aga vahel tundub, et muudmoodi ei saa, kui peab kirjutama kõiki erutavatel teemadel.
olen harjunud blogilistile päevas mõne korra pilku peale heitma – väike meelelahutus asjalike tegemiste vahele. aga viimaste päevadega on see üsna mõttetuks muutunud. suur osa esilehe sissekandeid keerleb ühe teema või ühtede inimeste ümber ja nii vähe, kui ma üldse neid lugenud olen, on see üsna kummaline. ausalt öelda pean ma seda mingiks eksperimendiks.
õnneks oskan ma vähemalt virutaalselt päris edukalt ignoreerida.
pealkiri ei vasta ka neile reeglitele, et blogilistis toppi saada 🙂
kes neid ikkagi nii palju klikkab? jutu järgi on enamikel kopp sellest, aga kuidas siis ikkagi esileht neid ühekülgseid teemasid täis on? sama teema, et keegi ei loe avalikult Justi ega Kroonikat, ja ometi ostetakse neid päris korralikult?
—
kunagi õhtul: püüa veel olla ebapopp. blogilistis esileht pool päeva. Murphy?
Rubriik: asjad minu ümber
puhata ja mängida!
sellist tõrget töölemineku suhtes, nagu praegu, ei mäleta ma varasemast. loomulikult on olnud tujusid, et ei viitsi – aga konkreetset vastumeelsust (sealjuures konkreetsete põhjustega) ei meenu.
igal asjal on kaks poolt, muidugi. hetkel ma tunnen, et ma juhtun olema sellel poolel, mis on nõrgem, sõnaõigusetum ja alavääristatum. tunneksin ma seda üksi, aga kuna on teisigi peale minu, kes nii tunnevad.. siis see vist päris lambist pole?
ära hammusta kätt, mis sind toidab
on ju selline vanasõna, eksole?
eksole, me kõik oleme lugenud, kui jubedad inimesed on need, kes jagavad toetusi. noh, igasugustes omavalitsustes. et tegelik abivajaja ei saa midagi jne. selleni välja, et lasti maha üks tavaline töötaja, klienditeenindaja – kellest sõltub ju imevähe. sest reeglid ja eeskirjad on ette antud ja tema võimuses pole muud teha, kui oma tööd vastavalt nendele.
mul üks lähisugulane tegeleb ka sellise tööga.
üleeile pani üks klient tema mobiiltelefoni pihta. inimene, kes tuli toetust küsima. telefon ei olnud üldse väga kättesaadaval, küll aga nähtaval. veidi tähelepanu hajumist, tööasjade tegemist (noh, näiteks kasvõi paljundusmasin on teises toanurgas) – ja koos tüübiga on lahkunud ka telefon. piisavalt vana, et selle eest saad heal juhul paarsada krooni. normaalne?
(politsei sai kohe kohale aetud, varas ju teada. telefonikaart lukku ja IMEI ka teatatud kuhu vaja)
rääkimata sellest, et ma ei kujuta ette, milliseid kliente neil tegelikult käib seal. ma usun siiski, et enamik on meeldivad inimesed, aga aegajalt kuulen päris koledaid lugusid.
‘ülemakstud ametnik’. ma ei kujuta ette, mis raha eest ma oleksin üldse nõus sellist tööd tegema..
uudisterindelt
mõned päevad lihtsalt on popimad 🙂
hommikud lapsega
selles mõttes oli Antonio imikuaeg ikka hea, et siis sai hommikuse vigina peale talle tissi antud ja seepeale kaisus edasi magada.
aga nüüd tõuseb vabal päeval ka varakult ja kuigi kaua üksi olla ei viitsi.
nii et minu jaoks on kullast kallimad need hommikud, kui ma saan ilma vahelesegamisteta magada nii kaua kui soovin.
veebiteenus?
Piletilevi veebipool on minu jaoks pooliku lahendusega.
tahtsin täna minna pileteid välja võtma, neid mis ma mingi päev veebi teel ostsin. õnneks tuli õigel ajal (ehk enne kassat) meelde, et broneeringut või vähemalt selle numbrit on vaja. hea küll, tulen tööle, läbi uue ürituse valimise õnnestub Piletilevisse sisse logida (sest ei ole lihtsalt sellist sisselogimise kohta) – ja seal ei ole üldse mingit ajalugu ega tehtud broneeringuid ega makstud pileteid näha. või kui on, siis hästi ära peidetud. mhh! kui mul juba on oma konto kuskil sellises kohas, siis see oleks ju elementaarne? vähemalt kuni ürituse toimumiseni kasvõi. võinoh.
bussireisides näen küll oma 2a tagasi ostetud piletid ka ära.
nad võiks ju arvestada sellega, et alati pole kõigil võimalik kohe välja printida asju ja noh, nt mina ei ole suur paberile kritseldaja ka – et bronninumber mingile paberilipakale ja rahakoti vahele.
jah, õnneks on mul see arve siiski teises arvutis täiesti olemas.
ssssiestat!
peale lõunasööki, olgu see kui väike tahes, on alati selline tunne et koliks Hispaaniasse ja peaks siestat. mõnuga ja muretult.
üldse sealne elurütm sobis mulle. olemuselt.
vitamiine ihule ja hingele
sügisel tuli pähe oma kunagist lemmiklõhna netist otsida, kuna meil seda enam ei müüda. väike sobramine ja leidsingi, normaalse hinnaga ja kirjete järgi usaldusväärsest kohast.
kaks nädalat peale tellimust oli pakike kohal, lõhn ja kink esmatellimuse puhul.
nüüd sain ma samast kohast teise paki. paar nädalat tagasi tuli mail, et nemad tahavad, et ma ikka neilt veel ostaksin ja lisaks tavaboonusele, mida saab sealt vastavalt ostude arvule, annavad nad mulle veel 5% maha. mingist suht väikesest summast alates tuli veel mingi lisasoodustus sel perioodil lihtsalt. eksole, oluline polegi ju see summa, vaid suhtumine. kuigi see on maailmas vist üsna levinud, et ikka püütakse sind kliendiks tagasi. no meil niiväga ei ole, eks seepärast mõjub (ja ma ei ole väga kergelt mõjutatav shopleja).
valisin paar vannitoodet mingist sarjast, mida meil ei müüda, ja täna tõin paki ära. kenasti päris nöör paki ümber ja kõik totsikud kinkepaberis. no täitsa nagu sünnipäev või jõulud. ise veel muigasin, et osavad väikesed käekesed ja miskipärast arvan, et kui ongi lapstööjõud (pakk tuli HongKongist, seal vist ei ole see asi väga hull?), siis see raha pakkimise eest kulub neile ikka ära. ja lõhna järgi on valik üsna hea olnud ka.
igal juhul olen paksult rahul ja lähen täna oma uue kollase mantliga linna patseerima 🙂
ja kevadeks värske menüü:
sissekanne 1301
kaks trenni on nädalas tundub vähe. kolm või neli oleks arengu ja figuuri mõttes paras. aga no ei saa ju, päeval rohkem ei või ometi ära käia ja õhtuti .. on mul ometi mu laps.
argikiunu ka
kuidagi väsinud ja motivatsioonitu on olla (noh, endiselt). homne kool tundub mägede taga ja siiski hirmutav. eelmise korra segasele eksamile järgneb samas aines seminar ja ausalt öelda pole mul mingit tuju seal esineda. aga peab. enne seda on veel mingi eksam. varane minek ka. ja esseed pole siiani, seda mida eksami eel vaja on. no ühtegi mõtet pole.
trenn oli ka täna kuidagi hirmus väsitav. kuigi ma sain suhteliselt kenasti hakkama enda meelest siiski. a ilmselt ikka trennist on selline veidi läbipekstud tunne.
no ja kui juba siis juba. pidin ma seda jazzkaare lehte uurima ja leidma midagi, mida ma tingimata tahan vaatama minna. üleüdse, et sessi nädalavahetusel ja et kuidas nad ikka rockcafesse sellise hinnaga pileteid müüvad. võinoh jah, mis koht see ikka parem on.
a mul on raha ikka päris täpselt ära eelarvestatud ja maiteagi nüüd.
viu ja virr.
töö. töö. töö. sellest ma siin ei kirjuta rohkem eksole. peaks puhkust võtma, aga mis ma sellega peale hakkan?
