suhteliselt (ja teistmoodi) väsinud olemine. vaheldus ikkagi. võib-olla õhtune peavalu oli värskeõhumürgitus?
Rubriik: pildiline
Kalamaja päevad ja kõik muu
seekord jätsime oma kohviku vahele. samas siiski oli mitu küsimust, et kas ja kus meie kohvik sel aastal on ning ka arvamusi, et meie menüü oli parim. tegelikult tõesti veendusime nii eile kui täna, et nö korralikumat sööki kusagil ei olnud (või me ei leinud), ikka rohkem küpsetised. eile nt lõpetasime seetõttu Moonis (tatrapliinid siiamarjaga). täna laps ei tahtnud isegi pannkooke oodata kusagil, vaid otsis korralikku süüa. lõpuks sai vegan-burgeri.
üldiselt ei käinudki pikalt, eile oli üpris jahe ja täna, noh, jooksis päevakava täiega kokku. tagasi vändates saime vihma ka..
ja üldse ei olnud täna minu päev. eile õnneks oli parem. üleeile ka.
nädalavahetuse märksõnad on veel Türisalu, City Marina, Raplamaa..
emadepäeval spordist, söögist ja lilledest, millest siis veel?
viimasel ajal ma olen täheldanud, et paljud muidu seni normaalsed inimesed on mingiteks sportlasteks hakanud. kes käib pidevalt kuskil trennis, kes kimab rattaga, asja eest, teist taga, kümneid kilomeetreid. no ja nii edasi. ma olen kohe täita pettunud inimestes 😛
teisalt, ma sõitsin ise ka täna üle 32km rattaga. kahes jaos. vahepeal sai tükk aega istutud ja söödud. no mitte ainult, aga umbes. ikkagi oli tagasitee ränk. et ehk mingit sportlast minus ei ole.
kuigi samas mingite õigete trennidega on elus hea tunne ka sees olnud. aga kui ei sobi kasvõi logistika, on asi jama. teisalt, teadagi, kui ikka meeldib, ei ole logistika takistuseks.
kui aus olla, siis eile nende hobuste juures (leia pildid hobused 🙂 tekkis ka mingi tunne. mitte et mingi hull sport, aga vahel natuke.. nii palju, kui mu selg lubaks ja üldse. aga jälle, miljon detaili, mida ei suuda läbi mõelda.
viimati olin hobuse seljas kolm aastat tagasi..
ah, eilsest veel, täiesti hea on süüdimatult loopida teistele oma ideid, mida ise ei pea ellu viima 😛 teised ka ei pea, aga iial ei või teada, mis mõttest võib asja saada.
tagasiteel unustasin nurmenukud korjamata. no ausõna.. unustasin!
mis meenutas mulle kullerkuppe. ma tean ühte suurepärast kohta, kus on mõlemad ja muidu ka mõnus, aga sellega on omad teatud komplikatsioonid. võinoh, mõnevõrra.
edasi natuke toiduteemadel ka ikka.
et enne salati tegemist võiks ju veenduda, et kodus on piisavalt majoneesi. mitte leida seda siis, kui omal on juuksed märjad ja laps ka parajasti just pesus.
no mis seal ikka, suurem hulk hapukoort, veidi õli, äädikat ja maitseaineid ja pole viga midagi. murulauk on juba värske ja ema aiast. oma aia rabarberikook oli ka juba.
ja õhtul sundis laps mind emadepäeva puhul torti sööma. nüüd ma ägisen.
nädalavahetus mai algul
üks pilt pidi ütlema rohkem, kui tuhat sõna. nii et lugege nüüd need minimaalselt kuus tuhat sõna ära..
kalapäev ratta ja sõpradega
kui ma Güllüoglusse T.-ga kohtuma jõudsin, oli nende päevasalat juba otsas. T. sõi ise ilmselt viimase portsu. ma siis pidin midagi lihasemat võtma. paar tassi kohvi läks ka sujuvalt ära. juttu jagus. T. ütles, et ma näen taas päris hea välja 😛 oma meelest olin ma täna üsna, selline, näotu.
tal oli uus telefon ja arvas, et sellega on mingeid probleeme. nojaa, selgus, et mingid asjad on ikka üsna automaagilised, mis tõstis tema tuju ka oluliselt. et ehk ei mingeid kardetud jamasid.
Rotermannis kaesime mingeid poode ja T. varustas end natuke. mina kiibitsesin niisama. sõbrannale andsin laenatud kassividina tagasi.
vahepeal nägime fotograafi, kellega ma juba hommikul kohtusin ja osa maad koos kulgesin. siis, enne tööd, ei viitsinud ta fotokat välja võtta, aga õhtul tegi pildi ära. mina punaste kontsakingade, punase koti ja punase kleidiga, mustvalge mantel üll ja valge kiiver peas oma musta rattaga. igatahes 🙂
tipptunnil kulgesin vaiksel kodu poole, kalamaja algusest sain küll kiiremini üle kui inimesed autodes.
hoian pöialt, et üks kass nüüd uue kodu leiaks.
kuninga sünnipäeval
koolivaheajal, kui me pidime selle kruiisi ära tegema, jäi laps haigeks. edasilükkamisega oli ka mingi jama, esimene töötaja ajas kuupäevad ja asjad sassi, nii et mitu helistamist oli, enne, kui korda saime. kuupäev sai ka üsna huupi pandud, et lapsel ainult üks koolipäev sisse jääks.
kui läksime lossi ja seal asuvaid muuseume külastama, selgus, et Rootsi kuningal on sünnipäev ja seega tavapäraste vahtkonnavahetuse asemel suurem show. me seal küll ei passinud (nagunii poleks masside tõttu midagi näinud ka; me kusagil seal seisime, aga siis hakkasid mingid pensionärid meid lihtsalt jõuga eest ära lükkama..), aga õnnesoovid said ikkagi hiljem kirja pandud. nimelt Hall of State‘s olid kenasti paberid laudadel ja inimesed said kirjutada sinna.
tegelikult me ratsaorkestrit ja -sõdureid nägime isegi paremini, kui seal lossi ees oleks võimalik olnud. lihtsalt olime õigel ajal õiges kohas kogemata.
aga muidu oli selline tavaline ühepäevakas, kus suurt midagi ei jõua. jalutasime niisama ja külastasime paari poodi. laps valis omale HM-ist helesinised püksid ja mingi tagi ka. mina ostsin juustu.
õhtul laevas Piano Bar’is oli peaaegu et täitsa hea olla.
udu tõuseb
sõitsime külma halli udu ja soojendava päikese vahel. algul esimene, siis teine ja siis mere lähistel uuesti esimene. aga lõpuks hakkas ka rannas udu tõusma.
suvalaks moblaga, sõidu pealt.
laupäev
Jazzitramm oli ka täna. kuigi meie vist olimegi pea ainsad nö väljastpoolt, kes teadlikult osalesid.
kassid on ikka kammimata.
nädala pilte
kirjasoolikat väga ei ole. nädal on jälle mööda lennanud. nädala teine pool oli kuidagi uimasem. pool pühapäeva sai kassidega voodis loetud. odavad raamatud on endiselt liiga ahvatlevad. rattahooaeg sai siiski alustatud. Jazzkaar sai kirja. üle tüki aja lilled, nelkide seekord oma põhjus.
vaatan, et hea valgusega teeb see mobla täitsa normaalseid pilte. kehvemate valgusoludega jätab muidugi soovida.
kino ja muu elu killukesi
‘kui juhm võib olla?’, küsisin endalt peale eileõhtust telefonisofti uuendust. enne rtfm-i ei saanudki vajalikku tehtud. ausõna..
aga ma olengi viimasel ajal selline. nagu eile kohvikus. mõtlesin tellida ühe asja, aga tellisin teise. normaalne.
Sõpruse kino mingid vautšerid läksid nagunii kaotsi, sest a) seal ei olnud sel hetkel väga midagi b) mul oli natuke liiga palju teatrit ja seejärel natuke liiga vähe enerigat palju muid asju. aga mingi kinojutt hõljus õhus ning poolkohustusliku turgutusprogrammi raames sai eile üle tüki aja kinostatud. nojah, Sõpruses oli mingi värk, et eile seansse ei olnud, muidu oleks ‘Murtud‘ olnud mu esmane valik. nüüd aga tuli valida ajaliselt-žanriliselt sobivate hulgast ja mingi hetk oli küll tunne, et no polegi midagi. väikeste kahtlustega sai ‘Kõrvalmõjude‘ kasuks otsustatud. kirjeldus oli küll selline, et ma natuke pelgasin, et mis sealt õieti tuleb. õnneks oli film vastav žanrile thriller ning kirjeldusest ei tasu järeldusi teha. selge muidugi ka, et sellise filmi puhul ei saagi väga täpselt kirjutada, siis kaob põnevus ära. igatahes mingil ajal meenutas isegi ‘Jahti‘: süütust tehti süüdlane. ja kui ma mingil hetkel avaldasin M.-le arvamust, mis seal siis nn tegelikult on, siis jah, see oli küll, aga kogu taustsüsteem oli märksa keerulisem.
igatahes täitis õhtu oma eesmärgi.
laps sirvis Jazzkaare kava läbi ja leidis, et väga midagi ei olegi. või on ajal, kui ta ei saa minna. ise (lõpuks) süvenedes jäin ka üsna nõutuks. eks vaatame, mis ja kuidas sellega kujuneb. või kas. mismõttes nädala sees ikkagi ka sellisel festivalil algavad nii paljud asjad kell 22? et kui ma ise isegi kuidagi viitsiks end kohale vedada, aga laps?
hetkel on ta jalgrattateemas rohkem sees. vajalike lisavidinatega hakkab vist ka ühel pool olema.
ootan-ootan juba.. kuigi selle pildiga on ka mingi postiivne kohavärk. nagu mul on, mingid hästitundmise kohad. miskipärast aga kipuvad need olema seotud ühelt poolt geograafilise kaugusega, teiselt poolt teatud muude (emotsionaalsete) piirangutega, vähemalt mingi aja.
vabad päevad on väsitavad, endiselt.