.. aga väikese kõrvalmärkusena peab siiski mainima, et mul on põskkoopapõletik ja mingi kurgupõletik ka. ametlikult diagnoositud siis nüüd, mitte enam puhtalt oma arvamusel põhinevalt.
et ehk siis söön eile tehtud imehea plovi (selleks vajaminevad ained olid lihtsalt kõik kodus olemas) tänase portsjoni ära ja hakkan antibiotse krõbistama. mhh, jäin just mõttesse, kust ma võtan, et see plov on imehea, kui ma maitseid ja lõhnu õieti ei tunne? võib-olla seetõttu arvan, et selles toidus ma mingeid maitseid siiski tajun.
Rubriik: info
hädaldaks ka natuke?
see, et ma olen jälle tõbine, ajab mind täiesti närrrrrrvi! mismõttes mul on muudkui mingi külmetus? mida mu organism mulle öelda tahab? ma ju puhkan ometi küll ja küll? mu emotsionaalne tase on minu kohta väga stabiilne olnud viimasel ajal. mul on aegajalt natuke rahamuresid, aga ma neid enamasti püüan ignoreerida, küll lahenevad. laps on tubli. kõik on nagu joonel, aga siin ma jälle olen..
või ongi küsimus selles, et mul on vähem kohustusi, kui aastat paar ja enne seda tagasi? ja organism võtab samuti lõdvalt?
igatahes, ebameeldiv.
majas vahetati keskküttekatel, peale mida on radikad, noh, jahedad. mitte päris külmad. täna helistati ühistus ja küsiti, mis olukord mul on radikatega. ütlesin. seletas, et midagi jäi korstnas tegemata ja TÄNA, pühapäeval, tullakse tehakse. et siis saab soojemaks. praegu ongi nii, et jahedama peale reguleeritud. kuna muidu on siin aga hästi soe, siis on nüüd harjumatult jahe. jajah, eks seepärast ka, et ma peamiselt laman..
kujundame blogi
see oranž kujundus siin – no oleks tahtnud mudimist. ja mõtlesin, et vahetan üldse ära. aga midagi, mis tõsiselt meeldib, on raske leida. niisiis on praegu selline (kui loed rss-iga, siis muidugi ei tea sa sellest midagi). tuttavad juba ütlesid, et see on sünge ja üldse mitte minulik. aga ma ei tea nüüd.. iga teema on natuke isemoodi ja tahab natuke isemoodi mudimist saada. kuna ma ei tee seda igapäevatööks, siis on iga mudimine ja iga teema ‘avastamine’ jupp tööd.
eks ma otsin edasi, äkki jääb midagi etemat silma.
nii et lähiajal võib siin olla kaootilist kujundust. arvamused on teretulnud.
enne veel, kui suvehooaeg lõpeb..
.. tuleb kogu võimalik enamvähem vaba aeg tihedalt sisustada. ehk siis ma olen väga palju ‘lennus’ olnud ja kirjutamisaega on vähe. piltide töötlemise aega ka (kuigi ma ei tassigi suurt kaamerat väga palju kaasas).
nii et Hiiumaa-käigust ma ei kirjuta (see oli jälle lühem külastus, kui ma sooviksin; aga ega sealt pole väga pilte ka tulemas), Tabasalu Jazzist ka mitte (sest sealt tuleb pilte). teatrist võiks ju kirjutada, sealt pilte ei ole, kuid seda jälle nö augutäiteks ei kirjuta ju. ehk siis see kõik nõuab natuke aega ja sobivat tuju. hetkel olen ma aga lihtsalt väsinud.
poeg, muide, hakkab siis nüüd saksofoni õppima.
esmaspäevane testike
Your result for The Cultural Identity Test…
The Kaffeeklatsch Savant
69% Traditionalism, 70% Knowledge, 62% Diversity, 37% Contemporary and 33% Untraditionalism!
You Scored 37% Kaffeeklatsch Savant, Congratulations!
Hey there, Modern Thinker! At the forefront of your generation, you possess the uncanny ability to ride the waves of untraditionalism that course through our fickle society and remain at the crest! Ever aware of the changing tides of politics and philosophy, you have your own niche and you stick to it. With a healthy disdain for hypocrisy and pretense, you have the temerity to say so, and are well aware of the unpleasant facts that your contemporaries try to brush under the rug. Perhaps you’re even something of a cynic!
Not into the latest headlines or ‘ground breaking’ news? Don’t really care about that archaeological discovery in Tibet that suggests Cro-Magnon man had twenty five teeth instead of twenty seven? You find other cultures interesting, but you most likely won’t go out of your way to do anything about it. You know where you stand, and that’s the bottom line. Well, you aren’t alone, and you’re actually in some pretty good company. Oscar Wilde, John Simon, Dorothy Parker and George Bernard Shaw were some of the great modern thinkers of their time, and they maintained their positions by steadfastly refusing to succumb to either the preposterous notions of the past or the rambling obsequiousness of trendy and idealistic fads of the day.
Less of an idealist and not so devoted to traditions, there’s a good chance your idea of the world is your own and you don’t necessarily care about what others think you should be thinking. The past? The future? This is the present, and no amount of planning for the future or lamenting the past will change that. So, you probably have a good idea of where you stand and what makes sense. And then again if nothing makes sense, it’s ok, because it probably isn’t that important anyways. Apathy towards current affairs can be a good thing often times. After all, are those vicissitudinous ideas the politicians spout all the time really that meaningful? They really just want your vote, and you aren’t fooled by all the clever talk.
You were scored as a Modern Thinker because you most consistently chose answers relating to contemporary ideas. Concepts like race, tradition, history, and your heritage don’t appear to have all that great an attraction for you, which is just fine, because most of those things don’t seem to affect your day to day life. If you can get along without worrying about the traditional mating headgear of the Papu Papu tribe of Eastern Samoa, then that’s just one less thing to worry about. And if you do care about such things, then you’ve managed to find the perfect blend between contemporary ideas and the enriching intellectualism that is so readily available to questing minds.
teisipäevased mõttekesed
selle Norra-jamaga meenus mulle kevadine loeng, kus just sellistel teemadel räägiti. ehk siis kuidas käituda relvastatud kallaletungi olukorras. ning peamiselt rõhutatigi seal, et kõige targem ongi põgeneda. aga kuhu sa sellisel väikesel saarel põgened? pealegi oli seekord päris hästi ettevalmistatud tüüp ka, mitte selline huupi-lahmija.
ühtlasi kuuleb peatselt, kui palju mu laps teemaga kursis on, peab hakkama talle ka seletama vist, kahjuks.
***
ma avan juba mitmendat päeva blogiadminni, et midagi kirjutada – ja siis panen jälle kinni. sest no ei tule midagi. mõtted, mis enne peast läbi käinud on, poevad peitu ära, niipea, kui seda ekraani siin näen.
mitte et ma üldse väga palju mõtleksin praegu, eksole. suvi ikkagi ja peab puhkama.
mida ma ka üritan.
***
see selg ei taha ikka veel heaks tagasi minna. korjasin mõnede füsioterapeutide-massööride numbrid ja võtan nüüd hoogu, et neile helistada. jah, tegelikult mulle juba anti mõista küll, et ma olen ise üle pingutanud ja üldse peaksin ikka veel võtma väga lõdvalt.
aga ei saa päris nii. tööl peab juba nagu käima ja muud elu ka vaikset nokkima.
kuigi, muidugi, ma püüan lamada nii palju, kui võimalik.
et siis püsti tõustes jälle kangeselgne olla.
***
selle palavaga ei ole õiget söögiisu. hommikuti ikka vägistan omale midagi sisse.
seda enam on isu a) konditsioneeritu tööl, kus kohvik on kinni b) õhtuti, kui aknast natukenegi õhku tuleb.
väga ebamõistlik.
ligi kaks kuud peale oppi
üldiselt on mul opist taastumine läinud kenasti ja reisi pidasin vapralt vastu. see-eest on sellel nädalal selg kuidagi kange ja ma ei oska midagi teha ega arvata. et kas olen liiga julgeks muutunud ja midagi teinud, mida veel poleks pidanud? või on see nüüd reisiväsimusest takkajärgi?
teen hoolikalt harjutusi, kuigi osade juures on see paha tunne ikka sees. ehk läheb nüüd üle kiirelt? aga väike mure on ikka. ja ma ei tea, kas ma peaksin nüüd rahulikumalt võtma ja lebama rohkem või siis pigem liikuma? sest püsti ajades ongi selg justnimelt kange – aga liiga pikalt vertikaalis olla pelgan ka.
istumine on muidugi endiselt kõige ebamugavam ja väsitavam.
suvi
mul on täiesti piinlik, ma ei ole Legolandi-reisist veel praktiliselt midagi kirjutanud. no aga ongi nii, et kui kohe kirja ei pane, siis takkajärgi on hoopis teine tunne. ma püüan lähiajal seda olukorda parandada.
muud pole ka kirjutanud, sest selle palavusega nagunii ei viitsi mõelda ega midagi. aga tööl on konditsioneer ja küll siis hakkab jutt ka jooksma 😉
tänane paanikaosakond
selles seisus, kus mul on nädalapäevad ka juba sassis (laps ei käi enam koolis ju ka, et nädalavahetus kuidagi välja joonistuks), olin ma kindel, et ma ei kirjuta ka täna midagi. sest no mul ei toimu midagi erilist ja selle palavaga ei jookse mõtted ka mitte.
ja viimane ongi ilmselgelt põhjus, miks ma ikkagi kirjutan.
sest, küll mitte sellest palavast, vaid ma ei teagi millest, ajasin ma Väga Totaalselt lapse laagriaja sassi. ma teadsin kogu aeg, et selleni on veel umbes nädal aega – kuni täna lõunal mulle helistati ja väga imestunult küsiti, et miks mu laps ei tulnud.
mispeale mina oskasin ainult kökkmökk teha. ehk et jäin sõnatuks (mida minuga tihti vist ei juhtu) ja siis kokutasin midagi vastu.
sest täiesti idioodi tunne oli.
muidugi, kõik sõitu puudutavad mailid rääkisid transpordi orgunnimisest ja kellaaegadest, aga mitte kuupäevast 😛 kuid ikkagi, peale mõningast sobramist asjassepuutuvate mailide hulgs leidsin ma selle manuse üles, kus kuupäevad kenasti kirjas. ja nagu ma siin haiglajärgselt olen oma tühja kalendriga (ehk et ei ole vaja miljonit asja meeles pidada, et need ei kattuks), ei pannud ma seda kirja. sest no üks asjake püsib ju ikka meeles.
hah!
selle ainsa olulise asja koolilõpetamise ja jaanipäeva vahel suutsin ära puterdada. tubli ema, pole midagi öelda.
positiivne on see, et õnneks-õnneks on keegi veel õhtupoole sinna kulgemas ja mu laps haaratakse kaasa. muidu oleks pidanud ise selle maa maha kihutama. või mis nüüd mina, minust ei ole kihutajat, oleksin pidanud sugulasi-sõpru sebima. kuigi neid pakkumisi tuli ka kohe – ehk siis ka see oleks võimalik olnud.
nii et laps saab, küll hilinemisega, siiski kenasti laagrisse ja olukord on selles mõttes lahendatud. peale väikest mõtlemist (ja sõprade ning vanemate abi) said isegi laagrisse vajalikud asjad välja mõeldud. sest ma ju teadsin, et sellega on aega tegeleda maa ja ilm ja ma ei olnud veel hakanud üldse mõtlema.
aga mina olen sellest täitsa läbi, ikkagi selline ehmatus ja enesesüüdistus ja pinge.
jälle, õnneks mu vanemad, kelle juures poeg on, võtsid ka asja väga rahulikult ja suuresti tänu neile asjad ju kokku saidki.
ehk siis – ka tühja kalendri ajastul tuleb ikka vajalikud asjad kirja panna.
kuigi sellest ehmatusest võiks nüüd mõneks ajaks jaguda.
meelespea iseendale: ära pinguta!
täna on selg selline vaevalisem. eks eile sai vist natuke palju tehtud ka: väljaskäik (arsti ukse taga sai päris pikalt jalutatud-oodatud) ning hilisem fototöötlus, läpakas kõhu peal. viimane tegevus mõjutab ju ka otse loomulikult neid läbilõigatud seljalihaseid, ilmselt rohkemgi, kui arvasin. niipea seda tegevust seega ei korda.
ja kindlasti on oma osa pahasti magatud ööl. ikka üle pooleteise tunni unetut rähklemist vastu hommikut. seda öeldi kohe, et magamatus on hoobilt opikohal tunda, no ja ongi.
kuu pärast toimuv reis on aina lähemal ja ‘tõelisem’. pojale pole ma veel öelnud, et ka starwars on legolandis nüüd esindatud. eks ma üritan seal kusagil pikutada, kuni ta oma pool päeva selles sektsioonis veedab..