kino ja muu elu killukesi

‘kui juhm võib olla?’, küsisin endalt peale eileõhtust telefonisofti uuendust. enne rtfm-i ei saanudki vajalikku tehtud. ausõna..
aga ma olengi viimasel ajal selline. nagu eile kohvikus. mõtlesin tellida ühe asja, aga tellisin teise. normaalne.

Sõpruse kino mingid vautšerid läksid nagunii kaotsi, sest a) seal ei olnud sel hetkel väga midagi b) mul oli natuke liiga palju teatrit ja seejärel natuke liiga vähe enerigat palju muid asju. aga mingi kinojutt hõljus õhus ning poolkohustusliku turgutusprogrammi raames sai eile üle tüki aja kinostatud. nojah, Sõpruses oli mingi värk, et eile seansse ei olnud, muidu oleks ‘Murtud‘ olnud mu esmane valik. nüüd aga tuli valida ajaliselt-žanriliselt sobivate hulgast ja mingi hetk oli küll tunne, et no polegi midagi. väikeste kahtlustega sai ‘Kõrvalmõjude‘ kasuks otsustatud. kirjeldus oli küll selline, et ma natuke pelgasin, et mis sealt õieti tuleb. õnneks oli film vastav žanrile thriller ning kirjeldusest ei tasu järeldusi teha. selge muidugi ka, et sellise filmi puhul ei saagi väga täpselt kirjutada, siis kaob põnevus ära. igatahes mingil ajal meenutas isegi ‘Jahti‘: süütust tehti süüdlane. ja kui ma mingil hetkel avaldasin M.-le arvamust, mis seal siis nn tegelikult on, siis jah, see oli küll, aga kogu taustsüsteem oli märksa keerulisem.
igatahes täitis õhtu oma eesmärgi.

laps sirvis Jazzkaare kava läbi ja leidis, et väga midagi ei olegi. või on ajal, kui ta ei saa minna. ise (lõpuks) süvenedes jäin ka üsna nõutuks. eks vaatame, mis ja kuidas sellega kujuneb. või kas. mismõttes nädala sees ikkagi ka sellisel festivalil algavad nii paljud asjad kell 22? et kui ma ise isegi kuidagi viitsiks end kohale vedada, aga laps?
hetkel on ta jalgrattateemas rohkem sees. vajalike lisavidinatega hakkab vist ka ühel pool olema.

mai762
ootan-ootan juba.. kuigi selle pildiga on ka mingi postiivne kohavärk. nagu mul on, mingid hästitundmise kohad. miskipärast aga kipuvad need olema seotud ühelt poolt geograafilise kaugusega, teiselt poolt teatud muude (emotsionaalsete) piirangutega, vähemalt mingi aja.

vabad päevad on väsitavad, endiselt.

aprillikesk

täna oleks napilt läinud rattahooaja avamiseks, aga kuna laps tahtis ikka ise oma uue rattaga esimese sõidu teha, siis jäi ära. sest ma ei viitsinud oma omal rehve täis pumbata ja lisaks ei ole hetkel korvi ka, seljakott on aga mu jaoks üpris no-no, kui just hädavajadust ei ole. täna, tundus, et ei ole. aga kotti oli vaja küll. nagunii oli lapse rattaga seotud teema ka.
nojah, mõni teine homme siis.
korviteema on ka ripakil, pean veel mööda rattapoode hakkama sebima.

nädalavahetus.. no see päev, milleks oli plaane, kulges rahulikumalt, aga teine see-eest väga tempokalt. ise ka ei saa aru. elu on näidanud, et nii kipub mul tüüpiline olema. olgu, mitte alati, aga päris tihti.

laps ikka tuletab mulle meelde, et ma vitamiine võtaksin. ei meeldi mulle need sünteetilised lisandid, aga ma siis ikka vahel võtan ta purgist. sel kevadel on vist kuidagi vaja.
Jazzkaar on ikka veel lahtine ja ma ei tea, aina kitsamaks läheb sellega ju.
huvitav, kas mul ühe kassiga oleks kergem? aga kummast siis ikkagi loobuda?

hiljem: ise ilutegija. ega midagi, rattale vajalikud vidinad on oma väikeste käekestega ratta külge pandud. igatahes..

uithetked

väike vastik palavik.
järeleksamil oli kolm tudengit. aga mina rohkem sel aastal nendega ei jama ka.
veidi üllatuslik ‘Keep calm and blog on‘.
liiga palju kassikarvu. otsustusvõimetus kasside suhtes.
toolid on, aga jaksu ei ole. natuke ikka olen nokkinud.
salat, mis on parem, kui välja paistab. kartul-redis-muna-sibulapealsed-sinepivinegrett. vürtsikilu sobiks ka siia?
bussist maha jäänud väsinud laps. neljapäevad on tal tõesti karmid.

redisesalat714

mul ei ole ühtegi pilditöötlusprogrammi hetkel arvutis, nii et see on veebipõhise vabavaraga muditud.

aasta 99. päeva mõtteid

see vahepealne päikeselaks on vist ikkagi mõjunud mulle hästi, ma ikka veel ei virise ilma üle. sest no siin on ju ka päike ja seega on kõik okei. küll see lumi ka sulab.
eriti, kuna nüüd on kodus taas rohkem kui üks jalgratas.

poliitika on teema, millest ma üldiselt hoidun. ma ei tea sellest midagi ja kuigi see mõjutab meid kõiki ning seetõttu peaks nagu huvituma, hoidun ma siiski kaugele. aga seda väidan küll kindlalt, et Thatcher oli eelmise sajandi teise poole poliitika suurkuju. tema ja ta poliitika võis meeldida või mitte, aga ta oli vägagi koloriitne ja konkreetne. noh, jälle, see on minu kui võhiku arvamus.
aga paar linki:
Reutersilt väga hea timeline tema elust;
pikem ülevaate Guardianis;
eesti keeles mõned tsitaadid ka (ja ma olen nendest enamikuga üsna nõus).

ning tänast muusikat ka – ma ei saa ju panna üles nendest vaid ühte pala. erinevad, aga ometi tabavalt päeva sobivad.
et ehk breakpoint on vist möödas.
aitäh, V.!

reede killukesi

sedapuhku jääb ka Tudengijazz vahele, sest asjaolud ei soosi kohe mitte. lapse haigus ja mitte ainult, eksole. kahju-kahju, aga mis parata.
ning Jazzkaarega ei ole ma ka kuidagi jõudnud süvitsi minna. aga küll me sellega midagi ette võtame ikkagi.
päike, vähemalt päike on väljas.

on inimesi, kes räägivad, ja on inimesi, kes teevad. tuge saab ikka pigem nendelt, kes ei tee selle ümber sõnu, aga lihtsalt õigel hetkel teevad ära, mis vaja. haukuv koer ei hammusta või midagi.
ning lisaks ikkagi üllatused, tõesti.
elu on jada, mis koosneb hetkedest. ja neid peab olema igasuguseid, et oleks kirju.

life-is-sequence

kaamera saan vähemalt laenuks, hea seegi 🙂

ajatu neljapäev

kohv163

päev tuleb, on ja liigub vaikselt õhtusse. läbi päikese, jää, koristamise, toolinokkimise, hea kohvi, meeldiva vestluse. jah, võib-olla see vestlus oli veidi suunatud, aga mitte häirivalt. hea enesetunne, vaadates laineid merel ja otsides täpseid väljendeid.
pudipadipoest saan oma väikese ostu peale kommi. täiesti ootamatu, palju meil sellist asja kohtab?

Stockmannis müüdi veriapelsine, üsna hea hinnaga ka. mõnusad ja head. hooaeg hakkab küll läbi olema, aga seega jõuavadki meile kenasti küpsed mammud.

päeva taustaks Gunnar Graps, kelle vanem muusika meeldib mulle rohkem kui see nn ärkamisaja hevirokk. võib-olla väheke nukravõitu, aga samas mitte kurb.
ma tean, mis laulu ma väga tahaksin siia panna, aga panen hoopis teise. ühe bluesi, mis on tal kõik väga head.

vaikne kulgemine.

märtsiga tuli päike

päike paistab silma ja raamat on kusagil liiga kaugel. nii ma lihtsalt kissitan silmi ja tegelen mittemillegagi. vahelduseks või nii.
tegelikult tiirlevad peas mingid mõtted-plaanid. korjan ideid ja juurdlen, kuidas mõni asi paremini lahendada. füüsilistest asjadest räägin. sest on mingid mõtted ja mitte ainult. asjad vajavad tegemist. vahepeal tulebki natuke mõelda, et mis ja kuidas.

kasside tabletitamine on ikka stressav, aga kuidagi olen toime tulnud. õnneks pole palju jäänud. hetkel olen kassimõtted kuskile tahaplaanile jätnud. küll lahendus saabub.

trammis istudes tajun lähenevat kevadet ja kerkiv naeratus jätab ilmselt napaka mulje. sest normaalne eestlane ei naerata asja eest, teist taga, Kopli trammis.
normality is anyway so overrated 🙂
aga mul on tõesti ükskõik, kas keegi seal trammis vaevus üldse mind tähele panema või mitte.

mul on hea meel, et see pikk, statistliseltki hall aastaalgus möödas on.

flyingf

üks pisike päevakohane mure on ka kusagil aju tagasopis, aga see peaks küll täna-homme korda saama.

märtsialgus

fikseering: nädalavahetus oli taas Rakveres, seekord spaas. sügisel varakult juba bronnitud. kaks ööd ja peotäis hoolitsusi. käed, mis tegid rohkem, kui vaid massaaži. kohutavalt palju head süüa. laupäevane ringisõit.
aga pilt on varasem. sellest eelmisest korrast, milles ma olen siiani arvustuse võlgu.

mu energia on mujal, kui kirjutamisel.
hea meel, et märts 🙂 kerge ärkamistunne.

tarvas073