 😉
KMA büroost oli hulka lähemal minna bussi peale kui trammi peale. oma üllatuseks tõdesin, et trammiga on toredam tööle sõita kui bussiga. ja ma ei oskagi seletada, miks.
linna jõudes uurisin paarist poest velvetseelikuid. suured allahindlused ju. lõpuks sain humanast pisut enam kui poolesaja krooniga lausa kaks tükki – kuigi tõele au andes üks neist pole velvet. aga ma leidsin, et võiks vahelduseks kanda ka sellised seelikuid, mille alt põlved siiski välja paistavad 🙂
üle pika aja on kontoris õhku! meil on siin aknad, mis ei käi lahti, ja üsna meie kontori ukse kõrval on ka üks välisuks, mis aga lahti olla ei tohi. täna aga on aknapesijatel mingi pikendusjuhe seal ukse kõrval pistikus ja uks ka lahti. meie kontoriuks ka selle peale muidugi. nii palju õhku pole siin küll väga ammu olnud..
Rubriik: tramm
märg hommik
jube märg on olla. brrrrrr. ma võtsin küll kaasa kuivad sokid ja kampsuni, aga ei võtnud kuivi pükse! nagu kiuste oli ka trammide vahe harudlaselt pikk. mul on kahtlus, et tegelikult jäi vähemalt üks tramm vahele. aga sellest hoolimata oli tramm selle kellaaja kohta üllatavalt tühi. nojah, normaalne inimene ei roni sellise keerutava vihmaga välja ju.
peast käis läbi juba mõte, et sebiks kusagilt natuke raha ja ostaks omale mõnest lähedal asuvast kaubakeskuset (kus igalpool suured allahindlused ju) mõned kuivad püksid või seeliku, aga kuna mul tegelikult ei ole pükstest-seelikutest puudu, siis katsun hakkama saada. küll kojumineku ajaks kuivad on!
esmaspäev. peale tööd.
istun kodus ja vaatan ringi. hoolimata kõigest on toas masendavalt palju kaste. miskipärast peavad need kastid olema just toas, mitte keldris. ma vihkan elu kastides. nagu oleks see siin mingi ajutine peatus. kastid pärsivad mõnusat kodutunnet. on kastikodutunne..
kuigi eks ole seegi koht tõesti üks vahepeatus mu elus. aegajalt julgen ma juba välja öelda, mida ma hetkel tegelikult tahan – kuid tegudeni veel ei jõua. pean laskma settida, et olla täiesti kindel. suuri samme peab astuma kas väga äkitselt (mille jaoks ma olen juba liiga kauaks mõtlema jäänud) või pika kaalumise peale.
lõpetasin 2 vorstisaia ja ühe sefiiri shokolaadis. teadmisega, et ma ei tohiks sellisel kellaajal selliseid asju süüa. kas on see tulnud massmeediast või on seda teinud mu kõhul olev asi.. aga mõtlesin täna koju sõites (trammis muidugi), et peaks hakkama kirja panema, mida ma söön. õnneks tean ma oma laiskust, nii et ma parem ei üritagi.
lõpuks on õues soe. üle vastasmaja ajab üles lahedaid tumedaid pilvi. ma tean, et kui hakkab sadama, tahaksin ma olla õues; aga ma ei näe, et ma seda saaksin. sest kohutused nõuavad oma.
minu väike maailm.
produktiivne tramm
hommikul trammis käis peast läbi hunnik mõtteid. nagu näiteks et ma ei salli absoluutselt neid tüüpe, kes tõmbavad peatuses suitsu ja siis viimased sõõmud tõmbavad sisse ühistranspordi ukse vahel, heidavad koni tänavale ning seejärel hingavad oma suitsuse õhu otse kõrvalseisjale näkku. öäkk. ma tahaks panna neid peatusi koristama ja teha neil kohustusliku hapnikuuri, nädalase või nii.
ja siis selline, et Telleri keskkonnateemalised kirjutised on väga popid ja kommenteeritud, aga mingil põhjusel topib ta neid varia kategooriasse, mitte ei ole eraldi keskkonna-kategooriat (mul ka pole, aga ma kirjutan sellest ka vähem, et mitte öelda et pea üldse mitte – küll aga ei saa tellerdiibis selle koha pealt vakka oldud). oleks aeg 😛
ja veel selline, et otsetee trammipeatusest mu töö juurde on seoses väljakaevamiste ja tulevase ehitusega määramatuks ajaks suletud ja ma ei suuda kunagi välja mõelda, kas oleks otsem tulla üle stockmanni nurga või maakri alguse kaudu ning puht emotsioonide mõjul eelistan viimast teed, kuigi mul on kahtlane tunne, et ümber stockmanni oleks vist natuke lühem tee..
aga muidu on endiselt blue olla..
trammid
huvitav, et kopli trammis pole ma 3 aasta jooksul ühtegi kontrolli näinud. või ei taha nad tegemist teha pea igasse trammi sattuva umbes ühe inimesega, kellega keegi ei taha tegemist teha? igatahes on mul kange trots ka ise ilma piletita sõita – sest igal juhul on seal trammis alati vähemalt üks inimene, kellele piletit pole ja kelle olemasolu seal trammis pean ma äärmisel juhul välja kannatama. et, kompensatsiooniks või nii? hetkel pole tegelikult hull, sest lapsega on nagunii tasuta sõit ja muidu 5-kroonine õpilasepilet 😛
ja ärge tulge mulle rääkima, et ma peaksin pelgurannast kesklinna autoga sõitma ja parkimise jm sellisega vaeva nägema. ei plaanigi, sest trammiga saab väga mõnusalt kohale. ja on igatpidi kasulikum.
muide, teate ikka või, et trammipark renoveerib vanu tramme, muutes neid ka energiasäästlikumateks?
hommikuvisand
mõnel hommikul võivad ka mingid tühised asjad endast välja lüüa.
otsustasin täna trammipileti osta teisest putkast kui harilikult. peatusest kaugemast. põhjuseks muidugi see, et tavaliselt ma liigun teisel pool teed ja seega see kaugem putka ei jää mul tee peale. aga täna, näe jäi..
fikseerin ära, et peatusele läheneb vale tramm, st. see, mis mind väga ei aita. tädi kohmerdas mingeid lehte klaasi taga kohendada ja tal võttis jupp aega, enne kui mu poole pöördus. ütlesin oma soovi, ta kohmerdas lõpuni ning ulatas mulle pileti. pööran end ringi, ning näen, et mu tramm on just peatusesse jõudnud. hea, tühi tramm! üritan üle kahe sõidutee kalpsata – libe on ka ja autod muidugi! – kuid hilinen poole sõidutee ning trammipeatuse laiuse võrra…
järgmine tramm tuleb umbes 5 minti pärast, on nagu kiuste minu number ja loomulikult täis. mahutan end peale ning tunnen, kuidas kõik ümberkaudsed inimesed on julmalt minu privaatruumis. nagu kiuste, ei lähe üheski peatuses tramm nii tühjaks, et ma saaksin liikuda kusagile nurka, kus on vähem rahvast..
mõnel hommikul ei häiri mind täis tramm üldse.