kiirel ajal paar linki ja.. ometi mitte kollased crocsid?

ma tean juba ette, et ma ei jõua nt homme ega ka ilmselt ülehomme midagi postitada. uuel kuul jõuan kindlasti 😛
aga ega ongi normaalne, et puhkuse ajal on tegemist ja muidu ka. ning ikka on vahepeal aega ka niisama vedeleda. kuigi ma hetkel ei mäleta, millal täpselt oli viimane kord 😛 tegelikult vist üldse mitte nii ammu.
sügiseks on kursus ka leitud. vaatame, kuidas on

igatahes, ajaviiteks võõrkeelset lugemist. võtke siis ükshaaval ette, et jaguks mitmeks päevaks 😛
esimene on teemal ‘more is less’. et ehk tegelikult ka ma tahaksin oma korteri tühjaks visata.. või ära kolida kusagile, ainult nende asjadega, mida ma tõesti tahan. et ehk jätte kõrvale mingid südametunnistuse või ühiskondlikud surved.. aga ei hakka hetkel pikemalt lahkama.
teine on teemal ameerikalik vs põhjamaade suhtlemine. üritasin end siin ka kusagile sättida, aga ei oska. sest ma võin vabalt olla suhteliselt vaikne, kuulata ja mitte sekkuda. või siis vastupidiselt, üritada vähegi pikema hingamispausi ajal sõna võtta..
tähendab, mõlemad on huvitavad teemad, aga a) ma ei jaksa b) ma ei jõua ajaliselt lahata. sest tegelikult peaks juba magama, sest homme on äratus nii vara, et peaaegu et pole mõtet magama minnagi.

ning uue kollase vihmajope juurde on kollaseid (matka)kummikuid vaja. kas tõesti crocsid* või? :O

* – ma leidsin crocse googeldades nende sandaalid nimega Really Sexy.. really? really?!? see on ju mingi iroonia???

hetki päevadest

tihedalt tegemisi on olnud. ühte- ja teistmoodi.

näiteks kena istumine sugulastega, väike tähtpäev ette. mitte minu tähtpäev. pereringis siiski oluline. isikliku elu taustal ehk veidi kadedustki tekitav, aga rohkem ikka rõõmu.

tööd, mitut liiki.
seda, mis kontoris vaja teha ja seda mida vaja lihtsalt teha. supiliha hakkimist, eiei, mitte oma tarbeks; hulk telefonikõnesid ja orgunne. üks punt, kellel ilmataadiga mingi kala: miks nad muidu sellise vihmahulga omale kaela said, ainsatena? või oli see ikka see, et kui ikka mitu kuud ette ilma põdeda, siis.. nojah..
matk 15km ja matk 11km, töö seegi. 15km matkajad ei teadnudki, mis neid ees ootab, vapralt pidasid vastu ja olid muidu mõnusad ning tublid. see punt, kellel ilmataadiga jälle vedas – sadas just siis, kui oli varjus olemise aeg.

veel üks tähtpäev. vaikselt meelitatud, et mind kutsuti ja arvestati. paar okast siiski ka õhtus. aga pohlad sellega, ‘see linn on minu’, nagu ütleb populaarne muusikapala 😛

natuke ringisõitu ja kenasid kohti. paar saunaõhtut. vihmaõhtu, leebe õhtu, rünkpilvedeõhtu.
vett, laineid ja tuult.
veidi aega lapsele.

140822_2962

kassiehmatus ehk pilguheit ühele õnnelikult lõppenud äpardusele

ma vist peaksin kirjutama sellest, kuidas mu kass eile kapi taha kukkus. aga ma ei tea ise sellest rohkem kui telefonis kuulsin. kuigi emotsiooni sain sellestki piisavalt.

ehk siis, mul on suures toas üks imelik kapp nurgas. sai aastat 12 tagasi soetatud ajutiselt, et oleks toas mingi asjade panemise koht. selline jupp 80ndate sektsiooni, maksis vist lausa 80 krooni, värvisin ise heledaks üle, et tuppa sobituks. ja nii ta ongi siia jäänud. igasugu vajalikku ja vähemvajalikku träna täis, nurgakapi peal veel suuremaid fotosid-joonistusi hea hoida.
Volli on aegajalt ikka sinna otsa hüpanud ja seal ringi tuustinud, tavaliselt küll öösiti või siis, kui kedagi kodus pole. ma ei saa öelda, et see mulle väga meeldiks, aga kass tahab kõrgel olla ja no siis pigem seal kui nt raamaturiiuli peal, eksole.

novot, ja kui eile pärastlõunal ema mulle helistas, et tuli korra siit läbi (ma olin ise ära kodust) ja Volli on suures toas kapi TAGA, ei saanud ma esimese hooga mitte midagi aru.
siis aga koitis, et see nurgakapp ei ulatu ju nurgani välja – et kapp oleks ligipääsetavam, on tagumine sein diagonaalis nö ära lõigatud. ning ilmselt kas mõni paber oli seal üle selle tagumise serva ning kassike astus sinna peame või pani Volli ise ilge hooga sinna üles ja oligi sinna taga kukkunud.
ema räägib, et tulid mu juurde, Tiugu tuleb vastu, Vollit mitte. no olgu, ju magab, kuigi ta on selline väga agar uksele tulija muidu. aga siis ikka ei tule ja kusagilt on kuulda, et hädaldab nagu. ei saa aru, ka, et kus. aga siis hakkas Tiugu ka selle kapinurga juures midagi sahmina ja nii siis selle peale tulidki.
appike!

et seda liigutada – no igast träni täis, raske ju. isa oli küll ka siin, aga nad on ju vanemad inimesed juba.
arutasime siis, et alumise kapiosa tagasein vaja maha lõhkuda sel juhul. juhendasin veel tööriistu ja ütlesin, et saagigu või lõhkugu maha, mis vaja.
õnneks see päris tagumine diagonaalsein oli mingist vineerist ning isa sai selle osaliselt tagant lahti taotud, just nii palju, et loom välja sai.
oeh.

täna siis tagusin seda ülejäänud seina lahti, et põrandal olnud mingi sotapota ja kassikese häda (ju ta ikka oli seal mõne tunni kindlasti) ära koristada. päris kenasti nägime pojaga vaeva, et ülejäänud tagasein lahti taguda. riiul oli ka ees, see ei käi välja, selle sain ikkagi kapi põhja kuidagi. ning kui pärast tagasi tahtsin panna, ei õnnestunud, murdsin hoopis ühe riiulihoidmisnupsu ära. nii et nüüd on kapp riiulita.
mingi hulga träna sain sealt ära ka visatud, aga mul on ikka täiesti lootusetu tunne.
et tegelikult tahaks umbes kolida ja võtta kaasa ainult need asjad, mida ma tõesti tahan. jättes ka kogu nostalgia kõrvale.
aga see on juba teine teema.

mingi kohutav väsimus on kuidagi.
ei jaksa kogu aeg olla mõlema vanema ja mõlemast soost pereliikme eest..

tore, et siiski need teise liikmed, mu tubli poeg ja vahvad kassid, on 🙂
ja vanemad, kellest kassipäästjad said 🙂

kassid_1919

mõtteuiud

mingi imelikult tühja olemisega päevad on olnud. nagu olen ja teen ja toimetan ja mitte vähe, aga see kõik käib kuidagi automaatselt.
taas kuidagi selline olemine, et pole nagu hea olla, samas midagi otseselt halvasti ka ei ole. oleks nagu oma energiat kusagile liiva sisse jooksutanud. võib-olla siis olengi.

uus külmik ühelt poolt nagu andis ruumi juurde, teisalt on kuidagi.. veider ja ei anna ka. jah, eks ma olen selle ühega harjunud, aga ikkagi.

mingid häirivad teadmised mu sees tõstavad taas pead. ma ei taha.
öösel oli jälle see veider, kerget paanikat tekitav jalavalu.

kiirpilk nädalale

nädal on libisenud nagu liiv sõrmede vahelt. liiva on selles nädalas olnud ka küll ja küll.
natuke tähistamist ka. õigel õhtul olin teise inimese peol. mis ei olnud üldse kuidagi halb idee.
nädalavahetuse õhtus värske praetud ahvenafilee, veel veidi hiljem soolasiig värskel keedukartulil.
langevad tähed ja täiskuu. suur hulk merevett. uus kruus.
’don’t fake being okay.’ -momendid. ja siis need teised ka.

suur kuumus on vist järgi andnud.

lihtne liigitav mõtteke

see on ikka kummaline, kuidas vahel mingid põhimõtteliselt ammu teada olevad asjad saavad selgemaks, kui need verbaalselt ära vormida.
nädalavahetusel jõudsin mingi palava ilma arutelu käigus selleni, et nn naistemehi on põhimõtteliselt kahte tüüpi: ühed on need, kellel on kõrge enesehinnang ja ego ja kes lihtsalt suhtuvadki nii, et kõik naised muidugi tahavad neid (ning seetõttu end ühega pikemalt siduda on ilmselt ogar); teised aga need, kellel on enesehinnang madal ning iga nais(t)epoolne vastureaktsioon tõstab seda (kasvõi ajutiselt) ja lihtsalt enesehinnangu jaoks tundub seega kvantiteet olulisem (ikkagi mitu naist huvitub) kui kvaliteet (ning seetõttu end ühega pikemalt siduda on ilmselt ogar).
muidugi on see väga lihtsustatud skeem.
aga sellise palavaga ei suuda midagi peenemalt kirja panna.