kaksiksaar

kui peaaegu et päikesetõusuni üleval passida, pole ime, et päev suht raisku läheb.
eileõhtuse kino asemel sattusin hoopis vanalinna baaridesse ja Ultima Thule kontserdile. Lillefestivalile sai ka esimene pilk peale heidetud. täitsa rahule jäin selle vahetusega. suvi on mõnus! ja muidugi, mul on toredad sõbrad ka 🙂

aga vahel on ikka nii et:

h: jeah, ma tahaks nt olla üksikul saarel
h: mõnda aega
mina: jah, ma tuleks seltsi meelsasti
mina : kuigi, siis poleks see enam üksik saar 😀
h: sind ma võtaks jah
h: kaksik saar
mina: just
h: veini ja raamatud ka
mina: justjust
mina: ma pidin ütlema sama!
h: ja rohkem midagi:P
mina: mhmh
h: ju seal banaane kasvab vms
mina: jah
h: söögiks;(

rääkides küll söögist, siis peale lõunasööki tundub diivan eriti ahvatlev.. teadagi-teadagi 😉

jäädvustagem see päev

sest no tõesti, keegi ei ütle, et mul ikkagi nt homme on rohkem aega seda teha..
ega ma plaanisin kena vaikset nädalavahetust ju ometi, aga no välja kukkus nagu ikka. täiesti mainimata on ju, et reede õhtul oli töö, üks sünnipäev ja siis töökaaslastega istumine. kõigest hoolimata õnnestus mul trammiga koju ära liikuda. et ehk siis ühega viimastest, mitte esimestest.

novot, ja eile oli suur osa päevast kokkamist, nagu teada. ega siis ainult kanapirukast ei piisanud, miskipärast tundus hea mõttena tänaseks kook ka ette valmistada. kokata on tore, aga samas ikkagi väsitab ka. nii et vahepeal lösutasin küll paar tundi (selmet midagi väga asjalikku teha) ja siis nõustusin segastel asjaoludel kinno minema, 00:30 vaatama.
film, noh, väidetavalt põhineb faktidel, ega seda hinnata ei oska. omamoodi oli täitsa põnev, samas eks neid kohti oli ka, mis kummaliselt mõjusid. ja kohati venis, aga see võis olla tingitud ka minu suhtelisest väsimusest.
ning oeh, võid ju arvestada, et jõuad viimasele trammile, aga erinevalt reedest läks eile nihu. film lõppes napilt umbes samal ajal, kui viimane tramm läks. ebameeldiv. valida oli kas jalutuskäigu või rahakulutamise (takso) vahel. ausalt, rahakotti vaadates oleks pidanud esimese valima, aga kõik muu veenis siiski teise kasuks. njah.

130224_101

täna, eksole, lõunaks kenasti paraadile lapsega. muidugi just see buss oli lühike ja hullult täis, aga no kuna me tulime üsna alguses peale, siis ei olnd probleemi. Harjumäelt oli isegi midagi näha, kuigi jah, lapsele mitte väga. tal ei ole ju trügimisgeeni ka mitte.
mina olin kenasti sinimustvalges (sinine seelik ja mustvalgeruuduline mantel), lapsel lipuke rinnas. mis meenutab, et esimene inimene, keda täna tänaval nägime, oli vana mees kepiga, tuli poest. vaatas meid ja hõikas üle tänava “head Vabariigi aastapäeva teile!”. tänasin ja soovisin talle vastu.

130224_105

tegelikult hakkas veidi külm ka seal mäenõlval peamiselt seistes. ja laps arvas, et telekast näeb ikka paremini. nojaa. kena oli see, et meie selja taga oli muuseas ka punt noormehi, kes olid ilmselgelt mingid sõjaväelased ja üsna asjakohaselt kommenteerisid.
ja muidugi, mu fotoka akud hakkavad üles ütlema, nii et kui lennukid üle lendasid, siis muidugi oli aku tühi. vahetasin ära ja peale ühte pilti jälle tühi. samas laadija kodus näitab, et ikka täis. ebameeldiv.
tänase ilmaga sai telefoniga ka miskit siiski jäädvustatud, hea seegi.
ja esimene aku oli kella 13ks, Eesti minuti pildistamise ajaks, end veidi kosunud ka.

130224_313

vahepeal saime Kõlakohja kohvikusse sooj. järjekord liikus seal küll olematu kiirusega, aga noh – oligi hea.
ja siis selgus, et sõjatehnika korjab end umbes kell kaks kokku. oot, mismõttes, olin ma täiesti hämmingus. miks ei ole normaalselt aega, vaid peab minema ja trügima seal 🙁 mu lapsel jäigi käimata masinate peal, ajaliselt oleks veel jõudnudki, kui oleks rüselenud, aga ei ole temas seda geeni..
turg-kodu. algselt arvatud abipakkumine sõbrannale jäi ära ja ise küllaminek ka. küll aga läks sedapidi, et mulle tulid külalised.

130224_330

ega meil siin midagi erilist olnud, pirukad külalistelt (singi-juustu) ja lahtised pirukad minult (peekoni-kukeseene), natuke salatit (appi, ma ei ole kunagi pannud hapet sinna sisse ja ei mäleta, et ema ka oleks, aga vot selline on originaalretsept. muidugi ma panen neid koostiaineid üsna juhuslikus vahekorras), Peterburi kommid ja kaks torti. morsi segasin kokku mitmest mahlast ja veinipudel jäi poolikuks.
ja kaunistused, kenasti sinimustvalged, on noore külalise käsitöö 🙂

130224_332

aga ma luban, et järgmisel nädalal mingitel hetkedel ma igatahes puhkan ja mängin ka!

sinine kesknädal

mul ei ole täna isegi oma mõtteid. vist.

selgus, et ekspressbussis ei peagi enam lisapiletit ostma. aga nad võiks ikka kogu seda ühistranspordivõrku kaasajastada, mitte tasuta pakkuda. asi ei ole ju rahas ometigi. hommikuti liigub ühistransport mu akna alt mööda kahekaupa, peale seda on 5-6 minutit pausi. et siis tulevad järgmised kaks. graafik ütleb ka, et nii nad käivadki.
see ei ole muidugi mitte ainus probleem.

ah, ja oma mõtteviisiga oleme me ka kusagil ajast maast muidugi. kui sul autot ei ole, siis enamik ikka vahib, et mingi imelik oled. aga kui mul auto mingil päeval akna all seisis, siis ei olnud sellega midagi teha. ja kui sa rattaga ei tee hullu sporti, vaid kasutad transpordivahendina, siis peetakse sind poolboheemlasest udupeaks. rääkimata sellest, et normaalne inimene ei ela ju kunagises ebapopis rajoonis staliniaegses majas ometi.
aga mu oma valik ja siiani pean seda mõistlikuks.

igaühele oma rada, palunväga.

1. september, vihmapäev

hommikul õnneks ei olnud vihmane. siis, kui laps uude kooli aktusele läks. esimesed piisad tulid, kui ta tagasi jõudis.
tegime hommikul akna all võrdluspilti ka. ma ei tea, miks ei ole varem pähe tulnud? lasteaia lõpuaktuse päeval sai tehtud akna all üks pilt ja oleks võinud ju igal sügisel teha. teisalt oligi praegu selline väga märgatav vahe. nagu mõni ütles, et jajah, vananedes inimesed jäävad pisemaks 😛

Uue Maailma festivalilt käisime me ka läbi. ma ei mäletagi, et ma seal päris nii palju vihma kunagi saanud oleksin. eks tühjem oli ka sellevõrra muidugi. ise ühepäevakohvikut teinuna on muidugi natuke kahju ka – inimesed on vaeva näinud, aga kliente veidi vähem, kui võiks.

soe piparmünditee käbidega köetud samovarist

õnneks neid vihmatrotsijaid seal jagus. sest eksole, pole vale ilma, vaid vale riietus. nagu minulgi, mul ei ole normaalset vihmajopet. aga olin sellega, mis on ja suur vihmavari oli ka abiks. poja jope on õnneks küll väga pädev.
tänase päeva koogi sai ta ka kokkulepitult mitte mingist peenest kohvikust, vaid samast festivalilt. ja ei saa salata, see koogilett oli väga uhke ning minu meelest paneb mõnelegi nn kohvikule pika puuga ära. tortidel oli ikka oma viis kihti, trühvlite sisse pähkel peidetud ning pavlovad nägid isegi minusuguse mittebeseearmastaja jaoks head välja.
hinnad olid ka vastavad, aga nagu ma lapse ülirahulolevast mõminast aru sain, seda väärt.

nurgake imelisest koogiletist

turgu oli seekord laiendatud, mitte kõik ei olnud Uue Maailma platsi ümbruses, suur osa oli ka Koidu tänaval. aga jah, oli aru saada, et ilmselt kõik ei olnud müümas, kes algselt plaanisid. ning paljudel ei olnud enne ühte asjad veel lihtsalt väljas, vaid organiseeriti mingeid varjualuseid.
meie suurimaks ostuks jäid nahast käsitöösussid lapsele. mitte mingid karvased, vaid lihtsad tavalised sussid. hind oli ka, võiks öelda, ebanormaalselt mõistlik.
juustud-kaljad-meed jäid meist maha. mis parata, seekord niimoodi.

kilukohvik

see oli üks lahe kohvik. tahtsid, ronisid ise akna alla ja kiluleivaga tagasi või siis toodi see sulle redelist 🙂
aga seal me ka ei söönud. soolasega toetasime hoopis kasse ehk et läks loosi paar (kala)suupistet Apla Miisu kohvikust.

tagasitee tuli läbi Kristiine keskuse, see oli ebameeldivalt täis. õnneks ei olnud meil seal pikalt vaja viibida.

nojah, kuigi poiss sõi seda imelist šokolaadi-karamellitorti, ei saa ju üks õige ema ka küpsetamata jätta. eriti, kui on hulk õunu, millega tuleb midagi peale hakata. natuke nuputamist taas, sest suurt kooki ei hakanud tegema (meil ei lähe ära ju tavaliselt) ning teadagi, kümnese poisi meelest peab enamvähem igas normaalses küpsetises olema šokolaadi.
muffinid, mis muud.. eestikeelsed retseptid olid ohtra rasvaga, nii et taaskord tui mugandus mõne ingliskeelse allika põhjal.


šokolaadi-õunamuffinid

70-50g võid
250ml piima
1 muna
500ml jahu (umbes 250g)
150-200ml suhkrut (õunte pealt vaata! 😉
2tl küpsetuspulbrit
2tl kaneeli
4spl kakaopulbrit, seda päris
150g tumedat šokolaadi
umbes 4 sellist õuna, mis mahuvad kenasti muffinivormi

šokolaadi-õunamuffinid

sulata või ja lase jahtuda.
haki šokolaad. puhasta õunad, soovi korral koori (mul on koduaia õunad, neid ma ei koori muidugi) ning lõika väikesteks kuubikuteks. aseta ahi sooja 190 kraadi peale. valmista ette muffinipann.
sega omavahel kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, kaneel, suhkur, kakao, hakitud šokolaad.
löö muna lahti (järgmine kord proovin kahe munaga, valmismuffinite konsistents on selline, et tundub, et üks muna juurde oleks hea) ning klopi piimaga ühtlaseks, lisa jahtunud sulatatud või, sega veel ning seejärel kalla kuivainetele. sega korralikult, vajadusel lisa veidi piima. kalla hulka ka õunad ning sega veel veidi.
jaga taigen muffinivormidesse ning aseta ahju, küpseta 35 minutit.

piimaga on hea 🙂

planeerimatult pikk laupäev

nii palju siis kenast vaiksest, rahulikust ja kodusest laupäevast. no nagu ikka. man plans, God laughs.

hommikul just teatasin, et mul on selline päev, et kuni õhtuni pole mitte midagi teha. et logelen. sõbranna leidis, et tore, raamat kätte ja lebota. hea plaan.

kuni teine sõbranna leidis, et täna tuleks ikka temaga natuke manuaalkastisõitu proovida. ta on peale autokooli ainult automaadiga sõitnud, aga nüüd on vaja manuaal ka taas selgeks saada. mingid päevad tagasi saime juba ühelt ühiselt tuttavalt teada, et tema autot võib kasutada küll, aga siis ei saanud kohe minna, nii et tänane tundus sobiv.
ja kui me seal, linnast väljas, kohal olime, tuli pähe, et autoomanik on täna ometi ise ka kodus ja võinuks ise juhendada.
aga noh, nüüd olin mina ka ja nii me siis seal niitude vahel jõnksutasime sidurit tundma õppida. käigukasti ka. sest algul õnnestub ikka teise asemel neljas ja kolmanda asemel viies sisse lükata, sellest rääkimata, et vahepeal üldse vabakäigu peal gaasi anda. mina muudkui patsutasin õlale ja lasin uuesti proovida. ja kui välja suri, keelasin paanikasse minemast 😛 et oluline on leida ohutuled ja uuesti proovida, mis seal ikka siis. igatahes selle tunnikese peale tundis ta end kindlamalt küll ja mina ei röökinudki närvihaigelt ta peale. tublid mõlemad 😛 vahepeal nõustasin teda rannariiete osas ka 😛

pärast oleks võinud ju veel külas istuda pikalt ja lobada, aga mu laps helistas, et ta on varsti jõudmas ja et äkki läheks juba täna Merepäevadele. mina, muidugi, plaanisin homme. nii et ei mingit pikka juttu.
tagasi sõites oli veider see, et nn kutsikas ja suur buss tulid 10 minutilise vahega, kutsikas oli püsti täis ja buss pooltühi. muidugi me ei läinud täis kutsika peale (kuigi me ei teadnud siis veel, et buss on nii tühi; me lihtsalt arvasime, et buss on suurem ja ehk ei ole lausa nii täis).

laps oligi kodus, vahtis telekat ja selle aja peale juba mõtles, et ah, ei lähe kuskile. mina, karm ema nagu ma olen, arvasin, et ega ta nüüd teleka eest ka seepärast tunde olla saa, mispeale poeg ikkagi arvas, et nooo lähme siiiiis pealegi..
ja nii me seal oma kolm tundi ära kulutasimegi, peamiselt Reisisadama ümbruses.
toiduletid, nänniletid, konterdid, saundiproovid, väike näks siit, teine sealt. linane soni poisile – paar suve ei kandnud ta üldse mütse, nüüd enne laagrit sai tädilt ühe nokaka, mida kandis ja täna vahetas selle käigu peale kena soni vastu. parmupill ja etnograafiast inspireeritud (Läti päritolu, kodulehel on küll vähe tooteid) pronksehted jäid täna ostmata; mõni armas pehmikkass jäi küll silma, aga ilmselgelt hetkel soetamata; ragulkast loobus laps ise.

muusikast ka. alustame tagantpoolt.
tango, teadagi, on väga huvitav muusika. Piazzolla Libertango tunneb ära isegi mu laps. aga seal oli veel mõni päris huvitav pala. ning ma vaatasin, et poiss on ka hakanud neid argentiina tangosid nautima või neist aru saama. Quinteto Ángel oli see saksa päritolu tangobänd, mille muusikat me nautisime. varem oli mingi teine ka, aga siis ma jalutasime kaugemal.
Abrahama’s Cafe andis nüüd õhtul (vist praegugi veel) tasulise kontserdi, aga tortillakrõpsude ja salsa kõrvale saime osa nende saundikast.
aga kui me läksime, esines elektroonilist, veidi hausilikku tantsumuusikat mängiv State of Zoe, mis oli väga positiivne üllatus. lapsele meeldis ka. ma ei ole ju üldse kursis tänapäevase muusikaga ja kui midagi minuni jõuab, siis on see ikka mingi siuke mainstriim, mis reeglina mulle midagi ei paku. mingitele tantsumuusikaüritustele, kus ehk sellist musa kohtaks, ma ei jõua, sest need algavad alati nii hilja, et ma ei viitsi minna (isegi, kui ma välja mõtleksin, kuidas ma koju tagasi saan). ja nüüd siis oli võimalus kuulda kodumaist mõnusat tantsumusa.

pilte ei ole. sest see kaamerajunn keeldus tööle minemast. õhtul kodus nüüd nikerdasin miskit ja sain ikkagi tööle, aga keegi ei ütle, et see on püsiv olek.

ja laps kasvas oma Lego-käekellast välja. mõnda aega tagasi juba rääkis, et uut kella tahaks. tuli tagasi ja oligi, mitte küll uus, aga isa vana. mul üks mure vähem 🙂

pühapäevad kujunevad kuidagi linnapäevadeks

novotjah, järjekordne pühapäev, mis leidis meid vanalinnast. või siis meie leidsime pühapäeval taas vanalinna.
Keskaja päevad või midagi, nii et oli natuke tegevust ka. seekord oli Raekoja platsi laadal ikka päris-käsitöölisi ka, mitte peamiselt mingit imelikku kraami.

Harju tn haljasalal oli hulk erinevaid töötubasid, poeg valmistas seal Kopli Ametikooli juhendjate käe all omale väikese nahkkotikese, sellega on tal hea nüüd Star Warsi legomehikesi kaasa võtta igale poole (ta tassib neid nagu kass poegi noh :P)
väike pehmemõõgavõitlus, natuke käimist siin-seal ja oligi mitu tundi möödas.
üks põnev lett oli veel Umbra oma, ma olen kunagi neilt ühe värviraamatu ostnud. see on ikka täiesti tase, kuidas tüüp suudab teha selliseid enamvähem lõpmatult üksteise kõrvale-sisse sobitubaid asju. poiss sai kahte mängu proovida ka, aga seekord ei ostnud.

tagasi liikusime nii, et saaks kogu Lillefestivali ka läbi käia. seal tasub ikka üsna pidevalt jalutada, sest taimed ju muutuvad läbi suve.
peaaegu teele jäi Bonaparte Deli ja peab ütlema, et nende Dijon sinepi seemne ja Parmigiano pulkade ostmine oli küll viga. sest selge see, et ma tahan neid veel – ja mul ei ole vaja üleliia süsivesikuid sisse ajada!
(ah, siinkohal, söök, eksole, meenus, et täna hommikul sundisin last viimaseid maasikaid sööma. ei ole me maasikasööjad mitte.. saaks juba vaarikaid.. )

aga Lillefestival, ma pean ikka ükskord sinna suure kaameraga minema (sest see vana seebikas jääb aina vanemaks ja mu meelest mõõdab valgust üsna valesti juba) ja korralikke pilte tegema.
ning muidugi see va igatsus oma väikese aia järele..

Jaama turul jäin ühte käekotti vaatama, tädi muudkui langetas hinda ning kui juba 15% alghinnast maas oli, ostsin ära. tegelikult oli mul midagi sellist vaja ka, aga mul õnnestus seda tädi eest varjata.
jajah, muidugi, turukaup, hiinakas jms.. nagu suures poes kallim kaup kuidagi parem oleks. ainult hind on kõrgem.

tänase saagi hulka kuulub veel üks klaaskass (meil on kodus vähemalt 35 mitteelusat kassilist, pigem rohkem kui vähem), pildil oleva pisem vend. see suur oleks muidugi palju ägedam olnud ja hakkaks akna peal paremini tööle – kuid rahakott arvas ka midagi.
saagist rääkides: eilsel kirbukal nägin ma esimest korda letti, kus müüd ainult meesteriideid. võib-olla on varem ka olnud, ma ei käi seal väga tihti igaks juhuks 😛 müüjaks olid kaks meest ja laps sai sealt omale ka midagi.

muide, visati mulle üks InnoIrja link, millega ma seepuhku täitsa nõus olen. tähendab, selge see, et igal ajal, olukorral, asjal on omad head ja vead ning kuna ma tol ajal ei olnud täiskasvanud, on raske nagu päriselt võrrelda. aga oma iva on täiesti olemas. selliseid olmemuresid, nagu praegu, oli vähem (kuigi oli teistsugused). ning tõesti, kas oli siis mingeid prügikastiinimesi?

P.S. kes otsib siit veel ‘vein kassikujulises pudelis’, siis see ei ole väga hea vein. pudel on parem kui vein 😛

kauged purjed kilukarbiga


soundtrack: ATJazz – Wind and Sea (remix)

muuhulgas meenub mulle siiani üks kunagi koolis, kolmandas-neljandas klassis tehtud akvarellitöö teemal purjetamine Tallinna lahel, mille ma sain nelja suuresti selle pärast, et ma ei olnud nõus joonistama vanalinna nii suureks, et need jahid oleksid olnud umbes praeguse Energiakeskuse kohal ‘lahel’. takkajärgi saan aru küll, et ilmselt oli töö ülesanne natuke muu, kui realism – aga kuna õpetaja seda ka ei seletanud, siis mina, selline kopeerija nagu ma olen kogu aeg olnud, jäin oma juurde. kopeerija tähendab antud kontekstis seda, et ma olen suutnud ikka joonistada natüürmorte, maastikke jms, mis on reaalselt mu ees (või halvemal juhul fotol), aga igasuguseid ise väljamõeldud asju pole ma kunagi suutnud pädevalt teha (seepärast ei tee ma väga kaarte ka). ehk siis tegelikult olen ma kogu aeg üks pagana fotograaf olnud, ainult vahel pintsli või pliiatsiga.

õhtu linnaruumis

päike, kolmas La Plante juttis, kerged kingad, jupp aega suurt triikimist (oeh, seljale hakkab natuke see üle suure laua upitamine küll), kontsert Kalamaja pargis.

noored poisid keerulist jazzisugemetega muusikat mängimas. huvitav, rütmikas, omapärane.

Abraham's cafe

täna oli Jazzkaare linnaruumi päev ja taaskord tekitas see minus veendumuse, et selliseid üritusi on rohkem vaja. kuigi jah, seegi kord oli suurem osa siiski siseruumides, mitte niivõrd linnaruumis. aga teisalt on selline tasuta kontserdite päev ühes piirkonnas igal juhul tore. ma küll ei kujuta ette, kui täis need sisekohad olid, sest Abraham’s Cafe ajal oli pargis ikka väga suur hulk inimesi. kohe palju.

muidugi meenus klaasikunstiöö samas pargis ligi kaks aastat tagasi. või siis eelmisest suvest geriljakino üritus Kopli pargis..
loomulikult on meie kliimas sellistel vabaõhuüritustel oma ohud, nt jahe ja vihmane ilm. aga teisalt, kui on hea üritus, siis ei takista pisike ebamugavus ka mitte.

peab kartulilaastud ahju viskama..

sel kevadel on moes värvid ja tasuline ühistransport

oeh, päris tore on vahelduseks hoida käes head uut kaamerat (D7) hea objektiiviga. lihtsalt kasvõi katsetamise mõttes. lootus jääb, et enne, kui mu kaamera saab 10a vanaks, saan äkki ka uue? objektiividest rääkimata.
töötlus läks vale (loe: vana) softi nahka.

kajaka postituse viimast lõiku ei hakka ma kordama, eksole. my five cents.
kommentaarid ka.

ärge tapke lund

ma ei satu tihti varahommikul linna. või mis vara see tänanegi oli, pole kella kaheksa ajal üldse väga vara. lihtsalt minu jaoks varem, kui tavaliselt.

teed olid puhtad, natuke pudises lund juurde, ilus-ilus ja täitsa mittekülm. ja kui osa sõiduteid välja arvata, siis ka saabaste jaoks meeldivalt mittemärg. kuni.. avastasin, et osade uste ees on täiesti märjad laigud. sulatatud. ilmselgelt see jäle sool (tohib seda kasutada või?) või midagi muud sarnast. kusjuures jääd ma ei täheldanud kusagil (st kus ei olnud märg). et nagu miks siis? et oleks ukseesine puhas? aga miks siis seda lahtisulatatud jälkust peale sulamsit ära ei eemaldata? ma olen terve selle pagana siiani kestnud novembri jooksul täiega tüdinenud sellest, et kogu see aeg on saapad märjad (või enamvähem nii) ja lõpuks ometi oli rõõm, et nüüd on saapad vaid lumised (lumi sulab ka, aga see on hooooooooopis teistmoodi ju!) – aga ei, mingid tüübid leiavad, et nende ärile (enamasti olid need märjad laigud ikka mingi äri või ettevõtte ukse ees) on jubedalt kasuks, kui nende juurde saamiseks tuleb läbi märja sopa sumbata.
unustage ära, teate. pole mõtet talve (ja inimeste jalanõusid) rikkuda. mina olen just see potentsiaalne klient, kes ei taha läbi märja löga kuskile jõuda ja seega väldin neid kohti, olgu neil pealegi head kavatsused.