ma mäletan, et mul oli üks täiesti uus ja korralik riidest kandekott. otsin seda paaniliselt juba natuke aega, aga ei suuda leida. kas see on üldse siin korteris mul olnud või ei?
eks ma võtan jälle selle va kilekoti näppu, aga ma tunnen, et ma ei taha selle kilekotiga patseerida. hädapärast autoga poes käies veel, aga jala – või siis ka tööle minnes vajalikke asju kaasa krabades, mis kõik käekotti ära ei mahu – tundub see kilekott kuidagi nõme. eriti, kuna meil ei ole mingeid shehvi kujundusega kilekotte, rääkimata sellest, et kilekott ongi oma olemuselt tobe asi.
ma ei ole oma mõtetes üldse originaalne, loe kasvõi siit. vast ehk ainult et turul ja tööl käimiseks eelistaksin siiski riidest kotti, mitte paberist. ja heegeldatud kott ei sobi ju külmade ilmadega.. hmmhmm…
kust saada üks hea riidest kandekott??
/vastus: võta ometi kätte ja õmble ise, kogu oma õmblemisvihkamise kiuste!/
Rubriik: asjad minu ümber
küsimus
huvitav, miks on mõningates kaubakeskuste-poodide liftides peeglid?
mina küll enamjaolt ei taha end näha sellises kohas. seljaga peegli poole on märksa parem tunne. moodustan kellegi teise peegelduse 🙂
tibimõtted vol.2
nutt ja hala.
ma vist ei leiagi sel aastal normaalseid vaba-aja jalatseid. ühed mitte-vaba-aja omad ma nüüd sai, aga need sobivad umbes 2 paari pükstega mu garedroobist ja arvatavalt mitte ühegagi mu pikkadest seelikutest. aga kõik muud olid veel hullemad. ma saan aru, et mood ja kõik, aga väidetavalt on praegu siiski suhteline moevabadus. miks siis mitte jalatsiturul??
kaameravajadus
istun ikka veel öös ja igatsen kaamerat, lausa füüsiliselt. jaaaa, mul on üks .. aga filmid seisavad ja seisavad kapis ega jõua ilmutusse. nojah, ma ei käi laboris kord aastas ühe filmiga, kus on nii jaanipäev kui jõulud, aga siiski.. vahel tunnen vastupandamatut vajadust digikaamera järgi – et panna kiirelt pilti oma meeleolud ja mõtted ja ei pea ootama, kunas neid näha saab.. kuigi filmikaamerast ma ei loobuks ka mingi hinna eest!
ava või korjandus..
tibimõtted
eile magasin jälle ilusad pilved maha. vaade oli vale ja aega ega võimalust polnud kuskile minna kiiresti.
ma ei tee ju niimoodi iialgi midagi geniaalset!
umbes kolmas päev elan nagu udu sees. lõpmatuseni rohelist teed ka juua ei julge, sest see kuuldavasti alandab vererõhku, mis mul niigi ülemäära kõrge pole.
täna mänguasjapoe juures nägin ühte tuttavat. vist. sest ma olin küll 100% kindel ja naeratasin talle vastu ja hakkasin tere ütlema, aga tema vaatas minust lihtsalt läbi. või olen ma paari aastaga niivõrd muutunud?
ma nägin eile korraga 3 seelikut, mis mulle meeldisid ja ei suuda nüüd valida. sest korraga 3 seelikut osta oleks ju liiga edev!
tegelikult tahaksin ma kusagil lebada … ei, lösutada, juua mõnusat piimakohvi ja süüa mingit head salatit, taustaks vaikne chillout ning mitte kuhugi kiirustada..
ma ei mahu ära!
oo õudusega tabasin täna, et tagi suuruses XL on mulle väike. või lühike. ja L suurust ära parem selga topigi.
tulin poest ja vaatasin inimesi enda ümber. ei ole kõik hirmkõhnad pubekad. on minusuguseid ja suuremaidki. isegi oma kontris ei ole ma teps mitte kõige suurem. ega kodus oma trepikojas. ja üldse olen ma endaga rahul, kui see ca 3kg maha võtta, mis naisel alati üleliia on 😛
aga miks kaubandus seda ei tunnista? miks kaubandus püüab jätta muljet, et ma olen suur, suur ja veelkord suur .. ning pikk ka takkaotsa. kõik ei saa ju olla kenad kompaktsed pubeka kehaehitusega tibid? (ma olen kena ja kompaktne nooruslik lapsega tibi, eksole :P) ja ma ei saa ju pikkusest maha võtta? või kui sellest rääkida, siis jalanumbrist ka mitte.
hämmastav on see, et veel nii 5-6 aastat tagasi oli 37 number mulle üsna okei, nüüd pole mõtet seda vaadatagi. no jalanumber ei kasva ju enam ometigi? ja see hüpe 38 peale toimus jupp aega enne last.. humm.. aga poes on nimelt ainult 37 number neid saapaid, mis mulle meeldivad.
kus ma saaksin end lühemaks ja jalgu number väiksemaks vormida? et ma ei peaks end poes SUURENA tundma – mida ma ju ei ole! või kujutan ma endale ainult ette, et ma pole??
noor tehnik
tegelikult muutub juba endalegi huvitavaks, et milliseid autosid ühe Lego põhjal teha saab. et on üks mootortiga rattapaar ja esiratas ka ning veel mõned tükid. natuke saab tükke juurde ka panna. ja muudkui kombineerid.. ja laps kruvib kõik lahti jälle 🙂
raudteejuppe peaks ka ikka veel juurde ostma. tegelikult olulisem oleks vist patareidega vedur.
üldse on maailmas lahedaid mänguasju, milliseid meil ei müüda. näiteks täispuidust Pintoys või Anatex, mille tooted tõesti ka arendavad tunduvad. kuigi jah, kirjade järgi on kõik mänguasjad arendavad..
ma kujutlen et mul on…
mingil kummalisel põhjusel ei ole mul kodus arvuti taga kõrvaklappe. teleka taga on, aga neid ei saa mõningatel proosalistel põhjustel siia tuua.
niimoodi ma istungi õhtul vaikuses arvuti taga, taustaks ventilaatori mühin. sest ma ei taha teiste und segada. ja kuulan ainult mõttes seda muusikat, mida tahaks kuulata klappidega.
elu kontrolli all
jõuliselt juurutatakse ID-kaardi ideed, pangakaart on pea kõigil. maksame kaardiga ja netis, see on nii igapäevane.
ent palju me mõtleme sellele, millist infot meist niimoodi saab ja kui palju see meie elu võib mõjutama hakata? suunatud reklaam on üks asi, aga päevalehe lugu laenu tagasilükkamisest on hoopis teine asi juba.
minu igapäevane internet..
te ju kõik teate toredat firmat elion, vanasti eesti telefon? saatuse ja asjaolude tahtel (mul levibki aint toosama elion ning starmani-nimeline firma siin) on mul nende netiühendus. või siis pole. nagu eile õhtul maalt tulles selgus.
klienditeeninduse telefoni otsas ei pidanudki tunde rippuma. pea kahe minuti pärast oli tädi toru otsas, kes lahkelt lubas, et võetakse ühendust. ja võetigi. noormees seletab, et nende poolt on kõik korras ning ei pidanudki mind mingiks Eriti Lolliks tibiks – mida selle firma teenindajatega muide juhtunud on.
niisiis, täna lõuna ajal sajavad mulle 2 montööri sisse. kontrollivad liini, kontrollivad modemit, panevad oma kaasasolnud modemi mulle siia – ei midagi. lubavad varsti tagasi tulla. läheb mööda tunnike ja ongi tagasi. tõstab onuke juhtmeid ringi ning adsl tuli hakkab jälle vilkuma ning oh inet, jääbki põlema. et asi ilusam oleks, jäetakse mulle uus modem.
kulub nii minutit 45 ehk, kui köögist lapse juurest tulles avastan, et adsl jälle maas ja juba jupp aega olnud. brr. haaran telefoni, et helistada klienditeenindusse ning näen, et oo, adsl tuluke vilgub ja hakkab põlema. hurraa! panen toru hargile ning sedamaid kustub ka ühendus. mhh. valin veel klienditeeninduse numbri ning jään ooterezhiimile. nett tuleb. on. on. on. kuni panen toru hargile (jõudmata teenindajat ära oodata).
õnneks on montööri number mobiilis kenasti olemas ja kupatan onu veel kord kohale. loksutab jälle siin juhtmeid ümber ning näe, töötabki. nüüd juba paar tundi lausa..
hetkel imetlen seda imekaunist punast juhet, mis ühendab omavahel modemit ja arvutit ning mis muidugi sobib suurepäraselt siia sinisesse tuppa. igaks juhuks on see juhe vist oma 3m pikk ka 🙂 aga muidu on uus modem päris kena, isegi oranzh tuli on peal ja puha..
mh, muide, kas pole kummaline, et elioni veebis olev otsingusüsteem ei otsi mitte elioni oma kodukalt, vaid neti.ee’st?
ja kas uninet oneline töötab ikka siiani normaalselt ning kuidas neil selle modemi hinnaga on? ehk ükspäev levivad mullegi siia..