kuidagimoodi peaaegu õhtusse saadud.
tänane kummaline elamus: mõttetult ründav projekteerija. seoses praktikaga jälgin natuke ühte Tallinna-lähedast detailplaneeringut, täna oli järjekordse eskiisprojekti arutelu. enamikele kargas pr. Projekteerija peale, et püsime teema raames; aga kui mina esitasin ühe väga konkreetse ettepaneku, tahtis, et ma talle mingeid asju defineeriksin ja enne, kui ma jõudsin talle midagi vastata, hakkas oma nägemust asjast rääkima – pealehüppavalt. brr.
poiss oli päeval vanaisaga kahekesi. kuuldavasti said üsna kenasti hakkama. aga minu viirus on nüüd temani jõudnud, turtsub ja köhib. autos jäi magama ka peaegu kohe, kui koju sõitsime – lõunat ta loomulikult polnud maganud. näis, mis öö ja homne päev toob..
Rubriik: lapsed
mõttepaus
meenutus eilsest.
kolm lennanud aastat
ohh… külad läinud ja ma olen veel elus.
pilte tegin hästi vähe, lihtsalt olin nii loppis. täna ei suuda ühtegi siia visata, linki ammugi mitte. pole nagu midagi nii vinget näidata.
mõtlesin hoopis, et nüüd, 3 aastat hiljem, on mul sellest päevast ja õhtust mälus hoopis teistmoodi seigad, kui need Kõige Olulisemad. nii, kuidas asi oli, võib soovija lugeda Rauli oma lehelt, link on siin paremas tulbas olemas.
enam ei ole meeles see valu või midagi. üle kõige on kaks vastuolulist tunnet – ühelt poolt oli see viimane õhtu kuni umbes nüüdseni, kui ma sain rahulikult lugeda; teisalt aga süütunne, et kuidas ma võisin lasta end nii kergelt pehmeks rääkida ja oma vastsüninud poja ööseks lastetuppa anda. kuigi küllap ma oleksin öösel üsna õnnetu ja väsinud noor mamma olnud kah. niigi olid esimesed pesemised ja mähkuvahetused üle mõistuse keerulised tegevused..
kiirelt on ka see aeg läinud. alguses tundus küll, et tunnid venivad ja päevad ei jõua iial õhtusse – ja nüüd on juba hirm, et varsti ongi päris Suur Poiss valmis…
täna ma enam ei suuda, homme ehk parandan osad katkised lingid Rauli lehel ka ära.
hommik, esimene tunne
palju õnne, Raul Mihkel 🙂
täna on hullem kui eile. mul pole üldse tunnet, et ma kuidagi täna midagi teha suudaksin; aga ilmselt ma pean selle mittetunde endas lihtsalt maha suruma. lõppeks ei ole ma planeerinud hirmpeent menüüd ja emal pidi õnneks mingi kook valmis ka olema – ehk siis ma võin jätta koogi tegemata, kui kuidagi ei jõua.
ilmselt on aja küsimus, millal poiss haigeks jääb. ise kardan, et just teisipäevaks, kui mul on miljon asjajamist ja poiss plaanis vanaisa juurde viia.
homseks pean ennast töökonditsiooni ajama. ma ei saa endale lubada ühe tööpäeva kaotamist.
uinumismöll
poisi unerütmiga on midagi jälle lahti. täpsemalt uinumisega. see, et teda 9 ajal voodisse sai, oli lühike lõbu. nüüd aga ei taha vahelduseks jälle eriti üksi uinuda. telekas sai magamistoast ära tõstetud – mulle ei meeldinud see ka, kui ta enne magama jäämist tont teab kui kaua telekat vahtis. enne mu kooliminekut oli enamvähem normis, aga nüüd on.. maiteagi mis. üsnagi väsitav tegelikult. sest ma juba harjusin ära, et jääb ise magama. nüüd jääb ka ikka ise lõpuks, peale pikka möllu. ohhh.. ja jonni on ka rohkem. ma ei teagi nüüd, kas on asi selles 5-päevases eemaolekus kui sellises või lihtsalt elatakse vahepeal rohkem tema soovide järgi ja nüüd ta ei suuda jälle harjuda minu piiridega?
kutid
olid sellised kaks vennakest mul siin 😉
2 nädalat enne jõule
tegin täna ühe jõulukaardipõhja tuttavale. no et pildistasin ka ise ikka 😉
positiivsussüst
viimase aja ilusaimad apelsinid olid Kajaka turul. mitte mingid pisikesed ebamäärased nässid, vaid kenad suured ja selle väikese-apelsini-otsaga. kaubamajal ei olnud eile õhtul midagi vastu panna.
raamatukogus oli Zilmeri-Kokassaare-Vihalemma ‘Normaalne söömine’ lausa avalikult riiulil olemas. ma küll ei näe lähima 3 nädala jooksul seda aega, millal ma sellesse süveneda saaksin, aga vähemalt on see praegu minu riiulil
poiss räägib mulle juba umbes nädala jooksul aegajalt: ‘emme, ma arlmastan sind’ 🙂
paar tundi hiljem
tegelikult tahtsin ma enne kirjutada ka sellest, et Olav Ehala on teinud ikka hulga fantastilisi laule, millede kuulmine viib mind kusagile teisele tasandile ja mida kuulates käivad värinad üle selja. ma ei tea ühtegi teist heliloojat, kelle nii paljud laulud mulle niimoodi mõjuksid.
selle kuu viimane sissekanne
oeh.
homme juba algabki november.
kas ma viin lapse veel lasteaeda või lasen tal kodus mõnuleda? ma pean selle lähipäevil ära otsustama.
õhtu. väsinud.
ma tulen peale tööpäeva koju, ja tahan vaid, et asjad oleks enamvähem korras ja ma saaksin vaikselt õhtused toimetused ära teha. olen ostnud poest head-paremat ja haaran veel viimasel võimalusel veinipudeligi kotti. mõtlen veel, et näe kui hea ma täna olen.
ust avades näen kõigepealt klotse ja raudteetükke täis toapõrandat. köögi poole kiigates on ka köögilaud igasuguseid asju täis. tunnen, kuidas miski minus liigub ja pahvatan kõik välja. et miks see just nii on. et miks ei võiks päeva peale asju kokku korjata ja lauda enamvähem lage hoida. et kui ma koju tulen, oleks olukord normaalne. et miks mina suudan seda hoida? ja et see pole vabandus, et laps üksi ei taha, kui teine inimene teleka ees vedeleb. mina ka lapse asemel ei tahaks. ja ma jätan ütlemata, et ma lihtsalt ei jaksa niimoodi. sest keegi peab ju jaksama. sest keegi peab ju mõtlema.
siin majas olen see mina.
kui ma hakkan koristama, tuleb poja mulle loomulikult appi.