külma ja tuult ja päikest

kuigi ma ei igatse 30+ kraadi sooja ega midagi, ei tahaks siiski juuni algul käia riides umbes nagu jaanuaris suusalaagris. ainult õhemate kinnastega ja saabaste asemel tossudega. kuid mis teha. ja see tuul..
sellest hoolimata kõrvetasin eile nina ära. jälle.

tempota hulkuda on ikka hea. st, ma ei kannata aeglaselt käimist kui sellist, aga tore on, kui ajaliselt ei ole kiire ja saad natuke hulkuda kohtades, kuhu sattunud ei ole. muidugi mitte ainult, ikka mõni vana hea koht lisaks ja vaadata, kaugel loodus omadega on.
potipõllundust arendasin ka. sõna otseses mõttes potipõllundust. kes oleks seda minust osanud arvata?

täna, muide, käisin siis Jaama turult ka korra läbi. puhas, aga kuidagi elutu. kogu rahvamassi kiuste.
ostsin hoopis kõrvalt Depoo turult secondhandi hallist kleidi, pika ja suvise. supertoreda teeninduskogemuse sain muuseas. allahindluse ka, ilma seda küsimata.

lapsuke oli selle külma ja tuulega vee peal võistlemas. noored, ma ütlen, süda soe ja jaksu on. mina oleksin täiega ära külmunud. st ma tegin seda kaldalgi. aga tema oli hirmus tubli ja tuleb mingi auhinnaga koju.
tore, et keegigi siin tubli ja edukas on.
kuigi vahel tundub mulle, et ma olen ise ka 🙂

mõni päev kohe on selline…

vähe sellest, et mul pole olnud aega kirjutada (jälle!), mul pole olnud aega ka korralikult välja puhata. ometi olen igal öösel 8 tundi uneaega kätte saanud. ometi tabab hommik ootamatult.

täna keetsin uimaselt lapsele putru, valasin veel piima juurde, et liiga paksuks ei hauduks, ja siis, kell 7.30, avastan, et pekki, see oli viimane piim. ja et mulle kohvi peale ei ole tilkagi enam. ja et ületeepood on lahti alles 9st.
lõppes sellega, et ma ei söönud ka midagi, kui läksin last kunstipraktikale viima. läbi kooli, et raamatud ära anda ja vihm ja suur joonistamisalus ja kokkupandav tool ja puha, otsetramm Kadriorgu ei käi, võib ju vahel last natuke aidata ka.

muidugi hakkas niimoodi tund ja kauemgi üleval olnuna jumala halb. sest organism on harjunud, et selle aja jooksul saab ometi süüa ja selle päeva kohustusliku kohvi. miks ma mingit võikut hambusse ei pistnud, ei saa siiani aru.
olime varakult kohal, õpetaja ja klassivennad tulid ka, nii et leidsin, et ma ei pea tingimata otse tööle minema. kimasin poest läbi, et võtan piima ja üks kord elus mingi valmis võiku – ja kas oli siis kell 9 poes kulinaarialetis võikusid? ei! see üks kord, kui ma mõtlen, et poevõikust oleks abi, vot siis ei saa seda!

tegin kodus kohvi ja samal ajal õnnestus paar muna liiga läbi praadida. kuiv munakollane ei ole hea.
tööle jäin veidi hiljaks. õnneks ei olnud probleemi, kui poole tee pealt helistasin ja ütlesin, et vist kisub jamaks. kui oleksin auto kohe kõrvale kallisse parkimismajja pannud, oleksin jõudnud. aga meil on vähe kaugemal üks kordades soodsam koht. ma siis need harvad korrad, kui autoga käin, pargin sinna. jalutatavat maad tuleb pea rohkemgi kui ühistransaga tulles. võib-olla umbes sama.

tööl läks suhteliselt tavaliselt, tõesti. kõrvalasjad, millega vahapeal tegelesin, olid küll ka hooti sellised, et ‘palun-ärge-mind-kiusake!’

edasi tuleb lõik teemal, miks mulle ei meeldi autoga sõita. st mulle tegelikult meeldib, aga mulle ei meeldi, kiui liiklus on täis ootamatusi ja sellest tingitud närvilisi juhte.
peale tööd oli vaja teha üks väike logistiline lüke. selline üsna lihtne. minna kesklinnast Telliskivisse, võtta üks pakike, viia see Noblessnerisse ning seejärel liikuda päris lähedale, Niine tänavale.
okei, kulgen rahulikult Suur-Ameerika, Tehnika, Rohu – ja siis vaatan, et oot, mis paremale Telliskivisse on tupik. jään esimeses reas seisma ja vaatan, et tõesti, raudteel on märgid ees ja mingi masin müttab.
ega väga pikalt ei mõelnud, põrutasin mööda Rohut edasi ja Härjapeast Ristikusse Karjamaa poole. pooles Ristikus tuli küll mõte, et ilmselt Rohust vasakult Telliskivisse ja siis vasakule Ristikusse ja siis Balti Jaama poole oleks äkki arukam olnud, aga enam ei olnud vahet.
pilt kiskus umbe Ristiku lõpus. vaatasin, et otse Koplist üle ei saa, mõlemal pool pikad sabad. keerasin paremale ja läksin Voltast Tööstusesse. ning no praktiliselt kohe Salme ristis oli juba see saba, mis on Põhja puiesteeni välja.
aju tegi kiire lükke, vasakule Kunglasse ning mööda Väike-Laagrit ja Vana-Kalamaja sain võidu. seal on see eelis, et Vana-Kalamaja on Tööstuse suhtes peatee.
edasi siis Kotzebue ja Kopli ja Telliskivi. läkski ainult mingi 40 minutit sellise 15 minuti otsa peale. tagasi Telliskivist Koplisse oli ka hea hulk ootamist
kuna Noblessnerisse saab hetkel ka ainult Kalaranna tänavalt, mitte Tööstusest, kihutasin uuesti Erika tänavale (vastassuunas oli karm ummik) ja sealt sadamasse ära. Niinesse saab sealt Vana-Kalamaja kaudu suhteliselt ringitamata. ainult et siis olid just bussid seal Tööstusest Niinesse minemas, Balti Jaama poolt tulevad parempöödel olevad autod ei saanud ka ära pöörata ja päris hullumaja.
pressisin end kuidagi kuskile ära ja parkimiskohe san küll otse maja ette. midagi head peab ju ka olema?

edasi õhtusse ja koju.
seda kassiliiva, mida siin tarvitanud oleme ja mis on üks odavamaid liivasid, pole Selveris ja Prismas enam näha olnud. olen igast muud mudru ka proovinud, aga ükski pole õigustanud oma 2-3 korda kallimat hinda.
lambist otsingut tehes leidsin vajaliku liiva mõnest netipoest, sealhulgast e-Coopist. eile nuustasin vannitoas ja peale seda tegin e-Coopi arvutis lahti. kolm kassiliiva tundus hea kogus. ja kui kuller juba korra toob, toogu rohkem. paar kilo jahu ja kaerahelbeid, kohviubasid ja juustu ja kartulit ja porgandit ja mis ma sinna kõik kokku korjasin. no ikka hulga asju, ise tassiks mitme korraga neid.
täna siis, ca pool tundi enne kokkulepitud ajavahemikku tuleb telefonikõne. õrn naisehääl teatab, et ta on kuller ja kas sobib, kui ta toob kauba varem ära. mina olin end juba koju sättinud, nii et jah.
ja tuligi mulle siia tütarlaps, üldse mitte suur, kolme koti kassiliiva ja kolme poekotiga.
nagu, päriselt.

muidu pole kurta. säilivusajad on mõistlikud, kartul söödav, jäätis (võtsin soodushinnaga jätsi lapsele) oli piisavalt kõva, et sügavkülma panna.

et see läks ka hästi.

veel veidi hiljem tuli muna-kurk-sibul-salat, otse talust.
ja nii see päev ongi veerenud..

pildil puudub tänase päevaga igausugne seos. küll on seos aga laupäeva ja pühapäevaga.

hoo ja hoobi vahel

nagu öeldud, oleksin ma meelsasti sinna lõuna poole jäänudki. eriti, kui keegi selle kinni oleks maksnud. põhimõtteliselt jäi kõik suurem osa nägemata. Klaipeda kesklinna natuke nägin ja Leedu naftapuurtorne ja suurel hulkal putukaid ja vett ja päikest ja surfareid. ja Kura säärt, ülevee. tahtsin sinna päriselt ka jõuda, aga läks nagu ikka.
kuigi ega vahet poleks olnud, kui ma oleksin päevaks ära sõitnud. noored said ise hakkama ju. ma olin pigem transpordiühik.
hästi mõnus oli see, et mingi õhtu oli ka juba hea soe, kella 8 ajal kannatas veel lühikeste varrukatega olla.

aga nüüd olen ikkagi tagasi ja selline tempo peal, et ..
igatahes on kast mitme kilo klaasiga laual, homme veel lihvida (õnneks saan seda kodus teha) ja ülehomme tuleb graveerimisse viia. sest mingi osa on ju vaja veel masinal poleerida. see, mida ei jõudnud ja mida saab peale graveerimist teha.

no ja kõik muud kenad tegemised. miks ma neid teen, kui keegi ju ei sunni – jõuan jälle sinna, et ju teevad need asjad hingele pai. isegi kogu rabelemise kiuste.

lihtsalt ma ei tea siiani, kas ma olen selle kuristiku servalt, kus maenamuse talve tammusin, nüüd kaugemale liikunud või mitte. ja et kas see tunne, et ma haldan asjad ära, on seega peatselt tagasi või pean ma veel mingi määramatu aja tegutsema nii, et pidevalt on tunne, et kohe jookseb kõik kokku..

P.S. teel ma ei kijutanud. isegi leedukate nn kiirteel, umbes nagu meie Narva mnt 2+2 osa, ainult et lubatud oli 130km/h, sõitsin ma napilt peale 90. sest esiteks oli aega ja teiseks kütusekulu.

merehooaeg avatud

Eesti on ikka väike – kus sajab lund ja pannakse nalja pärast suusad alla, kus surfatakse mitu tundi merel. ehk siis hooaeg on nii nädalajagu täiesti avatud.

aga muidu läheb niimoodi, et ööpäevas võiks olla paar tundi rohkem või nädalas vähemalt üks päev lisaks. siis jääks leboaega ka. möödunud nädalavahetusel õnnestus suur hulk aega kodus veeta ja natuke isegi lebotada, aga millal järgmine selline nädalavahetus (või üldse paar päeva järjest) on, ei oska pakkudagi. sügisel? kui siiski. sest tööasjad muutuvad siis ilmselt taas.
vahel on tunne, et võib-olla oleks rikas mees ikka hea. et siis jaguks tegemist ka küll maa ja ilm, aga võiks tasustava tööga lõdvemalt võtta.
samas ma tean, et igal asjal on ka omad miinused, nii et ega ma seda rikast meest tõsiselt taga ei nutagi.

vahepeal lendas üks mail jälle sisse, sinna kulus oma kakssada sõna taas ära. mitte, et sõnad loetud oleks, aga no et ma lihtsalt kirjutan mujal nii palju, et siia ei jõua jälle õieti midagi.

kassid on endiselt need, kes siin majas järjepidevalt puhkavad.

seadused on lollidele?

kui ma selle politsei poolt kummuli sõidetud mootorratta teemal ühes lõimes veidi sõna võtsin, sain ma ühe päris omapärase privaatjutu. nimelt et reeglid ja seadused olevat lollidele (see oli läbiva suure tähega kirjutatud).
ja seda ei öelnud mingi poisike, üsna minu põlvkonna inimene.

peale väikest mõtlemist jõudsin järeldusele, et sellisel juhul on suurem osa inimkonnast lollid.
sest mingid reeglid ja normid on olnud igas ühiskonnas juba üsna aegade hämarusest saati. ilmselt ei ole nende kujunemise põhjuseks ainult ja peamiselt need inimesed, kes on tahtnud võimul olla, nagu võiks ju tunduda. või et keegi alati on põhimõtteliselt tahtnud teisi piirata (muidugi on ka neid juhuseid olnud). või et keegi on pidanud kõiki teisi lollideks. või mingid muud sarnased põhjused.
mis vahel ja mingites oludes on võinud ka olla põhjused, muidugi.
aga kõige olulisem on ikkagi see, et kui ühiskond (suuremas või väiksemas mõttes; see võib olla pere, riik vm) tahab normaalselt toimida, siis on mingid kokkulepped vajalikud. nõus? päris ilma ei saa ometi kuidagi.
umbes et kui ma lepin lapsega kokku, mis kell ta peab õhtuti kodus olema, siis see on meie reegel. riigi tasemel saavad mingid reeglid seaduseks. nagu ikka, laps ei ole nõus kellaajaga ja iga kodanik ei ole nõus iga seaduse nüansiga.

ometi need reeglid aitavad meil ühiskonnana toimida.
see on raamistik, mille puhul me oskame sättida oma tegemisi ja teame ka, kuidas toimetavad teised, kui nendega kokku puutume. et me sõidame õigel teepoolel, et me ei müü lastele alkoholi, et iga tööandja ei määra ise puhkuse pikkust, et lennukid lendavad lennuplaani järgi jnejne. need kõik (ja tuhanded teised igapäevased toimingud) on piiritletud mingi raamistikuga, mingite reeglite, kommete, traditioonide (mis on ka ju komberuum), seadustega.

raamistikud on muidugi ka erinevad. erinevate kultuuriruumide kombed ja reeglid võivad olla väga vastuolulised. näiteks veritasu, mis mõnel pool maailmas on auasi, on teisel pool täiesti tavaline mõrv. nemad seal on mingil vaikival kokkuleppel, et veritasu on okei. meie siin selle kokkuleppega nõus ei ole.
või siis kasvõi Suurbritannias liigeldes on esimesel päeval kõik sassis ja vahidki igal ristmikul 360 kraadi, enne kui teele julged astuda (ja siis ikka auto tuleb kusagilt meie jaoks ootamatust kohast). sest nemad on kokku leppinud vasakpoolses liikluses, kui meie oleme parempoolses.

võib küsida, et mis siis ikkagi juhtub, kui need reeglid ja raamistikud ära unustada?
võiks ju hea elu olla, igaüks teeb, mis tahab?
ainult et liiklushuligaan ei sõida surnuks ainult ennast, vaid ka teisi. see, kes otsutab, et ei taha poes toidu eest maksta, aga ise kasvatada ka mitte, võtab lihtsalt oma kauba niisama?
ma ei hakka siin hunnikut näiteid tuua, las jääb midagi ka igaühe oma fantaasiaks.

mis siis ikkagi juhtuks, jäi õhku.
kujutage korraks veel ette, kui iga inimene elaks nii, kuidas talle meeldib?
ilma raamideta ühiskond ei ole demokraatia*, sotsialism ega lihtsalt hea elu, vaid kaos ja anarhia.
kuni keegi uuesti mingid raamid tekitab. sest raamideta, reegliteta, seadusteta ühiskond ei ole enam ühiskond.

* – tegelikult ei ole täielist demokraatiat ka olemas. püüdke vähegi suuremas pundis (ca 10+ inimest) otsustada midagi nii, et 100% on poolt? kõige lihtsam näide: mingi kokkusaamise aeg ja koht, mis sobiks kõigile. ka demokraatias on lõpuks tulemus ikka see, et keegi peab mingid otsused ära tegema, sest enamasti ei saa 100% nõusolekut. ma ei kujuta ette, et riik saaks üldse toimida rahva 100% nõusolekuga. sest see ei ole 99,9% juhtudest võimalik. ok, ehk 99,7%. pigem siiski mitte.

pilt on kontekstivaba. vaadake ja rahunege. banaanid ja apelsinid ja talvised tomatid on meil võimalikud tänu mingitele kokkulepetele.

suhteline vabadus

ma olen mugav. ja laisk.

lugedes kusagilt järjekordselt lugu, et ettevõtjaks olemine annab vabaduse, teadsin ma korraga täpselt: see on minu jaoks sama tüüpi vabadus nagu see, mille auto annab. et ehk tegelikult teistpidi toob ellu lisakohustusi. et vabadus, mis ei olegi vabadus. et võid ju tõesti, heal juhul, kaks kuud järjest puhata – aga kindlasti mitte ettevõtluse algusetapis. ja nagu näha, siis suur hulk ei saa isegi ühte kuud puhata ükskõik mis etapis. ma ei arvesta seda, et paljud ehk ei tahagi.

mina olen mugav, ja laisk.
mulle meeldib, et ma ei pea mõtlema firma asjaajamistele. olgu need misiganes. et mul on tööaeg ja palk ja puhkus ja kõik selline. ja et sellele mõtleb keegi teine.
mitte, et ma ei võiks, või ei oskaks. ilmselt tean ma mõnestki firmajuhtimise detailist sama palju kui mõni firmajuht.
lihtsalt, minul on ilma sellega mugavam ja mul on vabadus sellele kõigele mitte mõelda. ning et mul on konkreetne vaba aeg.

vabadus on suhteline. mõnede jaoks on ettevõtjaks olemine ilmselt vabadus. aga ei saa arvata, et kõigi jaoks oleks.

kolm vaba päeva

ma need kolm päeva väga midagi ei teinudki. või no suhteliselt vähe tegin. ausalt ja päriselt.
oleks tahtnud küll kusagile linnast välja minna, aga kuna tervis on ikka nagu on, siis suurema osa ajast veetsin lihtsalt kodus, kassidega.

lugesin, muide!
kas ma kirjutasin, et lugemine ei lähe? igatahes lasin mõne päevaga ühe e-raamatu läbi ja eile paberraamatut valides (vanni minnes, teadagi) võtsin üle tüki aja klassikalise ulme ette. Simaki “Nagu õieke väljal”. seda sain ka kohe päris hea portsu loetud.
üldse sain hetkeks rattast välja. sest kuigi plaanisin natuke mingeid töisemaid asju ka teha, ma neid lihtsalt ei teinud.

kohevarsti on küll veel kiirem. ma ei kujuta hästi ette, mis toimuma hakkab. sest lisaks muule ma pean minimaalselt 8h und öösel saama, muidu on läbiv jama majas. pühade ajal vähemalt ühel ööl magasinenam-vähem 12 tundi ja siis ka ärkasin peavaluga. tegelikult ajas see peavalumind juba varahommikul vähkrema, ma ei teagi, oleksin võinud siis ju tableti sisse võtta. nojah, takkajärgi tarkus.

munad, nagu näha, said kirjuks.

tee sinililledeni

mul oli eile hommikul üks kirjutamismõte, aga siis tuli töö ja sõi selle ära. igatahes kusagile ajusoppi see ära kadus ja pole siiani välja tulnud.
ega ma väga ei ole end vaevanud ka sellega.

eile oligi muidugi selline päev, et kui ma ükskord voodisse jõudsin, oli tunne, et võiks kergendusest ja väsimusest nutta. aga mida ikka nutta, kui päev on tegelikult korda läinud ja hulk asju tehtud? üleväsinud emotsioonid. õnneks tuli uni kiirelt.
see, et kodus väga midagi ei teinud.. oot, tegin küll, täiesti korralikult süüa näiteks. ja kööki koristasin ja üldse. see on täiesti märkimisväärne tegevus, mitte asjad, mis toimuvad iseenesest.

täna ma ikkagi ei maganud kaua. kusagil kuklas tiksus teadmine, et päris palju on veel teha.
siis, lähemalt uurides, selgus, et suuremat osa sellest ma ei saagi väga teha. tüüpilise naisena muidugi põdesin selle juures ka natuke, sest oli juttu, et ma teen mingi arvestatava osa. natuke sellest asjast tegingi, aga pole ju mõtet teha sisendita tööd, et pärast ümber teha.
otsustasin mitte põdeda ja tegeleda asjadega, mida ma saan teha.

nii jäi aega ka iseenda jaoks.
sellega on viimasel ajal veidi kehvasti. ma ei ütle, et üldse ei jää, aga kuidagi vähe. ja kui, siis ma – ei tee midagi asjalikku. isegi ei loe. mölutamine on täiesti õige sõna selle kohta.
ja see häirib mind. ma ei tee midagi, et mölutamist lõpetada (sest kui organism tahab mölutada, siis ta peab ka seda vahepeal saama), aga häirib. mitte, et mul oleks kohutav tung kogu aeg midagi asjalikku teha,aga – no – kui ma loen kahte raamatut kolm nädalat, kusjuures on nagu täiesti lihtsad ja sujuvad raamatud, siis see ehmatab ära.
aga küll ka see läheb mööda ja üle ja ümber.

loodus on tärkamas ja pikad valged õhtud on mõnusad. seega on lootust 🙂
täna jõudsin sinililledeni.

ma kahtlen, et ma tean ja oskan

teate ju küll seda infot, et laias laastus on tööotsingutega nii, et kui naine loeb nõudmisi ja ta, noh, ütleme, et kahele ei vasta, siis suure tõenäosusega ta ei kandideeri? ja mees kandideerib enam-vähem kindlasti, kui ta juba kahele vastab? st konkreetsed numbrid on minu interpretatsioon, aga mõte jääb samaks.

mulle tuli see meelde koolitusjärgselt. käisin täna ühel.
nagu ikka, oli lõviosa koolitujatest naised ja seekord oli isegi suhteliselt palju mehi ka. aga isegi mitte see ei ole teemaks.
pigem see, et ma sain teadmise, et ma tegelikult tean selle koolituse valdkonnast üllatavalt palju.
või sõnastades nüüd teistmoodi: ma arvasin, et ma väga palju ei tea. tagasi tulles kandideerimisnõudmiste juurde: ma arvasin, et ma tean umbes kahte asja, aga tegelikult pikast listist oli umbes kaks asja, mida ma ei teadnud. üldistatult, muidugi, aga enamvähem nii võiks võrrelda.

mis panigi mõtlema, et kas me, naised, oleme lihtsalt äkki enda suhtes nõudlikumad?
või kas see on ühiskonna surve (sest siiani on päris palju neid olukordi, kus naised lihtsalt peavadki sarnase töö juures rohkem vaeva nägema kui mehed) või naiste oma mingi hinnangu küsimus, ma ka ei tea. ma võin oletada. muuhulgas seda, et ühiskonna surve võib mõjutada enesehinnagut ning ilmselt mõjutabki. ja seepärast me oleme juba olemuselt enese suhtes nõudlikumad – ning blufime vähem.

ja et naised, kes tegelikult ilmselt teavad mõnigi kord tööalaselt rohkem kui, näiteks, nende ülemusteks olevad mehed, ei trügigi kusagile, sest kusagil ajusopis on ikka see teadmine, et üldjuhul ta peab end siis oluliselt rohkem tõestama ja tööd tegema, kui mõni vastassoo esindaja.

muidugi tuleb nüüd laviin neid, kes vaidlevad vastu. enamus neist ilmselt ei ole naised. seega päris tegelikult nad ei tea, mida siiski tähendab olla selline üsna keskmine naine.
muidugi, see kirjutatu ei ole absoluutne. on piisavalt näited, mis seda eelnevat üldse ei kinnita. ning see on hea.

aga koolitus oli ikkagi kasulik, sain mõned asjad enda jaoks süstematiseeritult selgemaks ja muidugi, kinnituse, et ma oskan 🙂

pilt on meenutus Itaaliast.

Lake Garda