täna õhtul me ei maga, vaid keerame teleka lahti ja vaatame kolme maitsvat kokka 🙂
no võistlejaid ka muidugi.
Ramsay elulugu oli üks hea lugemine. respekt, siiralt. ja sellist rolli teles pikalt teha ei ole ka lihtne.
hakkab pihta!
Rubriik: info
mõttejupid
tõvevimm ongi sees, poisil rohkem kui minul. nii palju sellest, et väidab, et palav on. ikka see tuul ja vihm ja tuul ei anna kokku midagi head. ma ise oleks võinud ka natuke rohkem talle selle pusaga peale käia.
aga üldiselt vastuoluline päev. juba õueski. välja vaadates petlikult päikseline, tegelikule samasugune vastik külm tuul nagu eile.
väike mure lapse pärast ka. paar asja, mis ta ütles, keerlevad mu sees ringi. aga küll saame hakkama. eks ma natuke aimasin ette. peaasi, et mu oma algav koormus fookust kauakd mujale ei vii.
maisipäev
kohutavalt hea on vahepeal lihtsalt lebada. kasvõi pool tundigi keset päeva. süüa kodutomatit ja tõmmata natuke hinge.
sest ega järgnevad 10 päeva on ka juba tihkelt tegevusi täis. ausõna, mina ka ei tea, kuidas see muudkui nii läheb. ning ajast on pidevalt umbes puudu..
kusjuures hinge saabki tõmmata pigem nädala sees kui nädalavahetusel.
eile viisin oma diivanisurfaja Paavli kaltsukasse. sai omale paar toredat asja. no ma ei tulnud ka just tühja käega välja.. nagu ikka. vähemalt ei kulu seal harilikult eriti palju raha. üks imekena tuttuus käekott osteti mul nina alt ära, aga ongi hea tegelikult, nagunii poleks selle jaoks ressursse olnud 🙂 (ehk, nagu ma surfajalegi ütlesin, ilmselgelt ootab mind kuskil mingi parem kott :P)
lapse riided peaks ka mingi hetk ära sorteerima. sel hetkel, kui me mõlemad kodus olema ja suutelised ka midagi tegema 😛 see ei olegi väga lihtne kombinatsioon üllataval kombel.
mul on siiski tunne, et esimeseks koolinädalaks on tal riided olemas. võib-olla ka kauemaks.
ideid?
kuulge, enne, kui ma edasi pöördun, ehk teab keegi: mida teha identiteedivargaga? kasutab võõraid nimesid ja e-maile, IP aadressid on ka olemas. üldsuund oleks mis? AKI?
hiljem: selles osas ka palun ideid, et kui on inimene, kellele ma olen korduvalt verbaalselt väljendanud, et ma ei soovi suhelda, kuid ta ei pea seda miskiks ning muudkui üritab suhelda, mis siis teha? mismoodi on võimalik ‘heaga’, nagu ta soovib, seda suhtlust ära lõpetada, kui ta ei kuula normaalset juttu ega pea seda millekski? sisuliselt olen mina valget lippu lehvitanud, omapoolsed sidemed katkestanud (et mitte nö sõdida), aga teine pool ründab edasi..
vastuseks otsingule
nii, kes otsis siit, ‘mida teha tervest kanast’, siis ma tõesti ei tea, valikuid on palju. üks võimalus, kui on mingi majakene või suvila, on seda kana kasvatada ja hoida, saab kodumune. aga talveks peab ta ikka enamvähem sooja saama ja süüa on ka vaja.
või siis löö maha, katku sulgedest puhtaks ja söö ära. kui on vanem kana, siis soovitan suppi keeta, muud sellest väga ei pruugi saada.
söögile ma väga ei taha küll hetkel mõelda ise. kõht on liigagi tühi, aga söögi ligi hästi ei saa.
leti taga laadaline
inimene õpib kuni elab ning absoluutselt alati on võimalik midagi uut kogeda. mitte kunagi ei ole olukorda, et ‘kõik on ära tehtud’. mõni nendest tegemata asjadest on veel väga kättesaadav pealegi.
näiteks seista kaks päeva Raekoja platsil laadal leti taga (mitte leti ees) ja müüa mustikaid.
‘ema, mismoodi sa veel seista jaksad?’, küsis poeg, kui me koju jõudsime ja ma veel natuke köögis toimetasin. tema oli ka mõned tunnid jalul, kuigi kõndis mujal ringi. mina peamiselt seisin. ja ma ise ka ei tea, mismoodi ma veel jaksan.
aga, nagu eilegi, kui juba korra pikali visata, siis enam püsi ajada ei taha küll.
ja eilne päev oli ikkagi lühem, vist viie tunni ringi, täna üle seitsme tunni.
nagu seismisest üksi vähe, tammusin omaette rõõmsalt leti taga tantsida (sest kui muusika mängib, on kõige jubedamad tuimalt morni näoga istuvad kaupmehed) ning hõikasin kolmes keeles inimesi ligi. suheldud sai umbes neljas ja tänatud .. ee.. veel rohkemates keeltes. järgmiseks korraks tuleb hiina ja jaapani keel ka vist ära õppida, lisaks vajalikule hispaania-itaalia-prantuskeelsele sõnavarale. muidugi, kes tahtis, sai aru piisavalt. aga ise ei saanud teiste vastustest väga aru.
inimesed, sadu inimesi.
jättes kõrvale kerjused (oi, poiss sai tigedaks, kui meie leti ees seisis mitu minutit, oodates, kuni kõrvalletis äri ajava turisti tähelepanu saab – aga me ajasime ta kurjalt ära), kes seal ikka aktiivselt tegutsesid, olid reeglina kõik toredad. muidugi, ikka oli neid, kes leidsid, et see ei ole normaalne mustikas ja arvasid, et hullult väetist saanud marjad (ei ole, üleminek mahetootmisele on praktiliselt läbi ja märgiõigus kohe-kohe käes) või ei maitse on täitsa vale; peamiselt siis kohalikud vanemad inimesed. väike selgitustöö ja tõdemus, et need tõesti ei ole metsamarja maitsega, käisid asja juurde.
neid keskealisi turistidest paare, kes ostsid algul ühe topsi ja siis teise juurde, sest naine ei andnud mehele :P, oli mitmeid. või neid, kes ostsid ja siis tulid veel ühe ringi ja siis veel. või kes lausa kilekotti palusid laduda, hoolimata sellest, et meil kaalu ei olnud.
püreesid läks ikkagi ka, kuigi meil nende turustamiseks head nippi ei olnud. aur kulus peamiselt mammudele ära. siiski tekitasime tänaseks kenad neljakeelsed sildid ka püreede kohta. ning jah, nende peremehe tehtud puulabidate kohta ka, mis said igaks juhuks kaasa võetud ja millest ka kümmekond müüdud sai.
aga suhkruta jõhvikapüreed topsist proovides niisama ei pruugi see tõesti isu tekitada, kui ei tea, millega tegu. ma eile õhtul korra mõtlesin mannavahu tegemisele ka, aga jaksasin ma siis.. igatahes läks mustikapüree veidi kergemini. turistid võtsid püreesid vähem, klaastaara, raske, nagu täheldati. samas on nõme sellist asja ka plastikus müüa.
üsna ootamatult olid püreede peamised ostjad keskealised vene keeles suhtlevad turistid ja kohalikud pensionärid.
aga peab natuke mõtlema, kuidas püreesid siiski paremini nö arusaadavaks teha.
üks restorani kelneripoiss käis ostis meilt paar raksu mustikaid ja lõpuks püreed ka. naersime, et ju neil seal restos nii head asja ei pakuta 🙂
veel tähelepanekuid järgmiseks korraks: kaasa tool ja veepudel; sildid mitmekeelsed, rohkem fotosid põllust ja mõelda, kuidas neid kinnitada; võib-olla ka kaal? (aga siis peab see olema taadeldud, nii et võib-olla ka mitte); kaelaskantav lett, et käia ringi ja pakkuda 🙂
ning söök tuleb osta III Draakonist või laadalt 🙂
ja ma ei saanud jätta norimata tüdrukut, kes Lõuna-Eesti laadal oli leti taga Pühalepa (jaa, see triip on mul siin blogi päises!) riideis 😛
pärivoolu-vastuvoolu
just, vastuvoolu ei ole mõtet ujuda. mõned plaanid on muutunud, mõned asjaolud on muutunud. pole mõtet liikuda suunas, mis ei näita piisavalt kutsuvaid märke.
kõik on endiselt hästi 🙂
lisaks sain täna ilmselt selle aasta parima isiklikult mind puudutava uudise! 🙂
natuke läheb ilmselt aega, enne kui see täiega pärale jõuab. veel veidi hiljem peab asuma tegutsema, et asjast asja saaks. õhtuks väike vahuvein? 😉
kui mõni suuna uks ei kipu hästi lahti minema, siis, teadagi, avaneb mõni teine uks. see õige.
mitte, et teised oleksid iseendast valed. lihtsalt õige ongi see, mis avaneb.
P.S. mul on tunne, et muudaks blogi kujundust – või oleks see liiga tihti? või et enamus loeb nagunii rss-i ja kujundusest ei hooli? 😉
temperatuurilangus
kui ma niimoodi jätkan, siis ei saa ma ometi ju mittekunagi terveks või midagi. aga ei näinud ju ette, et nii külmaks ikkagi kisub. mingi ligi 9 pügalat kukkus ülikiirelt ikkagi ära.
teisalt oli päris tore kontsert ikkagi. ja lapse kiituskiri on kohaolekut väärt. igatahes.
üks teine kiri, mille üle täna enam ei mõtle. vaatame veel muid asjaolusid. näiteks – lotopiletit? 🙂
gripitee joodud, põhku.
loodan, et tänasele õuetemperatuurilangusele ei järgne minu isikliku temperatuuri hull tõus.
on olnud paremaid reedeid
novot, kuna poiss turtsub ka, siis ilmselt saime mõlemad pühapäeval nats külma selle sooja, külma ja tuuletõmbuse vahel rabeledes. ja kuna mina käisin üleeile merel, siis olengi totaalselt haige – hoolimata sellest, et ma olin seal kuni kinnasteni varustatud. tuul oli tugev ja külm ning sellest ilmselgelt piisas.
nagu oleks mingi hall niiske november, ma ütlen. apteegis käisin eile siiski ära.
suvine reis ida suunas on osutunud ka problemaatilisemaks, kui oleks oletanud.
see plaanitud ööbimise eitav vastus võinuks varem tulla, oleks olnud rohkem aega ette valmistada. nüüd aga on nii, et viisataotluse peab kindlasti järgmisel nädalal sisse andma, aga kõik muu on tiba kahtlane. mõni kuu varem oleks ilmselt veel odava hotellikohagi leidnud, nüüd enam muidugi mitte. surfan edasi, lõpuks peab see positiivne vastus tulema ka lähemalt, kui paari tundi kesklinnast (kindlasti oleks seal tore ööbida, kui ma läheksin autoga, millega saab suvalt St. P. äärelinna ja sealt metrooga edasi; aga hetkel, autovabalt, ei tundu see väga ahvatlev). lapsega päris hosteli ka ei tahaks ronida; lõppeks pole isegi need mulle jõukohased, kui aus olla.
aga küll saame.
üldiselt paistabki olevat lahtiste otste periood. erinevaid lahendusi muudkui koorub, paistab, kuhu poole maandun.
pildistan tellimise peale ka
tuttavad ikka ajavad, et reklaami end ja tee raha eest ka pilte. peaks või? ega ma väga ei oska ennast müüa küll. peaks eraldi mingi lehe tegema vist selleks siis.. ja mingi portfoolio tekitama. aga neid pildistajaid on ju ka maa ja ilm? samas järjekorrad on ka, vähemalt mingil osal neist.
igatahes, kes tahab pilte endast või perest või üritusest või midagi sellist, siis küsitagu 🙂 vajadusel leian stuudio ka, aga ilusate ilmadega on ju õues ka kena fotosessiooni teha.
üks väike näide ka. ma ei tea, kas just parim, aga sõber ise jäi piltidega küll rahule. kusjuures ta on üsna nõudlik tegelikult.
