kolmas koolinädal

üleeile õhtul mingil hetkel mõtlesin, et oh, kus ma nüüd kirjutan. aga siis läks ärritus üle ja nii see jäigi 😛

sügisene kooliaasta algus on jälle nagu puuga löönud. ma ei saa aru, kuues aasta läheb ja see kella seitsmene ärkamine on õudus kuubis. ometi ka kobin korralikult varakult voodisse ära ja isegi uni tuleb üsna kiirelt. et ehk minimaalselt 7 tundi magan igal pagana ööl. tihtipeale rohkemgi.
ja mul ei ole mõtet ilgvara ka voodisse minna, sest siis ei tule und ja ma vähkren ja see ajab närvi ja siis ei tule nö tavalisel ajal ka und.
ning ma tean, et ega see seis kevadeks palju ei muutu.

teine hala on see, et ma tunnen, et ma jooksen toidutegemistega kuidagi umbe. pea on ideedest täiesti lage, keeran midagi kokku ja siis selgub, et seda ei saa kiirelt soojendada. et ehk kooli ja trenni vahel on lapsel hala, sest aega seal eriti pole. ja ta pole seda tüüpi laps, kes mängeldes läheks peale kooli, mingi batoon hambus, pea otse trenni. muusikakoolile selline logistika pani ju põntsu..
õnneks sisetrenni ajad on natuke paremad, nii et selle kuu lõpuni on veel keerulisem seis.
aga süüa teha tuleb ka edaspidi..

üldse, miks on mingit hala kirjutada lihtsam kui sellest, mis on hästi?
nagu sellest, et lapsel läheb koolis endiselt täiesti kenasti, kogu vene keele (ja sellest tuleneva lapse hala) kiuste. või et mul on tööalaselt kõik kenasti. või et kodus saabub, küll õige aeglaselt, suvise kaose asemel mingi hägune kord. või et massaaž üle tüki aja oli super. või et ma sain suvel kohutavalt palju kohutavalt häid emotsioone (no tasakaalustuseks ka neid teisi muidugi, aga see selleks). ja et tegelikult on õues siiani soe ja päike ja mõnus ja õhtune linn pakub täitsa toredaid vaateid..

kooliaeg, oh kooliaeg..

.. ehk siis kella seitsmese ärkamise kuud on käes. ja ma ei üritagi muljet jätta, et see mulle meeldiks. jah, ma tean, see on minu suhtumise küsimus – aga parim, mis ma teha suudan, on seda võtta lihtsalt tuima kohustusena. kõike ja kõiki ei peagi alati ilusaks mõtlema ometigi?
nagu mitte ka seda, et laps aeti kooli pühapäeva hommikul. jaa, 1. september ja puha, aga no vabandust, see rikkus muuhulgas ka minu nädalavahe ära (ma jätan siinkohal selle tõve muidugi julmalt välja). ja no ma ei pea ennast eelkõige emaks ja siis inimeseks, vaid vastupidi.

igatahes, siinkohal, seoses ikka selle hommikuse ärkamise teemaga, üks Ave Alavainu sutsakas (ja rõhud pange ise paika, ridade asetuses pole ka kindel, sest peale ühekordset lugemist Kärdla kohvikus jäi see mulle lihtsalt pähe):

igal õhtul
pool kaksteist
lasen enda maha

cannot

augustimõttekesi

suvelõpulaiskus või midagi on peal. suvepohmakas?
pikk ilus suvi, nagu need viimased ikka olnud on. ehk veidi vähem ringi sebitud, kui varem – materiaalsed võimalused annavad negatiivselt ikkagi tunda. aga siiski päris palju ära tehtud-käidud. ja ega suvi läbi pole, plaane on siin veelgi.

kuigi üllatuseks avastasin, et juba 10 päeva pärast peab lapse kooli saatma. selline kena eelpube, kes vahel turtsub mu peale, kellele viimased jalatsid said ostetud ca nr 43, kellel on alla 10cm, et minust pikemaks kasvada, kellel on häälemurre, kellele kõik pakuvad paar-kolm aastat rohkem vanust, kui tegelikult on. oeh.
muuseas otsutas ta korraga sel aastal purjetamist proovida. nüüd on paar korda omapäi vee peal käinud ja tema tagasisidest (mis on selline pubekale omaselt napisõnaline) saan aru, et meeldib. iseasi, et seda talvisesse graafikusse (muusikakooli koormus ju tõuseb ka) pookida on vist päris keeruline.

lisatööd oleks ka ikkagi vaja. mulle siis. pean juurdlema sel teemal. tuttavad pakuvad, et ma võiksin end ikka fotograafina müüa, aga ma ei tea, selle vana tehnikaga ja puha.. pluss ilmselt minus ei ole päris seda, et ma tahaksin päevast päeva pildistada.
mõtleme edasi.

õhtuks on kapis veel suitsuahvenat. kalapäev ikkagi.

teisipäev

ma võiksin kirjutada tudengitest, meie tulevikust ja puha, aga see ei oleks üldse mitte eetiline. nii et jääb ära. ning mis ongi sellest, et nad suudavad mind aina üllatada – elus peabki ju ometi areng toimuma ja see on minu võimalus areneda ju. igas suunas 🙂
nukker on muidugi, et enamasti need tavalised ja tublid ei kipu meelde jääma.

tundub, et mul on mingikujuline toolisõltuvus. toolikujuline? 🙂 ainult et lihtsad toolid on nüüd kodus otsas, alles on keerulisemad. juba sellised projektitoolid, mitte, et teen ühe päevaga ära.

üleüldse, kui ma siin omale tõestasin, et oskan õmmelda ka muud peale lihtsate toolikatete (näidist siin ei ole, sest ma ei ole ikka päris rahul ja tegelikult peaks seda natuke viimistlema veel), siis selgus, et inimesed, kes õmblevad rohkem kui mina, ei teeks küll ühe päevaga ära seda, mis ma tegin. aga ma arvan, et see on lihtsalt kättevõtmise küsimus ka. kui ikka pead vahepeal lastega tegelema, süüa tegema jne, siis on täiesti mõistetav, et lähebki kauem aega.
ehk jälle, naised on tagasihoidlikud ja ei kipu arvama, et nad ongi kõige tublimad.
mida me kõik ju eraldi võttes oleme ometi? kõigi oma vigade ja puuduste kiuste ei tohi ometi unustada ennast ka kiitmast 🙂

Image

mul on hääl ja ma ei karda seda kasutada

eile, kursustel, teine kohtumine.
läbiviijad ikka rõhutasid, et me sekkuksime, küsiksime, tooksime oma elust näiteid jms. vahepeal küsivad umbes ise ka. onju, keskmine eestlane on üsna vait, kui temalt midagi ei küsita, mõtleb, et tal ei ole midagi mõistlikku öelda, tema kogemused ei ole nii head ja küsimus kõlab rumalalt. aga mind see, teadagi, ei häiri. kui ma juba kõike teaksin, ei peaks ju ometi kursustel käima või midagi? nii et mina ja veel paar inimest ütleme siiski vahepeal ka sõna sekka. mis on täiesti okei, kuni me ikka juhendajale ka rääkimisaega jätame 🙂

aga, tulle tagasi alguse juurde, eile siis, tähendab, oli meil teine kord kokku saada. kuna ma istun uksest üsna kaugel ning kursuse lõppedes ei torma ju üle teiste ja laudade ukse juurde, jäin üsna viimaste hulka. samas oli tulnud koolitusjuht meie juhendajaga midagi rääkima. riietun vaikselt, kui koolitusjuht korraga tuleb ligi, et tere, teil läheb siin vist kenasti, ma kuulsin su häält mitmel korral.
mina olen selle peale, et nagu möh? et jah, ta esimene kord oli osa aega seal ruumis, aga.. mu häälel peab ikka väga erituv tämber olema või..
nojaa, tema kabinet on meie ruumi kõrval. aga no..
juhendaja sekkus siis ka ja leidis, et väga tore, et mõni sõna võtab, et küll siis teised ka julgevad varsti. et ehk jajaa, kõik on väga hästi, kinnitasid mõlemad.
aga minu hinge jäi ikka väike kahtluseuss, et äkki ei ole või?
ah, no öelgu siis otse, et hoia suu rohkem koomal (paar korda avasin ma suu küll siis, kui mingi ruumi õhkupaisatud küsimuse peale tekkinud sügav vaikus juba liiga piinlikuks hakkas muutuma..), mitte ärgu andku läbi lillede mõista. eriti, kui nad ise tegelikult pidevalt rõhutavad, et me sekkuksime. eksole? 🙂

septembripäike paistab aknast silma

mul on tunne, et see koolialgus on mulle pingelisem, kui lapsele. kuigi ma ei näe ta sisse. ning ma ei tea, kas ohtralt kodutöid on tingitud teisest koolist või ongi neljas klass selline.
muusikakoolis on nüüd ka rohkem teha. see noodiõpe, mis ta sai, on küll positiivses mõttes veider, sest ta oskab rohkem, kui eeldada võiks.
küll kõik sujub.
kui ma ainult ise nii väsinud ei oleks. uni on ka rahutu, nii et ma ei maga hästi välja. see annab omakorda natuke seljas tunda.
magneesiumikuur, mis muud.
(kuigi ma annaksin pool kuningriiki, et nädala kuskil spaas vedeleda. aga mul ei ole kuningriiki ega ka nädalat aega :P)

hilisõhtune kiirvestlus netis oli väga ergutav. no täiesti vale aeg ergutuseks muidugi. ilmselt ajasin ma küll sellist juttu, nagu oleksin veini joonud. tühjagi. vein seisab jõude.
“ma tunnen puudust tarkade ja ilusate ja vägevate naiste seltskonnast.” mina või? ausalt või?

ma ei julge ikka veel vene keeles lugeda. raamatud on riiulis, aga ma pelgan. äkki peaks ikka alustuseks mingi lasteka võtma? ‘minu esimesed sõnad’ või miskit?
seni loen julgustuseks eesti keelde tõlgitud kaasaegset vene kirjandust.

viimase sofasurfajaga tuli pool Islandit koju kätte.

koolialgus, täna keeleõppest

‘emme, kas ma vene tähestikku saan kuskilt õppida?’

M: huvitav kas mu laps saab miski vene keele õpiku ka või… töövihik näeb välja selline, nagu vene keelt oleks juba hulk aega õpitud
M: kto tam – eto kot – a eto kto – ja pane oige kirjavahemärk lõppu
M: kui midagi ei oska, sis loe nagu hiina keelt ju
M2: mu oma ka tutvus õpikuga, oli jah ta jaoks hiina keel
M: kuigi ma olen ka varem kuulnud, et väga jabur on vene keele õpe.. et ei alga isegi mitte tähetede õppimisega, mis ometi on ju tavapärast väga erinevad

inglise keele õpe, vähemalt selle õpiku järgi, mille järgi mu oma õpib, on siiani minu jaoks veider. ju me ei mõista uusi poppe õpimeetodeid.

hiljem: haakuv artikkel tänases Päevalehes. et ehk kui mul on olnud hirm, et noored ei taha vene keelst õppida, siis ehk hakkab see aeg ikkagi ümber saama.

kaanetamisralli

ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju fantaasiat kulutavad õpikukirjastused erinevate formaatide väljamõtlemise peale. sama kirjastuse sama aine õpik ja töövihik ei ole ka reeglina ühes formaadis, et asi liiga lihtne ei oleks. rääkimata siis veel erinevatest ainetest ja erinevatest kirjastustest.
et asi oleks täiskompleksne, on väike noodivihik kitsam, kui teised, nii et kilekaaned on natuke suured. ning minil kombel on meil kaks kaustikut, mis on umbes millimeetes kõrgemad kui kilekaantesse normaalselt mahuks.
aga peab ütlema, et mingi hulk eelmiste aastate kilesid leidsid siiski kasutust ja juurde väga palju ei pidanud ostma. mõnel puhul küll parandasin veidi suurt tulemust kleepsuga. no ausalt noh, see on ogar.
ja siis pole imestada, et ületee-kontoritarvete-poes on lapsed, kotitäis raamatuid kaasas ja siis müüja otsib neile kümnete erinevate hulgast sobivaid kilesid ümber.
kleepkile on muidugi ka lahendus, vist. selline ühekordne, erinevalt kilekaantest. ja see on ka mingi suurusega rullis, millest ikka jääb ääri jms üle, halvemal juhul oma veerandi rulli jagu. raiskamine või midagi.. (no iseasi on see, et sellised kleepkiletööd on mu jaoks elu aeg olnud kohutavad, tulemus on alati mingi käkk. sel aastal kiletasin vaid päeviku ja olen tulemuse üle üsna uhke, ainult üks õhumull jäi vist sisse!).

siinkohal ei tasu tulla rääkima kujunduslikust poolest, millega kirjastused end vabandama kipuvad. nii palju adun seda teemat isegi mina, et kui on ikka ette antud formaat, küll siis mahutataks kõik sinna ka kenasti ära. ainult et selleks peaks mingi määrusega need formaadid paigas olema. olgu siis kasvõi kolm erinevat, nii lahke ma olen küll 😛
need töövihikud on mu jaoks enamasti üldse üks kahtlane teema, oma pooltühjade lehtede ja suvalise arvu kirjutamisridadega (mõnel pool on neid rohkem, kui ülesanne eeldab ja mõnesse kohta ei mahu vajalik mitte kuidagi ära). ma ei tea, kas tõesti need uued õppekavad ei ole ilma või pisemate-õhemate töövihikutega võimalikud? siiani on mul küll mulje jäänud, et väga palju neis töövihikutes on sellist, et lihtsalt nende maksumust tõsta. nojah, olgu, iga lehekülg maksab ka kirjastusele midagi, muidugi.

tagasi rutiini

no täna näen ma, et inimesed mu ümber on samamoodi loppis nagu mina. et ehk see ei ole minu isiklik probleem. kas on see kuuseis või tingitud sellest varasest ärkamisest, ei tea. või mingist isiklikust tempolangusest. sest see kiire suvi sai läbi ja nüüd on (peaaegu) aega hinge tõmmata.
ning muidugi kuulun mina endiselt nende sekka, kes arvavad, et kool ei peaks algama kell 8. jah, ma saan aru ka, et öeldakse, et muidu jääb hilja peale, aga nt pool tundi ei muudaks päeval enam nii palju (küll siis trennid-ringid ka nihkuks natuke), hommikul aga küll.

igatahes, ma püüan veidi veel kusagil ‘kõrval’ olla, enne, kui jälle asjalikuks hakkan.

(no see küll mu rutiin ei ole, teadagi. aga vahel on selline päev vahel täiesti tervitatav).