Rubriik: pildiline

Kui laps puhastab oma jalgratast, ja palub, et ma paneksin talle teevee üles, ja siis palub, et kas ma talle mingi ravitee ka tõmbama paneksin; ja ma panen talle puhta omakorjatud nõmmliivatee teemunasse – siis ma tunnen täiega rõõmu, et ma elan just siin, kus ma elan.
Kuigi eile läks üks tuttav mõneks ajaks tööle Põhja-Norrasse, kusagile Lofootide külje alla ja ma olen nurgast kade. Sest seal on talv ja virmalised ja üldse. Kuu aega tahaks seal nüüd olla küll. Samas, ühe mõtteis mõlkunud reisi tõmbasin selle aasta plaanidest maha. Ei jõua ega saa. Sest siin on vaja olla ja suve endasse koguda. Just seda meie suve, kus valmivad maailma parimad maasikad ja mustikad; kust saab nõmmliivateed ja pärnaõisi; ja öid, mil päike peaaegu et ei loojugi.

Väljakutsete ja tegevuse puudust ei ole mitte. Pigem tunnen viimasel ajal, et tahaks mõne päeva olla niisama. Et ei ole mingeid koduväliseid asju, mida peab tegema või kusagile sõita või midagi.
Kuigi, nagu ma ütlen, on mul isegi aega raamatut lugeda, nii et millest ma räägin?
No eks ikka sellest, et kui seda raamatuaega ka üldse ei oleks, oleks ikka päris niru olukord.

Samas on osa neid väljakutseid kuidagi imelikud. Et kui nagu on mingi ühing, kus võiks tegemist vaikselt ikka olla, aga kõik umbes soikub peale kolme maili ja edasi lihtsalt ei toimugi midagi. Ei kellegi poolt. No mis ma ikka oskan või mitte, laiutan käsi. Ja ilmselt natuke olen rahul ka. Aga teisalt mitte, sest niimoodi pole neil ühingutel ka mõtet. Minu arvates.
Oh, well, nagu see neid huvitaks, kes selle asjaga pikemalt seotud on.

Ja siis on ka sellised veidrad väljakutsed, mis ei kutsu väga kusagile. Ehk lähevad pigem lahtrisse: küll lähevad mööda. Peaga vastu seina pole ka mõtet joosta. Möödaminek võtab mõnel juhul pikalt, räägime siin.. aastatest. Aga ükskord peab kõik jama mööduma.

R. sisendab mulle miskipärast teadmist, et mu jamad ongi möödas ja elu läheb aina lillemaks. Oleks see siis nii. On juba aeg.

Talve nägin ma Soomes.

siis, kui ma ühel õhtul avastan et see kuu on peaaegu läbi ja tegelikult ma ei olegi seda maha maganud. kuigi maganud olen ka, palju. mis on ju hea. eriti, kuna ka närvilisi hetki on olnud omajagu.
õhtuti lihtsalt vajun ära.

kuu on täitunud tööga ja mittetööga. magamisega, nagu juba ütlesin.
ma olen teinud midagi, mida arvasin, et ma ei tee kunagi: käin linna peal kirjute kummikutega. sest ma ei taha, et jalad oleksid märjad.
ma käisin korra trennis. ma ostsin omale kirjud retuusid (talvel teise pükste alla panna, või milleks muuks ikka?). ma käisin PÖFFil kahte filmi vaatamas ja ühe korra teatris. ma käisin lapsega kaasas, kui ta kaks meistritiitliga kaasnevat medalit sai. ma sain ühe üllatava kallistuse ja ühe üllatava diagnoosi (millega peaks vist nüüd küll korras olema ka). koolitused, muidugi, pigem võrgustiku jaoks. juukur, veinikoolitus. kaks uut kohvrit.
talveootus.
või siis tahaks sinna sooja tagasi.
lemmikmütsi kaotasin eile ära. päriselt, mitte nagu jaki, mis sai leitud. aga ma ei oska samasugust järgi teha.
kogu unest hoolimata olen ma ikka kuidagi väsinud.

nagu ikka, tagasi vaadates on perspektiiv teine. aju teeb oma selektsiooni ja jätab meelde selle, mida tahab. emotsioonid teevad sama. mingid toonid ja kontrastid kaovad. ehk kõige heledam muutub heledamaks ja kõige tumedam tumedamaks, kõik muu koondub kusagile kokku.

nüüd tundub suvi kuidagi kergem, õhulisem, soojem (tonaalsuselt soojem), kui jooksvalt. suve sees olles oli kogu aeg mingi tunne, et midagi on puudu. et midagi võiks olla sujuvam ja rahulikum. et iga sirge lõpus on mingi ootamatu kurv ja kurvi taga tõus või langus ja et pikapeale see väsitab, kuigi algul oli isegi põnev.
aga nüüd, suve meenutades, on see rappumine kusagile kadunud, kurvid ja mäed on laugemaks muutunud ja kõik mahub kenadesse piiridesse ära.
või peaaegu kõik. nagu ikka, tume on tumedam ja hele on heledam.
mõned nüansid tulevad enne uinumist tuju rikkuma. talvel saan küll nendest puhata, aga järgmisel kevadel ja suvel uuesti kogeda ei tahaks. ning kui see osutub vältimatuks, on vist küll ainult üks tee sellest mööda.
sinna on veel aega, pole mõtet ette mõelda.

mõtlen sellele, kui palju ma olen mere ääres kohvi joonud. või lihtsalt kaldal kaasa elanud. pildistanud, küll üsna ühekülgselt, aga siiski. seminar ja 500km sõit läbi öö – siiani imestan, et kõik nii hästi läks. moonid ja päevalilled ja märjad püksisääred. vihma, ojaaa, aga ka päikesest ärapõlenud nina, korduvalt. tuul ja peaaegu ookeani meenutavad lained. hetked, mis lubavad unustada. hetked, mis lubavad unistada. hetked, milles leian iseennast ja suuna, kuhu võiks liikuda. kui vaid oma seesmistest piirangutest lahti saaks..

kummaline vastuolu: negatiivse tajumiseks on meil ajus rohkem ruumi, kui positiivse, aga sõelale jääb lõpuks ikkagi see teine, suuresti. see, mis on helge.