veidi nukker tänukõne lapse esimesele õpetajale. ei saa ju lihtsalt ära kaduda ka, kuigi kevadel oli see jutuks. igatahes õnnestus mu lapsel selle kolme aastaga areneda rohkem, kui ainult programmijärgselt; õpetajate, eriti oma õpetaja tööd selles ei saa alahinnata. ma pelgasin ju poja kooliminekut, et mis ja kuidas; ilmselgelt konkreetne keskkond sobis talle. hea oli ka kuulda õpetaja positiivset tagasisidet lapsele. soft spots.
aga edasiliikumine on elu osa.
eelnevate aastate vihikud ja tööd said natuke sorteeritud ja ootavad – ma ei teagi, mida. praegu veel ei raatsi ära ka visata, kuigi teha pole nendega samuti midagi.
selle käigus leidsin, et oma paberipahnasahtlitest võin ma ilmselt pooled asjad ära visata.
guašid on endiselt vastumeelsed ja akvarellipaber kutsuv.
vaikne pärastlõuna. sidrun, mesi ja tee. kikerhernehautis.
hommikul õnneks ei olnud vihmane. siis, kui laps uude kooli aktusele läks. esimesed piisad tulid, kui ta tagasi jõudis.
tegime hommikul akna all võrdluspilti ka. ma ei tea, miks ei ole varem pähe tulnud? lasteaia lõpuaktuse päeval sai tehtud akna all üks pilt ja oleks võinud ju igal sügisel teha. teisalt oligi praegu selline väga märgatav vahe. nagu mõni ütles, et jajah, vananedes inimesed jäävad pisemaks 😛
Uue Maailma festivalilt käisime me ka läbi. ma ei mäletagi, et ma seal päris nii palju vihma kunagi saanud oleksin. eks tühjem oli ka sellevõrra muidugi. ise ühepäevakohvikut teinuna on muidugi natuke kahju ka – inimesed on vaeva näinud, aga kliente veidi vähem, kui võiks.
soe piparmünditee käbidega köetud samovarist
õnneks neid vihmatrotsijaid seal jagus. sest eksole, pole vale ilma, vaid vale riietus. nagu minulgi, mul ei ole normaalset vihmajopet. aga olin sellega, mis on ja suur vihmavari oli ka abiks. poja jope on õnneks küll väga pädev.
tänase päeva koogi sai ta ka kokkulepitult mitte mingist peenest kohvikust, vaid samast festivalilt. ja ei saa salata, see koogilett oli väga uhke ning minu meelest paneb mõnelegi nn kohvikule pika puuga ära. tortidel oli ikka oma viis kihti, trühvlite sisse pähkel peidetud ning pavlovad nägid isegi minusuguse mittebeseearmastaja jaoks head välja.
hinnad olid ka vastavad, aga nagu ma lapse ülirahulolevast mõminast aru sain, seda väärt.
nurgake imelisest koogiletist
turgu oli seekord laiendatud, mitte kõik ei olnud Uue Maailma platsi ümbruses, suur osa oli ka Koidu tänaval. aga jah, oli aru saada, et ilmselt kõik ei olnud müümas, kes algselt plaanisid. ning paljudel ei olnud enne ühte asjad veel lihtsalt väljas, vaid organiseeriti mingeid varjualuseid.
meie suurimaks ostuks jäid nahast käsitöösussid lapsele. mitte mingid karvased, vaid lihtsad tavalised sussid. hind oli ka, võiks öelda, ebanormaalselt mõistlik.
juustud-kaljad-meed jäid meist maha. mis parata, seekord niimoodi.
kilukohvik
see oli üks lahe kohvik. tahtsid, ronisid ise akna alla ja kiluleivaga tagasi või siis toodi see sulle redelist 🙂
aga seal me ka ei söönud. soolasega toetasime hoopis kasse ehk et läks loosi paar (kala)suupistet Apla Miisu kohvikust.
tagasitee tuli läbi Kristiine keskuse, see oli ebameeldivalt täis. õnneks ei olnud meil seal pikalt vaja viibida.
nojah, kuigi poiss sõi seda imelist šokolaadi-karamellitorti, ei saa ju üks õige ema ka küpsetamata jätta. eriti, kui on hulk õunu, millega tuleb midagi peale hakata. natuke nuputamist taas, sest suurt kooki ei hakanud tegema (meil ei lähe ära ju tavaliselt) ning teadagi, kümnese poisi meelest peab enamvähem igas normaalses küpsetises olema šokolaadi.
muffinid, mis muud.. eestikeelsed retseptid olid ohtra rasvaga, nii et taaskord tui mugandus mõne ingliskeelse allika põhjal.
šokolaadi-õunamuffinid
70-50g võid
250ml piima
1 muna
500ml jahu (umbes 250g)
150-200ml suhkrut (õunte pealt vaata! 😉
2tl küpsetuspulbrit
2tl kaneeli
4spl kakaopulbrit, seda päris
150g tumedat šokolaadi
umbes 4 sellist õuna, mis mahuvad kenasti muffinivormi
šokolaadi-õunamuffinid
sulata või ja lase jahtuda.
haki šokolaad. puhasta õunad, soovi korral koori (mul on koduaia õunad, neid ma ei koori muidugi) ning lõika väikesteks kuubikuteks. aseta ahi sooja 190 kraadi peale. valmista ette muffinipann.
sega omavahel kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, kaneel, suhkur, kakao, hakitud šokolaad.
löö muna lahti (järgmine kord proovin kahe munaga, valmismuffinite konsistents on selline, et tundub, et üks muna juurde oleks hea) ning klopi piimaga ühtlaseks, lisa jahtunud sulatatud või, sega veel ning seejärel kalla kuivainetele. sega korralikult, vajadusel lisa veidi piima. kalla hulka ka õunad ning sega veel veidi.
jaga taigen muffinivormidesse ning aseta ahju, küpseta 35 minutit.
isegi tuttav pilliõpetaja leiab, et need muusikakooli katsed, mis põhinevad solfil ja lauluoskusel, on ajast ja arust ja veidrad. rütmitaju kontroll veel, aga akordide laulmine pidi olema teema, millega suur osa mittelaulajtest muusikuid ka ei tule väga hästi toime. mida siis veel tahta lastest, kellel pole mitte mingit baasi sellise asja tabamiseks (okei, on muidugi andekaid, kes teevad selle ära ka)? või kui lastakse järgi laulda kõrgeid noote, mis madalalt jorisevale poisile on ületamatud? igatahes minule seal ukse taga on sellised katsed väga stressavad.
hea on muidugi see, et poiss ei taha õppida nt klaverit, mis paistab olevat endiselt üks populaarsemaid pille. tõesti on endiselt paljudel inimestel klaverid kodus ja tahavad, et keegi ometi seda mängiks? ilmselt on enamik neist seda ise ka mingil hetkel õppinud, aga sinnapaika ongi jäänud.. kuigi muidugi, eks see klaveriõpe annab hea aluse misiganes pilli edasiõppimiseks, ma arvan.
aga jah, kuna puhkpillide vastu on huvi tema vanuseklassis oluliselt väiksem, siis on ilmselt ka katsete osatähtsus väiksem. mis aga ei tähenda, et see süsteem ikka muutuda ei võiks. mismoodi küll, mina ei tea – sest ma ei ole mittemingi muusik. isegi oma kandle müüsin lõpuks maha, üks väike tüdruk sai õnnelikuks ja tema õpetaja oigas, et kust nii heas korras rahvakannel välja võeti. heh, mu vanemate pööningult, ofkoors!
nojah, tegelikult ka igasugused muud sellised (kooli)katsed lastele on mulle nagunii kogu aeg müstika olnud. alates sellest, kui ma ise kunstiklassi astusin ja siiani mõtlen, et no vabandust, mingit annet mul nüüd küll ei olnud ega ole.
üldiselt on mul plaan vähemalt 24h nüüd tubane olla. tegelikult hakkas aeg jooksma juba eile õhtul kell 7 ajal, nii et kokku teeb see siis üle 40 tunni või? päris hea aeg, selle ajaga jõuab südamest haige olla ja ravida ja siis saab hakata terveks ka saama või midagi. tundub, et enne sellist südamest põdemist see ei õnnestu, sest muidu ma korjan uusi jamasid aina peale.
pilti ei saa, sest käib usin varukoopia tegemine. see arvuti on naljakalt käitunud, peaks vist viima kontrolli. aastake alles olnud ju, inetu temast.
eile kogesin taas, et kuigi automaatkast mulle ei istu kuidagi, on Prius siiski üsna mugav sõita. lisaks oli ökorežiimil sõites kütusekulu ka ummikus imeväike.
aga sellest ei saa ma aru, miks enne viite oli umbes linna sisenev suund – reede õhtul oleks oodanud küll vastupidist.
kella seitsmene äratuskell on mu jaoks alati väga jube, sõltumata, mis kell ma olen magama heitunud. ma võin arvestada unerütme vms, ma isegi ei jää peale lapse koolisaatmist enam uuesti magama, nagu eelmisel talvel, aga mingit organismipoolset valmisolekut kell 7 tõusta ma ei tähelda ikkagi.
aga täna oli kell pääsemine. sest poolelijäänud unenägu oli.. nagu üks paras õudusunenägu mu viimastest aastatest. koondades endasse väga palju valu ja ebameeldivusi. ja seda valu, mida veel ei olnud, aga mille suunas kõik paratamatult liikus.
kell päästis mind.
ma olen mingitest probleemidest ärritunud ja väsinud. aga noh, ise ma end sinna toppisin ning tulemusena tahan, et midagi muutuks ka, paremuse suunas. võiks juba mingeidki tagajärgi nägema hakata ju. aga kohati, nagu ikka sellistes inertsetes süsteemides, on vaja enne mitu korda peaga vastu seina joosta, enne, kui praod tekkivad. seda suurem on ilmselt kunagu hiljem rahuldus kordasaadetust.
aga kanapuljong on tulel ja levitab mõnusat, rahustavat lõhna. teen joogas õpitud hingamist ja ärritus kaugeneb.
tore on, et ma oskan nüüd aegajalt kohe täiesti tühi olla. mitte selle negatiivses mõttes, vaid positiivses. tühi mõtetest, soovidest, valudest; lihtsalt olla mõne hetke vabalt.
külm, kuigi toas pole külm. peavalu. mõni seelik kipub üle puusade vajuma (mida ma ei taha), aga sealt, kus võiks midagi maha minna, ei lähe mitte. söömist on lihtne piirata, kui lihtsalt pole võimalust kogu aeg süüa. olgu siis põhjuseks aeg või raha. see-eest ma joon. palju. vett. aga nagu näha, on peavalu sellest hoolimata.
isegi meie väikeses kohalikus poekeses oli pecorinot. muidugi jäi ostmata.
taas mitu töökohta. üksikema elu. ei jaksa mina võidelda, et üüratut lapseraha nõutada. nagu mõni teeb. olgu selleks siis moraalne-materiaalne alus või mitte. nii et raban. pole vägapäris minu maitse järgi, aga vaatame. mõnel pool on arenguvõimalusi ka.
tegin ühele kursusetööle retsensiooni, juhendan teist.
talveund tahaks. või head õhtusööki, pikka ööd (ma kukun ära poole õhtu pealt niig ju..), head hommikusööki. mida ise ei pea tegema.
kui ma täna järjekordseid vorstikesi tööl fuajees üle andsin ja natuke seltskondlikku juttu juurde ajasin (no nagu ikka, kui kellegagi üle tüki aja kokku saad), jäin mõtlema, et see valvelauaametniku töö on selles suhtes ikka huvitav küll, nad kuulevad seal igasuguseid asju ilmselgelt. midagi olulist küll vaevalt, aga nii põhimõtteliselt.
aga tegelikult tahtsin rääkida sellest, et eile olid väga huvitavad koosolekud koolis, klassi ja kooli omad siis. laiendasid nimelt taas mu silmaringi. igal sammul on ikka midagi õppida. et mida ollakse valmis tegema, et olla uues koolis popp ja et ilmselgelt suur osa vanemaid ei oma ülevaadet oma lapse ajast ega asjadest ning seda juba kolmandas klassis. detailidesse laskumata (sest ma ei tea neid väga täpselt nagunii), see oli ikka täiesti karpilahtivõtvalt üllatav. aga eks ma teangi, et elu võib selline olla. üllatav siis ikka. ning et kohati jääb mu fantaasia väikeseks, et aimata, mis kõik toimuda võib.
üldkoosoleku põhiteemaks oli hoolekogu.
ning jah, mida me tahame lastest, kui vanemad ei suuda saalis olla piisavalt vaikselt, et ei segaks koosolekut, kui uks käib kogu aeg, telefonid helisevad.. ?
ma tunnen end vahel dinosaurusena. vana autokraatlik ja konservatiivne ema. ja seetõttu on mu pojal käitumune ja hoolsus endiselt ebapoisilikult ‘eeskujulik’.
ahjaa, hoolekogus olen ka. võiks öelda, et peaaegu ise trügisin (loll või aktivist?), kuigi ma ikka ei esitanud oma kandidatuuri ise. tore oli, et ka päris reaalselt oli oma toetajaskond olemas. nüüd olen umbes nagu rahvaasemik 😛
väga surnud blogi viimasel ajal siin. aga kui ei ole aega kirjutada, siis ei ole. lihtne?
pidev kontoritarvete otsimine. saan ühe asja ostetud, tuleb laps koolis teatega, et järgmist on vaja. tüütu. mõnes koolis antakse mingi nimekiri, meil mitte. klassiõpetaja ütles omad asjad ära, aineõpetajad annavad oma tundides juurde. ja raamatukiled, mul on hulk vales mõõdus kilesid üle. ometi olid mõõdud kaasas poes – eks järgmine kord võtan raamatud.
muusikakool ja noodivihik. ostsin suures formaadis, arvates, et see on mõnusam. aga siis selgus, et tund on seal klassis, kus ei ole laudu, vaid tooli küljes on need mingid lauanikerdised. mis esiteks vasakukäelisele, nagu selgus, on ebamugavad; ja teiseks ei mahu sinna suures formaadis vihik väga hästi. samas suht kallis muusikakool, ei tea, kas peaks juhatajale siiski teatama, et see on siuke imelik lahendus. teisalt ma saan aru, et nö tavakooli muusikakoolina on neil mõnevõrra piiratud võimalused kasvõi ruumide osas. aga kui ma maksan sellise enda jaoks üsna üüratu summa, siis ju võiks äkki tingimused ka olla?
trenn. poja teatas, et ujub edasi, sest saksofoni jaoks on ju vaja. ainult et täna pidin ta sisuliselt trenni peksma, telefoni teel. ning ma ei ole ise kuidagi rõõmus niimoodi, päris nukker on. sest ma saan ju aru ka, et vihm on ja et see trenn ei ole väga lähedal. iseasi, et meie lähedal ei olegi eriti midagi. ja päris ilma trennita võiks ta ju olla juhul, kui vabal ajal niisama õues kipuks olema – aga ta on selles suhtes tüüpiline linnalaps, et ei kipu. tema legotab selle asemel.
nii et jäi jälle lihtsalt see jutt, et ma püüan kusagilt leida midagi, mis talle sobiks ja oleks kodule lähemal. lihtsalt ma ise kahtlen sellise koha leidmises. et kui ma ka midagi leian, on see ikka kaugel. ainus asi: kui talle peaks juhtumisi väga meeldima, siis ilmselt ei loe kaugus. ahjaa, see tingimus on ka, et kahest korrast nädala praegu veel piisaks. aeg on siiski limiteeritud ja peab jääma niisama-aega ka.
see on ikka üks imelik asi. vaatan ja mõtlen, et olgu, mingi üldise trendi ehk annab, aga kui eelmisel aastal 147. kohal olnud kool on nüüd 37ndal või 95ndal kohal olnud on nüüd 231ne, siis – mida see ikka näitab õieti? mu lapse kool ja minu endine kool on sel aastal kohad enamvähem vahetanud, lapse kooli kasuks. kas see näitab nüüd kooli taset tõeliselt või? või siiski pigem, milline lend juhtub olema?
GAGis (nii eelmisel kui sel aastal stabiilselt ca esimese kümne hulgas) vaatasin seinal just paar päeva tagasi, viimastel aastatel on hull hulk kuldmedaliga lõpetanud, nö minu ajal ei olnud seal aga mitte igal aastal õpilast, kes seda teinud oleks. kas on siis nüüd õppetase nii palju tõusnud või? õpilaste motivatsioon teine? või ikkagi võimalus valida omale nö sobivaid õpilasi (midaiganes see siis mingi kooli jaoks ei tähenda; ning muidugi ongi neid lapsi, kellele juba algklassidest meeldibki pingeliselt õppida)?
olgu, edetabelist saabki teada need koolid, kes valivadki omale õpilased, et seal eesotsas püsida.
aga kui laps nagunii sellises koolis ei käi, vaid selles tavalises, kus õpetajad peavad hakkama saama igasuguste õpilastega igasugustest kodudest (sh sellised, kellel puudub kooli vastu igasugune huvi ja kodust toetust ka ei ole; hea, kui kodugi on) – siis mida see edetabel annab? ainult pinget nendes kodudes, kus leitakse, et laps peaks ikka ka ühes nendest ‘parematest’ koolidest õppima. või tõdemuse, et kuigi ma vanemana toetan oma last ja tema haridusteed, on mul kahju nende õpetajast, kes peab suure osa tunnist kulutama mõne lapse peale, kelle tase on väga erinev või kellel on käitumisprobleeme – samas omale aru andes, et kusagil peavad ju ka need lapsed ometi õppima. ja selge see, et kõik ei mahugi nö koolide marjamaale ja veel edasine koolide kihistumine oleks veel hullem. niigi on õõvastav kuulda erakoolis õppiva lapse tõdemust peale sellise keskmise riigikooli külastust, et see on nii jube ja tema sellises kohas küll õppida ei tahaks.
ah et miks ma üldse sellisest asjast end häirida lasen, kui see tabel mu jaoks ei näita midagi – või vähemalt mitte midagi uut ja huvitavat ning mingi tavalise kooli koht seal tabelis ei näita mu meelest midagi? no sest seda tabelit kahjuks kohati tähtsustakse ikka väga ja mulle jäi silma ning tekitas mõtteid.
eks seegi ole lihtsalt mingi statistika.
hoolimata oma lapse kooli kõikuvast veidi alla keskmise tasemest ja mõnest keerulisemast lapsest klassis olen ma ikkagi rahul, sest kool on kodu lähedal ja seesinane klass on mõnusalt väike.
vist mingis eilses, aga võimalik, et hoopis üleeilses lehes oli lugu koolikatsetest. üks ema oli täitsa hädas, et katsed on nüüd lühema aja peale pandud ja väga raske on igale poole jõudma, nõuab vanemalt palju pingutusi. ning et mõnele katsele ei saagi minna, sest katsed on ühel ajal. kodulähedane täiesti normaalne kool on viimane varuvariant.
ning ma usun, et selliseid vanemaid-lapsi on palju. ja ausalt, mina ei saa nendest aru.
minu laps käis ka katsetel. kahtedel. esimene oli nn eliitkool, aga kallaku poolest oleks talle väga hästi sobinud. kuna ma muidugi ei olnud teda selleks drillinud ja konkurss oli päris suur, siis sai ta minu meelest päris hea tulemuse – aga sisse said ainult need, kes said maksimumi. st ta ei saanud.
teised katsed olid elukohajärgsesse kooli ja seal jagati lapsed katsete tulemusel kahte klassi. sisse oleks ta saanud sinna igal juhul, konkurssi kui sellist ei olnud ja tore, et üldse kaks klassi moodustati – sest lapsi oli umbes ühe jagu.
ma saan aru ka, et kui sa eladki kesklinna piirkonnas, kus lihtsalt kõik koolid ongi katsetega, et siis käid mõnedel katsetel. juba seepärast, et kodulähedasse kooli saada. kuigi ma olen aru saanud, et pole see Liivalaia või nt Kalamaja põhikool ka midagi nii hullu. nende maine on ilmselgelt hullem, kui asi väärt on (vrdl Kopli tramm).
aga väga õõvastavalt mõjuvad mulle just sellised olukorrad, nagu esimeses lõigus: et lihtsalt on ikka vaja iga hinna eest kõik katsed läbi käia ja üritada laps kusagile ‘eliit’kooli sisse saada. kummaline on see, et selle juures proovitakse nt nii TIKi kui Reaali – ja ometi ühele sobib matemaatika ja teisele keeled ning tihtipeale need ei käi koos! ning oh häda, kui laps peaks kogemata kunstiandega olema: nende jaoks ei olegi ju eliitkooli olemas. seega – suva ju, millisesse eliiti läheb, ikka parem kui mõni Tallinna kunstikallakuga koolidest? sest tavaliselt on sellised lapsed kenasti ettedrillitud ka (muidugi jälle mitte alati, ongi neid, kes on loomupäraselt andekad, taiplikud jms) ja tõenäosus, et ta mõnda eliiti sisse saab, on üsna suur. karta on, et tihtipeale suurem, kui koolile kohase andega, aga drillimata laps. no et kui ongi nt matemaatiliselt andekas, aga ei loe väga hästi, siis ta ei suuda reaali katseid ära teha ning sealse massi juures ei kooru kuidagi välja, et materjali oleks maa ja ilm. samas saab kool muidugi valida need, kelle tase on neile sobiv ja algklasside õpetaja ei pea vaeva nägema sellise tühise asjaga, nagu lugema õpetamine. mid tavakoolide ülitublid õpetajad aastaid veel teevad.
ma ei viitsi pikalt kirjutada, pole just superhea olemine ja mõttelend hetkel, aga selle õpetajate teema juures ei saa ma üle ega ümber mõttest, et tegelikult näitab õpetaja tublidust just tavakooli tavaklass. kui nendele suudetakse midagi õpetada, on see ilmselt suurem töö, kui õpetada klassitäit loomult andekaid või vanemate poolt tagasunnitud lapsi.
püüan nüüd jälle liikuda ja mõelda, mis võimalusi on veel seda valu likvideerida.
