Rubriik: asjad minu ümber

ma tahtsin minna kunstinäitusele.
Merike Estna ‘Vihka ennast rõõmuga’ Tallinna Kunstihoone galeriis.
03.02.06-26.02.06,
suletud E,T, avatud 12-18.00
olin seal eelmisel kolmapäeval kella 14 paiku. uks oli kinni. katsusin ja lõgistasin ja ikka oli kinni. 5 minti pärast ka.
no ja nii läkski. nädalalõpp oli kiire ja ei jõudnud.
olevat tore näitus olnud (ja mitte morbiidne!).

ma ei tea, kas tohib ühel päeva nii palju kirjutada .. (ausõna, mul on reaalne elu ka) .. aga ma ei saa üle ega ümber artiklist, kus püütakse võrrelda kooli- ja vanglatoitu.
idee on hea. midagi tuleb välja ka. aga mingitpidi on nagu poolik. st ma näen, et ilmselt on vanglasöök kohati korralikum ja kontrollitum kui koolis, aga see analüüs ei lähe nagu lõpuni välja.
tegelikult on see huvitav, et ühes kohas suudetakse kontrollida toiteväärtust ja eraldi gruppe teha ja teises eriti mitte. aga näe, jälle ei tule välja, miks see nii on ja miks koolitoitlustad ei suuda.
esimeseks lahenduseks tundub, et okei, teeme uue konkursi koolitoitlustamiseks ja ärgu need toitlustagu, kes seda korralikult ei tee. aga – kust neid paremaid võtta? sest koolitoiduga rikkaks ei saa. ma ei tea, kuidas on korraldatud vangide toitlustamise nö köögipool – ruumid, palgad jne; aga koolitoidu puhul ongi küsimus vist eelkõige selles, et väikese rahaga peab suutma palju. tore on, et riik maksab 10.- lõunast kinni – aga olgem realistid, selle raha eest süüa + muud maksud (üürid, elektrid, seadmed, palgad) katta ei ole küll võimalik. vähemalt mulle tundub nii.
on jutuks olnud, et ka omavalitsus peaks toetama – aga ega omavalitsuse rahakottki pole lõputu (mõnedel vist lausa vägagi õhuke).
mingi võrdlus on seal ka, mis väidab, et vangi toiduraha on 15.56-21.04 krooni päevas ja koolilõuna hind 13-15 krooni (sellel pildil, mida täissuuruses ei näe veebiversioonis). ehk siis vahet nagu polegi ju.
seda enam jääb küsimus, miks koolitoiduga (ja ka lasteaedadega) nii palju probleeme on?
* – peakiri laenatud Postimehe artiklilt

tuleb üks jube materiaalne jutt..
miks on nii, et kui meil on allahinnatud t-särk eriti heal juhul ainult 99.-, siis samal firmal on Hispaanias allahinnatud t-särk 4-5 eurot? 10 euroga asju oli lausa valida, selle eest sai nii seelikuid kui pükse kui jakke juba – kusjuures selliseid, mis olid veel äsja üsna moes. meil saad seeliku eriti heal juhul 199ga kätte ja siis on see ka umbes aastajagu vist juba rippunud poes. jakki alla 300 vist ei saagi. või saab? (siin nagunii ei ole eriti selliseid, mida ma jubedalt tahaks).
kusjuures toit pole seal ka nii hirmus palju kallim kui meil. bensiiniliiter oli seal euro ringis, niiet küll meilgi varsti samas klassis on. veinihindadest ei tasu rääkidagi 😉
maailm on ebaõiglane ikka või mis? ma ei pea isegi siestat ja saan siin oma palga eest hulka vähem seelikuid kui ma saaksin seal (hea arvestusühik, onju?).
ärge mõistke nüüd nii, et asi on asjades. tegelikult mitte.

eile õhtul sai pisut raamaturiiuleid korrastatud.
minu raamaturiiul on üks neid kohti, kuhu kohe päris kindlasti koguneb üsna huvitav kultuurikiht. tegelikult koguneb mul seda üsna kõikjale, äkki peaks mingi sahtli kultuurikihi jaoks tekitama (kuigi see saaks peatselt täis ja ikkagi oleks mujal ka seda :P)?
igatahes, pidin tõdema, et ma ei raatsi ühtegi raamatut ära anda või maha müüa, ka kõige mõttetumaid neist. noh, näiteks on mul päris hulk naistekaid; siis mingeid nõukogude-aegseid teatmetoseid mingi posu; noid kalender-raamatuid 80ndatest (teate küll, siuksed raamatud oli, kalender oli ja igasugu jutte, kööginurgake ja anekdoote ja nuputamist ja üle maailma naljakaid ‘punaseid’ tähtpäevi); 90ndate alguse kriminulle..
õnneks on mingi hulk ka päris väärt raamatuid, kuigi vähem, ku itahaks. ah et meil on raamatukogud olemas? on jah, aga on raamatuid, mida ma tahaks oma riiulis omada, sest ma tean, et ma loen neid jälle ja jälle. ah et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju? minu jaoks ei ole raamatud need ‘asjad’.
vot, tulingi praegu üsna heale ideele – kui keegi mult ühel või teisel põhjusel uurib, mida ma kingiks tahan, siis raamatupoe kinkekaart oleks päris hea lahendus. laps, muide, saigi juba omale sellise kingituse. nüüd peame temaga poodi minema, kus ta saab omale siis ise raamatud välja valida.
lisaks raamatutele on riiulis pilte, vanu lennupileteid, reisidelt korjatud-ostetud nodi. ma püüdsin sellesse mitte süveneda, sest nostalgitsemine ei oleks mulle praegu ilmselt kasuks. pealegi ma ju lähengi nädala pärast peale õige pikka pausi jälle Reisima. mis muidugi meenutas mulle, et pean nüüd meie raamatupoed läbi sobrama ja püüdma mingi hea Barcelona reisijuhi leidma. jaa, netist võib ju lugeda midaiganes, aga ega ma kohapeal, nett näpus, ringi hulgu.
igatahes õnnestus mul eile kuidagi hakkama saada, ilma et ma oleks brošüüridesse-piltidesse-mälestustesse uitama jäänud. puhh.
ja natuke sai nüüd ümber grupeeritud-tõstetud ka. lõpuks ometi on kokaraamatutel hingamisruumi, aga lasteraamatutega peab veel ka midagi ette võtma

ma töötan ühe korporatsiooni alla kuuluvas väikefirmas. mingi osa meist kuulub skandinaavlastele, aga ma pole omandisuhetega väga kursis. noh, ega see ei muudaks ka midagi.
aastaid tagasi aslustasime väikeses keldrikontoris. maja oli sama, mis veel mõnel korporatsiooni kuuluval allüksusel. tegelikult ma ei mäleta, kas me siis juba olime korporatsioon või ei. aga tühja sellest.
aasta hiljem kolisime siia majja, kus ongi peamiselt sama korporatsiooni ettevõted pluss üht-teist veel.
esimesel ajutisel pinnal olime mingi umbes 3 kuud. siis kolisime edasi. püsisime paigal umbes aasta. siis kolisime edasi. siis läksin ma lapsehooldupuhkusele. vahepeal koliti veel. seal olime me vist ikka umbes 3 aastat juttis lausa. ca 9 kuud tagasi kolisime siia ‘ajutisele’ pinnale. veebruarist kolime siis siit ära. tubadesse, kus pole radiaatoreid, on üks õueaken, mis ei avane (no eksole, isegi kui on avatav aken, ei tohi seda ju uutes poppides majades avada, sest see lööb kogu kütte-jahutussüsteemi segi; sa võid siia ära lämbuda, aga akent avada ei või) – küll aga on ohtralt klaasseina vaatega üle mingi esindussalongi. lohutati, et soojapuhuritega saab soojaks. ma olen täitsa tänulik, et ma omale uued kõrvaklapid tööle soetasin (või õigemini, tööandja raha eest soetasin tööandja nõusolekul). kui puhur undab, panen klapid nii kõvasti, et undamist ei kuule. telefoni, muuhulgas, ilmselt ka mitte.
mitu kolimist see teeb nüüd kokku vähem kui 7 aastaga? kui palju me oleme helistanud, et meil on külm/palav/lämbe?
kas ma olen tüdinud..?
P.S. ärge pakkuge firmat ega korporatsiooni. võtke seda kui ulmet 🙂

ärge lugege mu tüütut hala. lugege parem seda siin. koos kommentaaridega.

sügisepoole oli Virukeskuse Narva mnt – Laikmaa risti poolne uks mõnda aega suletud, varsti avati uhke pöörduksega. vähe veider tundus sellises kohas, aga noh..
igatahes see oli vist eelmisel nädalal mingi päev, kui üsna mu ees see uks lihtsalt seisma jäi. hea küll, seal on mingi kitsas tavaline uks ka, liikusime siis kogu massiga sealtkaudu.
täna hommikul seisis uks jälle, üks onu nokitses kusagil kruvikeerajaga, turvamees suunas inimesi teise ukse poole ja koristajatädi tõmbas imuriga suurt soppa ukse alt ära. mh? et selline mass inimesi sellise ilmaga kannab kokku hulga pori, mis kuhjub põrandale ja mida uks eest ära ei pühi ja mistõttu jääbki uks seisma? tähendab, ma pole kindel, et see just päris nii toimib, aga selline mulje jäi. igatahes tore, et nad kõiki uksi pöörusteks ei teinud.
aga seda ka, et selle põhjal tõesti ei tahaks olla kusagil kaubakeskuses, kui seal midagi juhtuma peaks. sest ilma mingi paanikata on nende tavaliste uste läbilaskevõime pea olematu.
Maakri tänava algusesse pandi suure hurraaga kivituvid, et autod kõnniteele ei pargiks. noh, seda oli ikka pidevalt, et pidid ise mööda sõiduteed sealt mööduma, kuna kõnnitee autosid täis. selline pilt on veel päris hea – maja ja auto vahel on lausa mitukümmend sentimeetrit ruumi.
aga arvate, et muutus midagi? EI! sest tuvid on täpselt selliste vahedega, et sinna mahuvad sõiduautod vahele. neid on lihtsalt hõredamalt nüüd 😛 vastaspesitseva turvafirma autod on seal üsna pidevalt, aga ka muid. ähvarati küll suurte trahvidega, aga no ma ei tea – alati tuleb ju keegi, kes veel pole seal trahvi saanud või kellele see trahv pole mingi asi.
muuseas on jutuks olnud ka, et neid tuvisid annab kettidega ühendada – et autod ei saaks sealt vahel läbi sõita..
söögi- ja joogikohti tuleb loomulikult aegajalt sisekujunduses värskendada, vahel ka natuke stiili muuta. kunagi istusime oma seltskonnaga üsna tihti Wellingtoni nimelises kohas. sellega läks nagu läks, nüüd on selle koha peal mingi restorani-moodi asi.
peale veel käesoleva aasta jaaniäeva võeti ette remont meie eelmise talve hittkohas Lost Continendis. tegelikult oli see üks mu lemmikuid üsna pikka aega – mõnusa koha peal (linnamelu + ligipääs ka autoga), tugev mööbel, võimalus laudu sättida jnejne. hirm oli, et mis saab peale remonti.
nojah, ja kuigi Maimets seda nüüd värvikalt kiidab, jään mina ja enamus mu tuttavaid eriarvamusele. vaata, lounged on lahedad küll ja mõni lounge siin-seal on päris abiks aegajalt – aga see ei tähenda, et teeme kõik (vanalinnast tibake väljas olevad ja seega mitte turististidest ülerahvastatud) pubid nüüd loungedeks ja kõik on jõle lahe. ei ole!me istume seal praegu peamiselt sellepärast, et pole piisavalt head alternatiivi leidnud. aga pikapeale hakkab isegi mulle tunduma, et äkki oleks siiski Bikers päris hea koht..
ja mu oma mõtted ja plaanid, mis ca 4 aastat tagasi tundusid üna head olevad – ka nendega on just nii nagu alati..
/murdosa/

niisiis, võtsin üle mitmete aastate vardad kätte ja tegin omale mütsi, või lausa kaks. tõesti, ise ka ei usu. aga siin nad on. sellele lilledega mõtsile tuleb sall ka juurde. ja teine – noh, teine tuli natuke suur, aga ma kardan, et kui üles harutan, siis enam ei viitsi uuesti teha. lõngast tuli ka jube täpselt välja ja klapid on juurde kootud. et päris nikerdamiseks läheks lõpp ju. kui keegi suurepealine juhuslikult soovib, siis uue mütsi lõngaraha eest müün ära :O
aga, kajakas, igal juhul siin on Su lilled olnud juba üsna mitu nädalat 🙂