üleeile õhtul mingil hetkel mõtlesin, et oh, kus ma nüüd kirjutan. aga siis läks ärritus üle ja nii see jäigi 😛
sügisene kooliaasta algus on jälle nagu puuga löönud. ma ei saa aru, kuues aasta läheb ja see kella seitsmene ärkamine on õudus kuubis. ometi ka kobin korralikult varakult voodisse ära ja isegi uni tuleb üsna kiirelt. et ehk minimaalselt 7 tundi magan igal pagana ööl. tihtipeale rohkemgi.
ja mul ei ole mõtet ilgvara ka voodisse minna, sest siis ei tule und ja ma vähkren ja see ajab närvi ja siis ei tule nö tavalisel ajal ka und.
ning ma tean, et ega see seis kevadeks palju ei muutu.
teine hala on see, et ma tunnen, et ma jooksen toidutegemistega kuidagi umbe. pea on ideedest täiesti lage, keeran midagi kokku ja siis selgub, et seda ei saa kiirelt soojendada. et ehk kooli ja trenni vahel on lapsel hala, sest aega seal eriti pole. ja ta pole seda tüüpi laps, kes mängeldes läheks peale kooli, mingi batoon hambus, pea otse trenni. muusikakoolile selline logistika pani ju põntsu..
õnneks sisetrenni ajad on natuke paremad, nii et selle kuu lõpuni on veel keerulisem seis.
aga süüa teha tuleb ka edaspidi..
üldse, miks on mingit hala kirjutada lihtsam kui sellest, mis on hästi?
nagu sellest, et lapsel läheb koolis endiselt täiesti kenasti, kogu vene keele (ja sellest tuleneva lapse hala) kiuste. või et mul on tööalaselt kõik kenasti. või et kodus saabub, küll õige aeglaselt, suvise kaose asemel mingi hägune kord. või et massaaž üle tüki aja oli super. või et ma sain suvel kohutavalt palju kohutavalt häid emotsioone (no tasakaalustuseks ka neid teisi muidugi, aga see selleks). ja et tegelikult on õues siiani soe ja päike ja mõnus ja õhtune linn pakub täitsa toredaid vaateid..