eile, kursustel, teine kohtumine.
läbiviijad ikka rõhutasid, et me sekkuksime, küsiksime, tooksime oma elust näiteid jms. vahepeal küsivad umbes ise ka. onju, keskmine eestlane on üsna vait, kui temalt midagi ei küsita, mõtleb, et tal ei ole midagi mõistlikku öelda, tema kogemused ei ole nii head ja küsimus kõlab rumalalt. aga mind see, teadagi, ei häiri. kui ma juba kõike teaksin, ei peaks ju ometi kursustel käima või midagi? nii et mina ja veel paar inimest ütleme siiski vahepeal ka sõna sekka. mis on täiesti okei, kuni me ikka juhendajale ka rääkimisaega jätame 🙂
aga, tulle tagasi alguse juurde, eile siis, tähendab, oli meil teine kord kokku saada. kuna ma istun uksest üsna kaugel ning kursuse lõppedes ei torma ju üle teiste ja laudade ukse juurde, jäin üsna viimaste hulka. samas oli tulnud koolitusjuht meie juhendajaga midagi rääkima. riietun vaikselt, kui koolitusjuht korraga tuleb ligi, et tere, teil läheb siin vist kenasti, ma kuulsin su häält mitmel korral.
mina olen selle peale, et nagu möh? et jah, ta esimene kord oli osa aega seal ruumis, aga.. mu häälel peab ikka väga erituv tämber olema või..
nojaa, tema kabinet on meie ruumi kõrval. aga no..
juhendaja sekkus siis ka ja leidis, et väga tore, et mõni sõna võtab, et küll siis teised ka julgevad varsti. et ehk jajaa, kõik on väga hästi, kinnitasid mõlemad.
aga minu hinge jäi ikka väike kahtluseuss, et äkki ei ole või?
ah, no öelgu siis otse, et hoia suu rohkem koomal (paar korda avasin ma suu küll siis, kui mingi ruumi õhkupaisatud küsimuse peale tekkinud sügav vaikus juba liiga piinlikuks hakkas muutuma..), mitte ärgu andku läbi lillede mõista. eriti, kui nad ise tegelikult pidevalt rõhutavad, et me sekkuksime. eksole? 🙂