eile Bioteegis käies näitas Kadri mulle Felixi ökoketupit. tore, et ka sellist asja mahedana saada on (märk peal ja puha).
läksin siis Felixi lehele ja loen välja, et on ‘säilitusainete vaba’. edasi loen kohe, et sisaldab äädikat, suhkrut, soola. säilitusainetevaba
et mis infot meile siis edastataksegi?
mis ajast ei ole äädikas, sool ja suhkur säilitusained?
jah, need on ka maitseained, aga ka säilitusained.
mis meenutab mulle neid moose jms asju poeriiulitel, mõnelgi silt peal, et ‘säilitusainetevaba’ ja mina mõtlen alati, et mingid ilma suhkruta moosid. sest no seepärast neid ju suhkruga hakatigi tegema, et säiluksid. või hapukapsas. või hapukurgid. või marineeritud kurgid. või soolasilgud. eksole?
nii et ilma säilitusaineteta moos peaks olema minimaalse suhkruga, mida on maitseks vaja. ketup ongi üks moodus tomatitest kauasäiliv kaste teha (lisatakse äädikas, sool, suhkur, et pasta säiluks, onju). ja nii edasi ja edasi.
või marineeritud kurk. jah, me oleme harjunud, et on selline toode – aga miks selliseid asju üldse tegema hakati? miks pandi kurk äädikaga purki? ikka et säiluks.
jah, ma saan sellest aru ka, et igal etiketile ei mahu ’ilma sünteetiliste säilitusaineteta’ kiri ära. ometi oleks see mõnevõrra täpsem ju.
Rubriik: keskkond
passiiv-agressiivne mina
sain hakkama passiiv-agressivse sildiga nonde rataste juurde meie koridoris. sest no tore on, et ratastega sõidetakse – aga kui meie ei mahu sealt enam ratastega mööda, mis siis teha? igatahes laps ei saanud ise sealt mööda oma ratast tõstetud, nii et läksin appi ja no minu jaoks polnud lasteka möödatõstmine muidugi probleem. aga oma rattaga läheks ilmselt kitsaks.
mina joogivee pärast ei muretse
tänane popp teema Tallinnas on ilmselt osta pudelivett. või kanistrivett. või varuda vett ämbritesse või vanni. sest üks lennuk maandus Ülemistele. ja see on ju põhjus paanika tekitamiseks.
aga mina ei paanitse. ma olen absoluutselt kindel, et ka tunni pärast, ja õhtul, ja homme ja veel edasi tuleb mu kraanist täiesti joodav vesi. põhjuseid selleks on mitmeid, kõik neist lihtsad.
esimene on füüsikast tulenev. muidugi eeldab see natuke teadmisi Tallinna joogiveepuhastussüsteemist.
ehk peakski siinkohal ära ütlema, et ma olen mitmeid kordi käinud sealse süsteemiga tutvumas (nii palju, kui tavainimesi ligi lastakse) ja tean seega ilmselt veidi rohkem, kui keskmine linnaelanik.
ehk siis: veehaare Ülemistest ei ole järve pinnakihtidest. see ei oleks mõistlik ka tavaolukorras, kuna pealmised kihid on nagunii rohkem reostunud. veehaare on üsna põhja lähedalt. tegelikult on neil mõned erinevad haardesügavused, mida kasutatakse vastavalt vajadusele (ka veetase, jäätumissügavus jms loevad ju).
nii.
aga mida teeb kütus, mis on veest kergem?
kerkib pinnale muidugi!
ehk asi väga lihtne – puhastusse minevat vett võetakse järve põhjast, kütus kerkib pinnale. sellest saavad ju kõik aru, kes natukenegi füüsikat õppinud on?
olgu, kui mingil hetkel see lennuk vajubki läbi vee, siis mõneks ajaks on muidugi kütus ja vesi segamini, sest kütuse kerkimine veepinnale võtab ju aega. praegu aga pole ka see suur probleem, sest õnnetuskoht on veehaardest üsna kaugel ehk siis tõenäosus, et õlisegune vesi jõuab järve teise otsa veepuhastusjaama man, on suht väike (et mitte öelda, et olematu).
teine põhjus on see, et võrredles järve veemahuga on sellise väikese lennuki poolt lekitava kütuse hulk väga väike. iga leke ja reostus on halb, nõus. aga nii suhteliselt.. vannitäie vee peale mõni tilk õli..
arvestades lennuki kaugust ja kütuse hulka ning looduses toimuvaid isepuhastuse protsesse (rääkimata sellest, et puhastamisse sekkub ka Päästeamet), ei jõua see kütus tõesti kuidagi veehaardeni.
no ja siis see, et veepuhastusjaama võimsus ja mahutid on ju hoopis muud, kui praegu kasutusel on – ehk vajadusel võivad nad praegu võimsust suurendada ja veel nö lisaks puhast vett toota, sest on ka kohta, kuhu seda mahutada. ma usaldan absoluutselt, et vajadusel nad seda ka teevad. aga ma ei näe, et hullu vajadust oleks.
kusjuures, suurem oht on pigem igasugustes muudes võimalikes lekkivates ainetes kui kütuses. on lisaaineid jms kemikaale.
aga üldiselt testivad nad suht pidevalt oma süsteeme erinevate kemikaalide suhtes, lennukiõnnetusi on modelleeritud seal juba aastaid ja valmisolek on olemas.
ja üldse on Tallinna joogivesi päris hea ja puhas ning joodav. nagu ütlesin, ka õhtul ja homme ja edasipidigi.
kuni ma seda kirjutasin, koos kõigi segajatega, on suur osa sellest infost juba ka mujale jõudnud.
legode taaskasutus
üks netituttav kuulutas mingil päeval, et tema laps oli mõned legod pannud äravisatavate mänguasjade hulka. mina, legofänni ema, sain sõnasabast kinni ja nii rändaski meile paar Bionicle robotit. ilma karpideta ja õpetusteta, tegelikult ei ole keegi vist päris 100% kindel, et kõik tükid ikka olemas on.
aga lapsel on rõõmu ja tegemist nüüd laialt.
maksma läks see täpselt ühe jõuluse kommikarbi. aitäh lahketele mittelegotajatele!
Stroomi täika ja komisjonipood, Telliskivi UKK ka
üks otsing, millega siia viimasel kümnekonnal päeval tuldud on, on Stroomi täika ja muu selline. jah, ega selle kohta ei olegi eriti kirjutatud, nii et ongi minu blogi esimesi otsingutulemusi.
mis siis muud, kui allusin kaudsele sotsiaalsele survele ja astusin sealt täna läbi.
üks osa on siis vist see, mis on nime poolest komisjonipood, aga pigem on selline.. ma ei teagi, outlet nagu? mõned asjad on küll lihtsalt imeliku kvaliteediga, aga uued asjad on ikkagi. mingeid tuttavaid firmanimesid ei olnud, aga hinnad ka ei tapnud. et noh, ehk leiaks midagi.
muu osa oli üsna tühi. oli paar kaltsukaupmeest, kelle hinnad ei olnud väga hullud. ja siis mõni nn. kadakaturu-kaupmees – mingi x-päritolu odavnänn.
ja oligi nagu enamvähem kõik. silt, et avatakse zookauplus, oli ka seal kusagil (ja näha, et töö käis selle avamise nimel).
peaks nädalavahetusel kaema, siis äkki on rohkem äri.
kuid jah, eks see on kahepoolne: algul ei julge keegi tulla müüma, sest ostjaid on vähe; aga kui see nüüd lähebki sellist odav-uus-jama täis, siis jälle ei lähe minusugune sinna kaema.
ja no ma ikka igatsen seda Minski kulinaariat, kuigi mingi osa sellest on ju Rahu poes mingil kujul olemas..
Telliskivi nurgal UKK uues poes käisime ka ära. suur pettumus oli, et seal on ainult riided. me fänname asju natuke rohkem. mis muidugi ei tähenda, et me sealt tühja käega lahkunud oleksime 😛
ja igal juhul tasub läbi minna, kui sinna kanti asja on (kasvõi kirbukalt tulles!). sest tegelikult oli seal täitsa korralike-uusi riideid jumala normaalse hinnaga. lastele ka.
14.detsembi lisa: neil on oma koduleht ka, mitte et seal väga ohtralt inffi oleks (küll aga vigu) – www.stroomitaika.ee. aga googlile meeldib minu leht ka ikka väga 😛
säästupirnidest, soojusest, eurost ja muud poolpoliitilist jauru
kogu oma keskkonnateadlikkuse juures ei poolda mina ka neid nn säästupirne. seal on nii palju erinevaid aspekte, nagu nt. elavhõbedasisaldusja valgusspekter (ka see, et enamik tavapirnegi kestab mul aastaid ja ma ei näe mõtet eluaegsel pirnil). lõpuks on Eestisse jõudnud ka soojuseaspekti arutelu. sest pole midagi teha, tavaline hõõglamp eraldab ju lisaks valgusele ka soojust.
et see tundub olevat umbes sama teema, nagu suveajagagi – kusagil lõunapool annab see efekti, aga põhjas mitte.
ja üldse, kui nii küsida, mismoodi see EL on parem kui NSVL oli? vähemalt samamoodi on hulk seaduseid samad, hoolimata iga piirkonna eripärast.
sellest, et meil siin on hulk poliitikuid euro pärast päris hulluks läinud, ei taha ma rääkidagi. muidugi kaotame esimese lapse tulumaksutagastuse ja muud säärast. kes ikka nii pikalt ette mõtleb kui 20-30 aastat – et kes siis pensione maksma peaks..
‘meerika McD-de kaart
selline tore kaart, kus on peal kõik Ameerika McDonaldsid. pikim vahemaa kahe McD vahel on 145 miili autoteed 😛
allikas: www.weathersealed.com
hullumisepäevad
eile kell kaheksa oli Stockmanni toiduosakonnast pea võimatu midagi normaalset osta, sest juba valmistati lette ette hullude päevade jaoks ning suur hulk tavakraami oli ära koristatud. päris nõme tegelikult. tahtsin näiteks idusalatit õhtuseks näksimiseks, no ei ole. vorstilett ka üsna lage, pidin mingi valmispakendatud asja ostma. uhhh.
ja hommikul oli muidugi üsna kole. ronisin isegi neljandale välja, sest tehnikaosakonnas oli midagi, mida tahtsin vaadata. kolmas korrus oli kõige jubedam, ilgpikad kassasabad.
söögiosakond ei olnudki väga hull. sain isegi mingeid kanaasju, hea lastele pakkuda homme näiteks.
aga majanduslangus annab tunda, neid noori, kes kilekottidesse kassalindilt saabuva pakendavad, ei olnudki. või on need ainult tipptundidel?
suured hullude päevade riidekotid olid ka müügil. ilusad ja kollased ja tõesti suured, aga no ma ei osta ju sellist, kus peal, et HULLUD PÄEVAD. või oleks see just eriti kitsh? sobiks mu uue mantliga ka 😛
esimese korruse kiirsöögikoha juures pakkusid Mahekauba tütarlapsed ökopuhastusvahendeid soodushinnaga. varusin omale midagi ja mõtlen, et äkki võtaks midagi veel. neid kulub ju ikka mingi aja peale. samas, liiga pikalt seisma osta pole ka mõtet. veeretan seda ideed veel peas, homme ka päev.
õuest sain kitsepiimaseepi. juustu oleks võinud ju ka osta – väike gurmaan, nagu ma vahel olen. aga ega päris kõike ikka saa, mida hing ihkab.
tegelikult hea, et ma pool hulluse aega koolis ära olen.
nagunii ma hullun muude asjadega ju.
väsitav päev, aga positiivne ka
üks suur asi (üritus noh) on tehtud ja minu meelest üsna õnnestunud. natuke otsi kokku tõmmata veel ja saab joone alla.
eile sai poole ööni ettevalmistatud ja hommikul vara alustatud. aga mul on hea meel, et kõik sujus tõrgeteta ja ajakava oli üsna reaalne ja tagasiside oli postiivne.
koolist helistati ja teatati, et mu laps sai nende tugevamasse klassi sisse. pidi kunstiliselt väga arenenud olema ja muu test läks ka hästi. etteütluses olla olnud paar viga, näiteks ‘seen’ oli kirjutatud ühe e-ga. ahah. ma ei teadnudki, et mu laps üldse suudab etteütlusega midagi teha. minu eest ta varjab oma selliseid andeid.
no igaljuhul mõjuvad sellised asjad lapsevanemale hästi.
aga nüüd oma lagunenud hambaga midagi ette võtma. seal saab vähemalt lamada.
lehmalõhnaline reis Aravetele
täna juhtus selline asi, et me käisime Aravetel. keset kena pühapäeva pakkisime lapsed autosse ja panime ajama. sest mul on üks koolitöö vaja seoses Aravetega teha. mitte, et sealt puhkepäeval eriti palju inffi saaks, aga vähemalt ettekujutuse kohast ja hunniku pilte ka.
talv algas nii umbes Vikipalust. enne oli ka, aga suhteliselt nõrk. Aegviidul ja sealt edasi oli ikka kohe väga talv. kahju oli, et varem ei tulnud ja kelkusid kaasa ei võtnud.
samas lastele piisas sellest vähesestki – üks sai sukapüksid märjaks ja varbad külmetama niigi.
täiesti ootamatult ja teadmatult külastasime Baltikumi ja Skandinaavia kõige popimat lauta Mägise suurfarmis. sellist, kus kogu töö teeb automaatika ning mitmesaja lehma peale on üks inimene. isegi lüpsma ronivad lehmad ise, automaatika teeb kaelarihma järgi selgeks, kas see lehm on 5 tunni jooksul lüpsil käinud või ei; kui on, siis saadab minema, kui pole, siis puhastab harjaste vahel (pildil ka näha, orna˛ikirjud, üsna keskel) udarad ning laseri abiga asetab automaadi nisade otsa ning lüps algab. lehmad liiguvad laudas vabalt ning kliimaseade vaatab, millal peab õhku ja valgust läbilaskvad seinad veel enam avama, et värsket õhku juurde tuleks.
lüpsimasin saab muide seda ka aru, kui piim on jama ning ei lase seda ühisesse nõusse, vaid eraldi anumatesse (pildil all paremal), kust saab juba täpsemasse analüüsi saata.
ning kui masin arvab, et tal midagi viga on, siis helistab ise operaatorile 😛
laudalõhn nüüd meil siin pikalt ligi ilmselt 🙂
