mul ei teki mingeid emotsioone, vaadates käsitööblogisid. sest ma tean oma laiskust ja oskusi – ehk et ma võiksin ju teha päris mitmeid asju, kui ma tahaksin-viitsiksin. aga ma ei taha ega viitsi ja seetõttu ei põe ka. ah et kas mul tuleks nii lahedad asjad välja, nagu mõnel? ma ei tea. mõni kindlasti. tapvalt loov ma samas ei ole ka, kogu oma hariduse kiuste. tegelikult oli juba keskkoolikatsete ajaks mul omal teadmine, et ma ei ole mingi kunstiinimene, vaid nö wannabe. ja sellest saadik olengi selline. kunstiinimeste jaoks olen ma nende ringi mittekuuluv, tavakodanike jaoks mingi poolkunstnikust poolboheem. nojah. laias laastus olen ma enamuse oma elust olnud mingite-kellegi vahel, nii et see mind ei sega teps mitte.
aga seda tean, et oma rahuloluks ei piisa sellest, kui teen muudkui ühte kätteõpitud asja lihtsalt kümnel eri moel. muutub igavaks ja tüütuks, mingi areng peab ju olema. mis ei tähenda, et jälle, hm, teistes kategooriates ei võiks aina samu asju teha. ehk et.. mismoodi seda nüüd seletada siis õieti? et põmst võib kududa 20 mütsi, kui iga neist on lahe ja natuke erinev. ja on nagu mingi, hm, areng. või et nagu ma heegeldan neid sarnaseid lumehelbeid.. no et oleks piisavalt kuuse peale panna. aga see ei ole töö, mille üle ma oleksin kuidagi uhke, onju.
või nagu ma tean inimest, kes teeb ülilahedaid pihuloomi.. et nagu kordavad ju teineteist, aga samas kohe üldse mitte. aga kõik satsisallid, selle talve hitt, on mu jaoks, hm, ühesugused. kuigi ei ole ju?
ja oh imet, on mõned korrad aastas, kui mul on tunne, et – õmbleks!
õnneks möödub see alati piisavalt kiirelt, enne, kui ma jõuangi tõsisemalt mõelda.
samas konstrueerimist tuletaks küll meelsasti meelde. aga mis mõte on sellel ilma õmblemiseta?
ehk et: seetõttu ongi mul siin vähe käsitööd. sest iga asi peab olema minu kõrgetele nõuetele vastav ja unikaalne. aga ei ole aega, tahtmist, oskusi, viitsimist..
toidu kaudu end tõestada on lihsam ja oluliselt kiirem, eksole.
p.s. ma peaksin oma hankima rohkem pearätikuid. ja muud põnevat..
