milleks..

sõin sibula-küüslaugu salatit ja homme lehkan nagu kopli trammi parimad eksemplarid. aga mis teha. ma tahan, et see kurgu umbesolemise tunne ära kaoks. ja see raskus peas samuti.

ja hetkel, kui ma mõtlen, et mul on kõik tasakaalus, suudab ikkagi üks inimene mind endast välja lüüa. täiesti möödaminnes. jah, ilmselgelt on oma roll sellel neetud tõvel ja sellel, et ma olen päev otsa jälle ühe veebiga jännanud ja see võttis ka palju energiat, sest ma olen igaks järgmiseks korraks detailid ära unustanud ja hakkan peaaegu nagu algusest.
kuigi mis vahet seal on, kui tulemus on selline, nagu on. ja ma ei saa jalutama ka minna, sest ma ei lähe ometi täna nüüd enam õue, kui olen päev läbi seda vältinud.
õnneks tuleb öö ja ärgates on hommik valgust täis ning ilusam.

linnapäev

kui poeg väiksem oli, sai temaga rohkem linna peal jalutatud-käidud, viimasel ajal on aega vähem.. või olen ma vähem aega võtnud selleks. eks need asjad, mida nii nelja-aastaselt nähtud said, pole enam ju meeles ka.

igatahes, mõni aeg tagasi ostetud Citytouri bussi soodusvautšerid läksid täna käiku ja sõitsime kahes suunas ringid läbi. et siis Pirita ja Vabaõhumuuseumi suunad. buss oli üllatavalt täis ja imelik oli vaadata, kuidas osa inimesi üsna suvaliselt sisse tormas, põmst järjekorrast mööda.. ja no ma ei tea, kas neil kõigil olid mingid etteostetud piletid või miskit, tegelikult ju bussijuht väljastas ka mingi paberikese. enamik neist istus pärast ilma kõrvaklappideta (mh, ma võin ju niisama ka mööda linna sõita või mis, eriti kui ma kohalik olen?), sest need olid ka juhi juures..
igatahes sõitsime tuttavates kohtades ja kuulasime juttu juurde. eks see audio oli ka selline kohati üsna juhuslik: mõnest, üldse mitte väga lähedale jäävast asjast oli küllalt palju juttu, aga mõnigi objekt, millest mööda sõitsime, jäi tähelepanuta. osa olia ka aegunud, osa oli siiski jupiti uuendatud. aga sellest hoolimata sain minagi mõne asja teada, lapsest rääkimata.
kahe sõidutunni järel koogipaus (tänud sünnipäevaks saadud vautšeri eest!), see magus maitse on mul suus siiani 😛 ehk siis ma väga ei naudi ülimagusaid asju, endiselt.

Viru keskuse Laseringist astusime läbi, et vaadata natuke saksofoniplaate. mida, noh, väga ei ole. on jazzu jms, aga väga raske on valida. lasen lapsele vahel youtube’st midagi, aga ma ju ka ei oska otsida.
poes aga sattusime väga sõbraliku teenindajaõpilase otsa, noormehe nimi ei jäänud meelde. igatahes tundus, et ta täitsa jagab muusikat, otsis paar plaati välja ja mainis veel mõned nimed (kelle plaate küll kohapeal ei olnud). kuni laps plaate üle kuulas, uuris teenindaja natuke tausta ka ja leidis, et see on väga lahe, et selline pisike jõmm ise saksi õppida soovib.
ost jäi küll kahjuks sooritamata, sest konkreetselt nendel plaatidel olev muusika pojale väga ei istunud, selline swingilikum jazz oli, ta tahab hetkel midagi rahulikumat. väga meeldiv teeninduskogemus jäi sellest hoolimata.
(ja ma leidsin nüüd wikipediast terve mingi ülipika listi maailmas tuntud saksofonistidest, Veskis ja Tafenaud see küll ei sisalda 😉

kuna juba hakkasime linnaga tutvuma, siis viis tee läbi vanalinna Linnamuuseumisse, mis on ilmselgelt hea võimalus tutvuda Tallinn ajalooga. jälle kiidan sealseid teenindajaid: nii piletimüüja kui ülakorruse vana giidi-onu olid väga toredad ja sõbralikud, suunasid ja seletasid. ja näiteks kui ma uurisin midagi id-kaardiga piletiostu 10% soodustuse kohta, mis, nagu selgus, ei tööta, lubati mul tasuta pildistada (selle eest tuleb muidu maksta). ma küll väga seda võimalust ei kasutanud.
muuseumi ja bussijuttu sai kohati päris kenasti seostada, sest eks linna ajalugu olegi ju sama mõlemal pool 😛
poeg ostis seal omale veel cd, kus on nelja linna (Tallinn, Helsinki, Stockholm, Peterburg) elu ja ajaloo tutvustus 17. saj lõpul – 18. saj algul, nähtuna läbi ühe tegelase. lisaks on seal veel mängud ja läbijooksev viktoriin. ehk siis annab mõnekümneaastasest perioodist (kuhu mahub ka nt Peterburi ehitamine) üsna hea ülevaate.

päev andis päris mitu ideed, kuhu võiks lapsega veel minna ja mida vaadata ja (üle) rääkida.
Katariina käigu klaasitöökojas vaatasime veel natuke klaasitöö tegemist, Pika jala otsas vaatasime üle Pika jala torni (sest laps ei olnudki seda varem ära fikseerinud) ning jalutasime läbi veel siit-sealt.

täitsa ära väsitas, aga poeg on paksult rahul.

Tallinna Püha Vaimu Kirik

kiirülevaade siis ka

ma ei jõudnudki kaugele. lähikonna kaltsukates sain rahast lahti, võtsin ringi ette jalutades, mõnus oli.
osa lapse väikseksjäänud riideid sain ära müüdud (aga neid on veel), kanatiivad on ahjus (ja ausalt, mismõttes on retseptis kirjas, et ‘Line baking pan with foil.’ – kõik see nahk jäi nüüd fooliumi külge kinni ja mis on kanatiibade mõte, kui mitte nahk??. õnneks sain ma mingil ajal sellele jaole ja päästsin vähemalt osa).
kudunud veel pole, sest selili ei tule see hästi välja. ahjaa, ja kududa on hea, kui telekast midagi mängib. aga hetkel ei ole sealt küll midagi sellist tulemas, mida vaadata tahaks.

tõesti veider vaikne laupäev.

laupäev, taas?

alles oli ju, eriti siin blogis.
aga kui sa oled pidanud blogi… ee… kaheksa aastat ja natuke peale, siis mingitel hetkedel tekib ikka ‘loominguline kriis’. elementaarne ometi.

igatahes on mul üle mitme aja üksiolemise laupäev ja ma ei ole siiani veel mitte midagi asjalikku täna korda saatnud. täitsa veider. väga ei plaani ka. kuigi ilma vaadates oleks võinud ju minna metsa proovima, kas kannatab saaduseid korjata (vihje seljale). teisalt pole mul ruumi neid saaduseid hoiustada nagunii, nii et tühja ka.
tegelikult veeretan peas mõtet, et läheks kihutaks trammiga NOPi gurmeeturule siiski. see ei ole midagi suurt ja võimast, aga pisike ja, hm, huvitav. vabakal on see mingi roheline üritus, võib-olla võiks läbi jalutada ka.. Sadama turule õllepäevale ei hakka minema, sest kuigi ma õlut ei joo, ostan ma muidu sealt äkki hulga asju kokku jälle – aga tegelikult ei ole hetkel väga vaja lihtsalt. ei veel toitu külmikusse ega raha kulutada.

lapse toa koristamise peale ma ei taha üldiselt mõeldagi, kuigi naaaatuke sai algust tehtud ja täna mõtlen pisut sahtlitele. äkki jõuan kaugemalegi, kui mõtlemine.

ja noh, poeg andis mütsitellimuse sisse. nii et turult hulk odavat lõnga ja vardad pihku.

tundub rahulik päev tulevat..

merepäevad ja kohtumine tundmatuga

nagu ikka – kui mõni aasta tagasi oli selline natuke rahulikum üritus, siis nüüd on hullud massid koos. sel aastal olid sabad isegi nendele laevadele, kus neid tavaliselt olnud ei ole, no näiteks Suurele Tõllule ja Tarmole tabasin sabad. Krusensterni pea Rimini ulatuvast sabast ei tasu rääkidagi (laps vahtis saba lõppu, laeva kaugust ja teatas, et ei, me ei lähe sinna. pole parata, ma olin ta otsusega nõus).
lastealal Rannarahva muuseumi telgis sain teada, et mu laps oskab puutüki ja noaga täitsa ise täitsa kenasti ringi käia ja välja tuli sealt tillukese kahemastilise isetehtud purjekaga. see juhendaja aitas seal natuke teda, aga suurema töö tegi poiss ise. leidis, et see on tõesti lahedam, kui mingi mõne euro eest oleksime osta saanud – ilmselge hiina masstoodangu.
Vana-Torokse peremees vabandas, et kaelakarbonaad on otsas ja palus helistada, mis päevaks turule jõuab. turu juures aga gruusia šašlõkki ei olnudki. ma nii lootsin.
kuna eile käisime juba merel, siis kahe sadama vahel kulgesime mööda kultuurikilomeetrit. laps ikka uuris mult, et miks see kultuurikilomeeter on, et pole ju eriti mingit kultuuriasja seal, ajasin talle siis häma sellest, et kunagi tuleb. võijah, kas see just häma on muidugi. ja siis oli tal küsimus ka selle kohta, et miks asja nimi on kultuurikilomeeter, kui tegelikult on pikem (ma pakuksin, et kui nüüd võtta reisisadamast kuni Tööstuse tänavani, siis pigem 2km jah) – ma pakkusin variandi, et see on mugavam nimi kui kakskilomeeter. või siis et äkki kultuuri tuleb kilomeetri jagu 😛
Lennusadamas turnis laps enamiku laevu läbi (ma hoidsin end ja roninud nii palju) ning suundus selle basseini poole, kus laevukesi sai ujutada. eelmisel aastal lasi puldilaevaga seal ringi. vaatame: puldikad on, aga mitte vees. leidsime asjaga tegeleva tüübi ka, see vabandas, et laevad tahavad vahepeal kuivama, et seal neid pritsitakse jms ja osa elektroonikat saab märjemaks, kui vaja oleks. proovis ühte, sai käes mootori tööle, aga vees jäi kohe seisma.
käisime siis veel ringi, vaatasime natuke jahtide võistlust, poeg proovis kuival maal meresüsta, veel mõnel laeval sai käidud ja suundusime tagasi. seekord sai ikka ühe paadi tööle ja laps sai mõned ringid ja manöövrid sellega vees tehtud. õigel ajal taipasin hoiatada, et liiga serva ligi ärgu sõidutagu – sest kohe oli mitu paari käsi, mis tahtsid paati haarata.
mängualal tuli ta mu juurde küsima, et äkki teeks näomaalingu – ja siis tõdes ise, et tegelikult on ta selle jaoks vist natuke liiga vana juba.

jalutasime läbi Kalamaja pargi bussile, kui nägin, kuidas buss ära sõitis. peatusesse jõudes oli seal üks papi, kes ka graafikut vaatas ja kui ma läksin ka ligi, teatas, et ’58 peaks tulema’. kuna kell oli enamvähem täistund, siis tõdesin, et 58ne buss oli see, mis just ära läks ja teatasin seda papile ka. mõtles natuke ja hakkas jalutama. me mõtlesime ja hakkasime ka. trammile.
trammipeatuses (kuhu papi ka oli jõudnud) poeg proovis oma merepäevadelt soetatud osavusmängu (puidust varrega topsike, mille küljes on nööriga puidust kuul, mis tuleb siis õhku visata ja topsikesse püüda) ja tegi seda natuke liiga mu nina all (leida, et su nina suunas lendab puidust kuulike, mis sellest, et nööri otsas kinni, aga siiski päris lähedale) ning ma võtsin sõna, et seda asja peab pisut kaugemal tulema.
selle peale astus papi ligi ja küsis pojalt, kas ta tsirkuses on käinud ja näinud, et klounil on nina otsas punane pallike. laps muidugi sai jaatavalt vastata. papi teatas seepeale kavala näoga, et see ongi selleks, et nina haiget ei saaks igasuguste loopimiste ja trikkide käigus 😛
igatahe poiss harjutas edasi (aegajalt edukalt) ja me jäime kuidagi rääkima. selgus, et papil on Põhja-Tallinnaga erinevaid seoseid ja andis edasi mõningaid värvikaid seiku ajaloost, nii üldisemaid kui isiklikumaid. sõitsime trammis ka koos ja alles peale trammi läksid me teed lahku.
ja siis, paar minutit hiljem, oli mul kuidagi kahju, et ma tema kontakte mingeid ei küsinud. ma ei oska isegi täpselt põhjendada, miks. ilmselt olen jõudnud sellesse ikka, kus tahadki rohkem teada ajaloost, mis minu praegust elu natuke puudutab.
et julgelt ütlen, et minu tänane päevaelamus ei olnud mitte merepäevadel, vaid see meeldiv vestlus trammipeatusest trammipeatuseni.

viimane pilt, mille sain seebikaga tehtud enne, kui see teatas, et ‘lens error’ ja keeldus objektiivi sulgemast. tavaliselt aitab sel puhul aku välja-sisse ja uuesti sisselülitamisnupp, aga minu ponnistused ei kandnud seekord vilja. kodus nüüd sain korda.

väsitav, aga huvitav, nädalavahetus on olnud.

Riia katused

täna hulkusime pojaga Riia linna peal ringi. leidsime ühe mõnusa vaikse hoovi, kus hommikukohvi juua (seal on mingid kallid butiigid ja aegajalt maheturg nt, aga kella 11 ajal oli täpselt hommikukohvi tunne – kahjuks ei olnud seda vaja), rääkisin lapsele juugendstiilist ja arutasime, kas Läti on rikkam maa kui Eesti, või mitte (sest tänavapildis ei saa küll aru). võrdlesime vanalinnu (et Tallinnas on rohkem vanu maju, aga Riias rohkem tänavakohvikuid), arutasime, miks Riias on vanem vabadussammas, hulkusime Riia turul ja parkides..

põige kaubanduskeskusesse, sest lapsele on jalanõusid vaja. Eestis teatavasti poisslaste jalad ei tohi olla suuruses 36-40, vähemalt kaubanduse arvates. erandiks ainult mõned kallid firmad, mille puhul ma jälle lihtsalt ei ole suuteline ostma pooleaastaseks kandmiseks 60-70eur maksvaid sandaale. Riiast, ütleb mu kogemus, võib midagi siiski leida. peaaegu et leidsime ka.
siis astus ligi tütarlaps, kes pakkus proovida mingit kreemi. üleeile ma otsisin kohalikus apteegis kreemi, mis sisaldab kakaovõid (tulemusteta), nüüd aga sobiv pakkumine käepärast. sellega läks halvasti, ostsingi kreemi ja seepi ja vannisoola ka. pisike Läti firma mingi, kui poleks proovida-nuusutada saanud kõike, siis oleks ilmselt vabalt mööda jalutanud.

aga päeva leid oli terrassikohvik selle kaubanduskeskuse katusel. viiimane korrus oligi söögikorrus, aga mingid nooled näitasid, et terrass ja kuskilt aknast paistis ka. lõpuks leidsime õige koha, kust sinna sai ning jäimegi sinna lõunatama. nagu arvata, ei ole tegu mitte väga odava kohaga, kõige kallimaga õnneks ka mitte. ning toidud, mis saime, olid kõik väga head. laps jäi ka rahule (kuigi seal eraldi mingit lastemenüüd pole ja menüü ei ole üldse väga pikk; caesari salat peekoniga oli seekord poja valik. sushimenüü on pikem).
ja toit toiduks, mulle meeldib selline linnaülene istumine (avastasin selle, kui töötasin kõrgemal korrusel ja veetsin tunde Tallinna katuseid vahtides). selline linnamelust väljas, keset õhku, samas ometi linn täiesti tajutavalt ümberringi. ilm ka soosis, ei olnud liiga palav ega külm ega tuuline, selline mõnus suvine rahulik lõuna.
päeva parim tund, kahju oli ära tulla lausa. ja soovitan läbi käia, kel võimalik 🙂

kummalised arengud linnaruumis

jalutasin täna pärastlõunal kohalikule turule. sellele, mis siin millalgi talvel kolis. kadus ära endises ABC-poe-tüüpi majas olnud Kajaka turg ja tuli asemele tilluke Sitsi turg.
esimene on nüüdseks maatasa tehtud, endisest turust on järgi ainult tuulega tolmu üles keerutav sodiplats. ahjaa, ja paar putkajäänust tee ääres. ning, hm, paar aastat tagasi renoveeritud tee, korralike parkimiskohtadega. ilmselgelt turu jaoks tehtud, sest mujal pole neid kohti nii palju teeserva tekitatud.

mõni aeg enne oppi käisin kohalikul turul. tulin rattaga kusagilt kaugemalt ja tahtsin Sitsi turult midagi osta. aga – ratast ei olnud kusagile panna. ei ühtegi sellist toru ega posti. ega, olgem ausad, ka ei kujuta ma ette, kuhu seal rattakohad teha. sest nagu ma olen enne näinud ja tänagi, siis isegi laadimiskohale ja invaliidkohale pargivad autoga turuletulijad – sest ka autode jaoks ei ole seal õieti kohti.
sellest rääkimata, et turg on väikeseks kuivanud ja uues majas on mingid imelikud nurgatagused, kus algul olnud letid on ära kadunud. jälle üldse ei imesta, sest keegi ei hakka kõiki ‘auke’ läbi käima. vana maja oli suur, seal oli ka paar nö nurgatagust, aga need olid pearuumiga avaralt ühendatud ja oli näha, mis seal on. et ei olnud üldse mingit kitsa nurgataguse tunnet, nagu selles uuel turul on.

no ja nüüd minul tekib küsimus, et mismoodi neid asju planeeritakse või kas üldse ongi mingit terviklikku planeerimist olnud? ma tean, et linnaosa üldplaneering on koostamisel (mis faasis hetkel täpselt, ei olegi oluline), aga mismoodi saab ikka nii, et tehakse tee korda arvestusega, et seal on turg, ja siis vähem kui 2a hiljem lihtsalt turgu pole ja isegi kogu maja lammutatakse maha? pole näha ka, et seal mingi uus (ühiskondliku hoone) ehitus käiks. absoluutselt selline tunne, et lihtsalt mingil päeval tuleb kellelegi idee, et tõstame nüüd turu ümber ja siis see paari kuuga ka ära tehakse. mitte et see oleks varem plaanis olnud ja vastavalt siis muid asju arendatud.
ja et turg viiakse üle sisuliselt mingi elumaja hoovi mingisse majakesse? enamvähem vist selleks, et teadagi-kes saaks jälle avamas käia? arvestamata, kuidas on logistikaga turule lähenemisel? jah, suurele ristmikule on lähemal, jala pole mul vahet, kuhu minna – aga auto ega jalgrattaga sinna asja ei ole. ja valik on ka kehvem kui enne. mutikesed oma kurgipurkidega on täiesti ära kadunud, on ainult vahendajad.

ning kui seal turul ei oleks endise turu mitmest lihamüüjast jäänud alles neid, kellelt ma saan parimat hakkliha (ja väga head muud liha ka), siis ma ilmselt satuksin sinna veel harvemini kui nüüd käingi. turu puhul mul ei ole väga suurt kolkapatriotsmi, kui kaup on jaamaturust (mis ei ole ka kõige odavam turg) veel kallim.

tegelikult vist ei tulnud nüüd linnaruumijutt lausa, muud asja ka vahele.

reedeõhtu vihmaga

õhtupoole hakkas sadama. siis, kui liiklus juba hõredamaks jäi. esialgsest kallamisest jäi peagi järgi vaikne tuuletu sabin.
kes ikka on linnas suvisel reedeõhtul?
üksikud autod vuravad mööda, niiske asfalti vaikne pritsiv sahin saatjaks.
avatud aknast voolab sisse värsket niisket õhku. seda õhku, kui pole veel päris suvi ja pole enam kevad ka. õhku, mis on nii avatud ja lubadusi täis.
kass kergitab pea ja piilub mind ning magab edasi. aga mina ei raatsi veel magama minna, ma tahan veel hingata seda õhku, olla veel avatud aknal.
sest juba kahe nädala pärast pole vaikse vihma lõhn sama.

palava päeva hommikuvälgatused

käisime lapsega hommikul arstil, tal laagitõendit vaja. astume kabinetti, arst teatab, et oi, ilma emata poleks ta seda last küll ära tundnud, nii palju kasvanud ja muutunud.
saame oma paberi korda, astume välja ja ukse taga teatab poeg, et tema ei tundnud ka arsti enam ära 😛
me pole seal ammu käinud jah. aga kuuekümne ringis arst nüüd muutunud küll ei olnud.

mingi päev käisin kusagil Prismas ja külmlettide vahel hakkas brr, külm. täna Rimis oli nii mõnus, et lihad-vorstid on kenasti klaasuste taga. pood ei ole liiga jahe ja ilmselgelt kulutavad külmutusseadmed ka vähem energiat, kui nad poolt poodi ei jahuta.

kes hädaldas talvel, et külm on?
nüüd on igatahes palav. mõtlen, kas ma ikka tahan lastele Stromkale seltsi minna või loeks parem toas rahulikult.

selvehallid, turud ja väikepoed

selvehallidest ja turgudest saab tänasest päevalehest lugeda.

nõus-nõus. ka mulle meeldib ehe Jaama turg, kõige oma kraamiga – kuigi ka seal on suur hulk vahendajaid, on seal ka rodu lette, kus peamiselt mitte-eesti päritolu memmed-taadid müüvad hooajakaupa. soolakurki antakse maitsta, juustutükki samuti ja sellist rikkalikku kuivatatud kompotisegu, nagu ühes letis vahel on, ei tea ma kusagil mujal müügil olevat.
keskturule satun ma harvem, aga kui seal olen, siis alati ka ostan midagi. odavam on kui jaamakas.
ja näiteks värske maisi ja arbuusi ostmiseks on turg kohe kindlasti parem koht kui pood, isegi kui hind veidi kallim on. kvaliteedis on ka vahel.

jah, mulle meeldib muidugi ka ‘trenditurg’ Sadama turg, sest no sealt saab kõige lihtsamalt pärissuitsusinki nt, aga ka gruusia pagarid on vastupandamatud. aga mul on tunne, et see jääb keskmise tallinlase liikumisteedest siiski eemale ja see on ehk üks põhjuseid, miks seal pilt hõredam on, kui turul olla võiks.

Rotermanni turust on natuke kahju. paistab, et sealsetel arendajatel sai ka vist raha otsa ja erinevalt üle-eelmisest aastast ei tehta olulisi pingutusi, et rahvast kvartalisse saada. ometi on see suurepärane linnaruum ja seda tegelikult otse kesklinnas. lihtsalt see piirkond on nii kaua inimestele suletud olnud, et selle nö taasavamine on keeruline. inimesed on inertsed. õnneks siiski mingi liikumine seal toimub, kuid kahjuks ilmselt liiga vähe turu jaoks. minu jaoks oli seal näiteks mugavam käia kui praegu Sadama turul

ning selvehallidest rääkides, ma tahaksin pisikesi spetsialiseeritud poode tagasi, kuigi ma saan aru, et see pole nii lihtne. lihtsalt ei tasu ära. nõukogude ajal ei olnud see ju probleem, raha tuli kusagilt mujalt ja inimestel olid olemas väikesed kodulähedased poed (kus küll valikut ei olnud ja piima- ning lihapäeva hommikul olid sabad ukse taga).
aga kunagi, siis kui ma siin ei elanud, oli meie maja esimese korruse praegu tühjades äriruumides saia-leiva-kommipood. ja ületee oli ühe nurga peal piimapood ja teise nurga peal lihapood. praegu müüakse ühes neist kõike, viina-piima-vorsti-pirukaid-lilli-shampooni ja teises kunsti-kontoritarbeid laias valikus kirjaklambrist nahkdiivanini. ja müüjad teavad mind nägupidi. ning ma arvan, et see on linnas keskmisest parem seis.
ning kohalik turg, küll pisem kui enne, on viie minuti kaugusel: sealt saab parimat kodust hakkliha, mida ma kaubandusest olen leida suutnud. ainult jalgratast ei ole seal mitte kusagil hoida.

muidugi, ma ei andesta Selverile mitte iial, et nad Minski poe välja sõid.