teisipäevaseid tähendusi

kui tramm sõidaks maa all, siis oleks ta peaaegu et metroo. küllalt palju metroosid sõidab maa peal ka 🙂
see ei ole viisakus, kui mees laseb naisel trammis enda ees maha minna. võibolla oleks üdini feministlikus maailmas.
tuulise ilmaga ei tohi kanda suure lõhikuga lendlevat seelikut. mitte enam minu vanuses ja figuuriga, igatahes 🙂
ma ei salli mingit head nägu ees ja pärastisi sosinaid selja taga. väljendatagu siis otse, et ma mõjun laps haigekstegevalt ja muidu stressavalt. ma siis omalt poolt ei üritaks ka heas usus suhelda.
sõbrad-sõbrad-sõbrad. jube palju annab, kui sul neid on. kes aitavad sind ühes, teises ja kolmandas ootamatus olukorras. inimesed, kellest ei ole aimanudku, et nad sõbrad on ja tulevad ootamatult sulle mõnusalt vajalikult vastu 🙂 /vastupidisest olukorrast hetkel ei räägi/
iga olukord laheneb kuidagi. lahendus sõltub natuke su oma kaasaaitamise tasandist – aga mõnikord mitte nii väga.
aktiivselt kunstiga tegeleda on päris lahe. vähemalt lühikeses ajaperspektiivis. ehk ka pikemas 🙂

tüüpe trammist

1. kaks välismaist (keele järgi rootsi) päritolu tädi, mõlemal Tallinna kaart käes lahti ja paberis lilled käes. üks nendest suutis istuda 1,5 koha peal, nii et mu laps mahtus napilt sinna kõrvale.
2. kui nad baltijaamas maha läksid, avas venekeelne trammijuht ukse ja karjus trammist välja: ’deevutchki, pamagite, pakazite nim gde gostinitsa Tallinn’ ja viitas tädidele ise õige suuna kätte.
3. natuke enne seda, teel telliskivist baltijaama tõmbas üks noormees trammi esiukse juures lõuga, kasutadeks seda ülemist käsipuud. hm! sport massidesse?
4. tagasi sõites istus poiss akna alla, mina tema kõrvale. tema ees istus üks tüüp, kes kuulas kõraklappides mussi. peatus hiljem maandus teisele poole vahekäiku teine selline. päris hea kakofoonia jõudis minuni.
5. mõned istmed eespool istus üks tädi, kellel oli peas kaks lokkis shinjooni, kumbki ise tooni ja erineval kõrgusel ja meetrite peale näha, et kunstlikud. oli püütud jätta muljet, nagu oleks sellised kaks patsi. hoidsin end tagasi, et mitte hakata pilti tegema.

inimesed roolis

eile vanemate juurde ja tagasi sõites adusin, et päris kindlasti on olemas kahte tüüpi bussijuhte; just nendel liinidel, mis liiguvad ka äärelinna.
ühed on need, kes sõidavad ka 70-alas napilt 50ga ja üleüldse teevad kõik, et lõpp-peatuses eriti seisma ei peaks. ühtlasi peavad nad ka liinil olevast graafikust kinni seega üsna hästi.
teised on need, kes tahavad liini võimalikult kiiresti läbi sõita. selliste tüüpide bussidele kusagil liini keskel olevas peatuses muidugi ei jõua, kui väga napilt üritada jõuda.
aga samas, alustades oma sõitu kusagilt poolt liini otsast, sobib mulle teine tüüp paremini.
et miks see on trammi-kategoorias? sest trammijuhte on ka samasuguseid 😉

riivamine

hommikuses trammis tuli istus mu taha tädike. natuke haisev ja samas kuidagi isemoodi. visuaal ei vastanud tavalisele tänavainimesele. hetk enne istumist riivas ta mõlema käega kergelt paitavalt mu õlgu. hmm. tavapärast vastikustunnet ei tekkinud.
järgmises peatuses ta lahkus, olles kõndinud pool trammi, et riivata veel ühe mehe õlga.
ma ei tea, mida ta sellega tahtis öelda. aga mul on tunne, et see kohtumine ei olnud päris juhuslik.
või tähtsustan ma üle mõttetuid asju?

Laagna-Mustamäe

vot selline uudis mulle meeldib. mulle meeldib nimelt trammiga sõita. tramm on märksa shehvim kui näiteks buss või troll. eriti, kui võtab suure kiiruse sisse, näiteks Kopli kaubajaama kõrval. sisi ma ikka mõtlen, et vot kui see tramm sõidaks nüüd maa all, siis oleks ta hoopis metroo. aga tegelikult on lahe, et sõidab maa peal, sest siis näed linna enda ümber, selle nägusid ja muutuseid. maa all jääks pool sõidumõnu puudu.

madalad trammid koplis

ma ei saa mainimata jätta, et nägin täna esmakordselt Kopli liinil sõitmas madalapõhjalist trammi. korra eelmine nädal tundus ka, et nägin, aga siis ma ei olnud kindel. seekord aga siiski konkreetselt. par nädalat tagasi oli juttu küll, et sellepärast trammiperroonidki lõpuks korda tehti ja öösiti tehakse proovisõite.
perroonidest: ükspäev seisin Telliskivi peatuses, suunaga Kopli poole ja mõtlesin natuke, et kas ratastel liikudes (vanker, ratastool) on ikka hea, kui on selline kõrgem osa perroonil, millest viimased umbes 30-40cm lähevad äkki astmega madalamaks? peaks kohe üks päev end seisma sättima, et kui see madalapõhjaline tuleb. kui suur ogar madal vahe sinna jääb. sest nii lai see tramm ometi pole!
ahjaa, Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise kodukal ei ole selle kohta midagi kirjas, et ka 1. liinil nüüd madalapõhjalsied sõidavad.
P.S. päris napakas on seista trammipeatusest üle tee putkas ja oodata, kuni eesseisev tibi valib omale küünelakki, kui ma näen, etm u tramm tuleb ja mul on vaja ju pilet enne putkast kätte saada.
P.P.S. ma ei ole suutnud saavutada seda, et mul oleks mõni vaba pilet kogu aeg rahakoti vahel. või et teeks üldse ID-pileti. ja trammijuhtidel ei ole ka alati pileteid miskipärast, eriti 5-krooniseid.

trammi liigutamise oskus

tänahommikune tramm sõitis kuidagi väga eriskummaliselt. hea küll, et oli otse teise trammi sabas.. aga et annab gaasi ja siis laseb ilge heleda laksatusega selle gaasi lahti. no ma tean jah, et umbes nii sõidetakse, aga tavaliselt on see lahtilaskmine selline leebem ja ei käi heledat plaksu. kusjuures kui tal õnnestus vahe jätta eelmise trammiga, siis ta loobus sellest heledast plaksatusest ka – st oskas küll teistmoodi gaasi lahti lasta. mingi hetk ma juba arvasin, et mingi algaja juht, kes ei oska teistmoodi sõita..

mõttetramm

ma olen muide täheldanud,
et tramm on jube hea koht oma mõtete mõtlemiseks. selle 20 minti jooksul, mis ma töö-kodu vahet sõidan, jõuab alati suur hulk mõtteid pähe tulla ja suur hulk neist õnnestub ka läbi mõelda.
mõned mõtted on seotud otseselt sellega, mida ma trammis(t) näen ja tajun. näiteks ma siiani (korduvalt) mõtlen, et miks pannakse Kalamaja puumajadele plastikaknaid, kui on saada ka normaalseid tänapäevaseid puitaknaid? viimased võivad küll ilmselt kallimadki olla ja kas see mõjutab siis? samas visuaalselt on nood plastikud päris ehmatavad nende ajahambast rohkem või vähem puretud puumajade ees. isegi restaureeritud puumaja näos mõjuvad plastikaknad väga võõristavalt.
mõned mõtted on aga üldisemad. nagu näiteks et kust võtta materjali pargimajanduse referaadiks, kus tuleb konkreetsete küsimuste alusel teha töö ühe pargi kohta. sellist materjali lihtsalt pole eriti (erandiks vast Kadrioru park) avalikult saada. muidugi vaevalt see põlvamaa õppejõud on väga kursis näiteks kopli pargiga, aga päris bluffida ka ei tahaks.
kui nädalas 6 korda niimoodi trammiga sõita, tekib Väga Palju mõtteid. sest selline anonüümne mass soodustab kuidagi mõttelendu.
täna hommikul katkestas kõik mu mõtted mees, kes sisenes trammi hobujaamas ja jäi seisma seljaga sõidusuunas ehk näoga minu poole. see oli kuidagi Väga Hämmastavalt Häiriv. järgmises peatuses väljumiseks liikusin ukse alla märksa varem kui tavaliselt.

tavatu trammisõit

täna hommikul juhtus ääretult kummaline, lausa sürreaalne lugu.
koos minuga tulid kopli trammi peale Maleva peatuses piletikontrollid.
kottidega haisev tädike jäeti rahule. ma ei teagi, kas humaansusest.
igatahes olin ma üsna rahul, et jõudsin omale viisakalt ja korralikult pileti osta – kodust väljudes tegelikult polnud ma kindel, kas mul pileti jaoks sularaha ongi. saatus soosis mind või midagi sellist.

unetu hommiku mõtted

absoluutselt ebanormaalne on lapsevabal hommikul tõusta tund aega enne kella. no peale pooletunnist unetut voodis vähkremist on ju selge, et enam und ei tule? samas see unetus kajastub mu unises olemises piisavalt. nii et täiesti kohutav olukord. tööle jõudsin pealegi ikka napilt õigeks ajaks ja miskit kasulikku pole siiani teinud..
ühtlasi pani see mind mõtlema sellele, et ainult mõni nädal on jäänud ajani, kui peaks hakkama igal hommikul enne 8t tõusma ja lapse ka siis üles ajama, et jõuda lasteaeda… tahan aeda, kuhu võiks lapse viia kella 10ks ja kuhu oleks täiesti normaalne kell 6-7 järgi minna – et mu laps poleks siis üksik viimane!
trammis mõtlesin, ilmselt hiljuti taas telekas olnud filmi “High Fidelity” mõjutusena, et milline oleks edetabel viiest mind enam mõjutanud inimesest. äkki hiljem panen kirja ka. ja nagu ikka, on raamatuna “elu edetabelid” parem kui ‘meeriklaste filmiversioon..