eile selgus, et laelambi juures pole löökdrelliga midagi teha, sest plafoon ju otse loomulikult EI KÄI konksu otsa. aga olin ma siis enne lahti pakkinud ja vaadanud? nüüd ei saanud ikka korda, sest lagi on mingist imelikust materjalist ja ainult üks sobiv tüübel oli ja kruvidega umbes sama. lisaks tuleb lambipõhjale teha auk, et elektrijuhe tuleks kõrvalt sisse, sest seda pole ju ka ette nähtud.
ma tõega tahan, et need viimased pisisasjad remondi juures (no mõned liistud ja veel seda-teist-kolmandat) tehtud saaks ja sellega ka ühele poole. sest need on need pealtnäha mittesuured tööd, mis nõuavad siiski nokitsemist.
mul on mingitest poolikutest asjadest väga kõrini – ja see on vist põhjus, miks ma ei taha praegu ühtegi uut kohustust-tegemist-tööd-asja võtta.
Rubriik: asjad minu ümber
RM-i uus trenniaasta
ujumises läks RM järgmisse rühma. sinna, kus ühe aastanumbriga varem sündinud juba võistlustel ka käivad. neil lihtsalt ongi nii, et on need päris algajad ja siis juba võistlejate rühmad, samas on mingi hulk neid nö vahepealseid. neid siis eile seal vaadati ja kuulati nende arvamust ka. ning kuna algajatesse tulevad jälle enamusest päris algajad, siis leiti, et minu terve eelmise talve käinud laps võib vabalt edasi minna. ja no kui tõesti ei jaksa enam, siis saab alati ka tagasi liikuda 😛
mõtlesin veidi logistikale ka ja sain selgeks, et kui mul neid pikki tööpäevi ei ole, siis saame hakkama küll.
nüüd peaks ikka mõne oma trenni ka kusagile sobitama.
kohvi- ja Bounty paus
tööl ja kohe pika päeva. eile oli öötöö ka, nii et ma olen üsna hoomamatu-unise olekuga. ehk jääb päev sama vaikseks, nagu siiani?
pühapäeval magasin oma vasaku õla kuidagi ära. nii, et MinuMajja minekuks võtsin valuvaigisti sisse. ahjaa, magada ma ka seepärast ei saanud ja olin tundi poolteist enne kella üleval. sest valutas, õlg, ja mitte mingit moodi ei olnud hea olla.
täna on kogu turi kange ja paha ja valutav. ma imestan, et üldse pead saan keerata.
ilmselt üritan leida mingi õpetuse ja natuke mudida end.
aga see pole ainus, mis mulle (füüsilist) valu teeb.
‘kui kaua sa kingi sisse kannad tavaliselt?’, küsiti mult. no ma ei tea, mõningaid ei õnnestugi kanda. aga seekord ma ju teadsin, et need käivad jalgadele ja mul on isegi see venitusvahend ostetud, aga mul ei olnud midagi muud punase mantli juurde selga panna (oh, mustad kõrged on ju sisse kantud, oleks võinud..) ja kuna ma ei liigu autoga ukse alt ukse alla, siis.. ma ütleksin, et kannad ka lausa valutavad vahepeal. ja kui üks kand nagu on selline, nagu ikka ärahõõrutud kand, siis teisest ajab ikka mingit vedelikku välja. alates reedeõhtust siis, kui kingad jalast sain. aga no ma ei oska midagi peale ka hakata, päeval on ikka plaastri all, kui vaja liikuda. ja muidugi ma lonkan veidi seda ühte jalga, sest ka plaastri ja sissekäidud jalanõudega on see koht ikka valus.
nüüd pean veel kaua ootama, enne kui need kingad vahendiga ära töötlen ja siis froteesokiga kodus kandma hakkan.
lapse kodulähedane logistika toimib. liigub ise (kui tahab) ja on asjalik. samas võileiva-tegemise teemal on saamatu. küll ta saaks hakkama ka, kui prooviks. ilmselt pean laskma letis singi ära lõikuda, on lihtsam.
trennilogistikast paistab, mis saab. täna õhtuks selgub, kus grupis hakkab käima.
Kaubamaja pagariletis müüakse grissinisid. ma ei tea, kas ehtsamad on need küpsise moodi, mis on pakkides või see lehttaignast, mida ma seal ostan. pole kunagi sellesse süvenenud, ilmselt oleks see küll google otsingu ja väikese lugemisega viie minutiga selge. aga hetkel ei ole sellel tähtsust.
oluline on, et need Kaubsi pagarileti grissinid on maru head ja ma ei tea, kas neid veel kusagil müüakse. pudisevad ka maru hästi, aga see on kokku pühitav.
kui mul on hommikuks kergemat sorti salat, siis sobib sinna kõrvale jube hästi. enamasti ongi.
kohv ja Bounty on otsas.
magistriõpingud seisavad 12000 krooni taga semestris.
ise ilutegija
mulle müüdi uude tekkinud koridorilõiku mingi selline pirn lambiga, mis nõudis alaldit või trafot või kuidas seda nimetatakse. igal juhul maksis see junn rohkem kui lamp ja pirn kokku.
esimene (töö)mees ütles mulle, et mingi tavaline pirn võiks selle jaoks ka panna, siis tegi mingid telefonikõned ja ütles, et ta ikka ei paigalda. teine mees kehitas ka õlgu. et umbes valesti ühendades võib juhtuda ma ei tea mis, aga midagi nad kõik kardavad.
nii need pea nädalajagu on vedelenud, lambiraam laes (no selline uputatav lamp, halogeen, umbes nagu igal pool kontorites on).
täna hädaldasin fotokanalil, kui seal jutt mingi elektrivärgi peale läks. mehed muidugi õhinas kõik seletamas mulle, mina ei saa mitte midagi aru. kusjuures junni juhis on absoluutselt selline, mis ei aita.
nojah, igal juhul sain lõpuks ikka aru, kuhu lähevad võrgujuhtmed ja kuhu lambi omad.
siis pidin ma juhtme seal tillukesest august kätte saama. see oli augu kohal küll, aga ots ei olnud ju väljas ja ma ei saanud mitte kuidagi aru, kummal pool on ots. tükk aega sikutasin üht- ja teistpidi, kusjuures pirnikinnitamise klamber oli ka pool aega seal ees ja selle teravad otsad torkisid näppe katki. aga siis tuli see mu üllatuseks ära 😛
noh, sain juhtme kätte. siis tuli natuke pikemalt seda valget ümbrist lõhkuda. mingi noaga pusisin. siis selgus, et juhtmete otsi on ka vaja veidi puhastada veel. vaibanoaga tegin. ja üldse on need võrgust tulevad juhtmed mingid jäigad ja vastikud.
siis olid juhtmed puhtad ja kruvisin algul selle pirni külge käiva jupi paika laua peal. no et ei peaks seda lae all tegema. see läks lihtsalt.
aga nende jäikade ja paksude võrgujuhtmete kruvimine oli küll üks paras õnnetus. algul libisesid need lihtsalt alt ära (ja läksid kõveraks ja nende sirgeks saamine ei ole lihtne). siis tulid lihtsalt ära. siis sain külge, panin pirni ka, lülitasin elektri sisse ja vajutasin ettevaatlikult lülitit. töötas, jess!
hakkasin katet peale panema ja juhtmed tulid jälle ära. lisaks see kate ei mahtunud, need jäigad juhtmed lihtsalt tahtisd suuremat auku kui katte sees. ja katte jaoks vajalikke kruvisid ka ei olnud kaasas. mhh.
kruvisin tagasi, võtsin maalriteibi, panin katte peale, proovisin, kas juhtmed on ikka kinni ja teipisin maalriteibiga paika selle katte.
isegi juhtme ja junni sain läbi augu tagasi ja pirni paika ja kinni. ja nüüd töötab.
suur tänu eriti Guidzile, aga ka Myllerile, Urrile ja teistele kaasaelajatele!
edetabelid, seekord koolide
täheldasin, et Eesti Ekspressi koolide edetabeli järgi on mu poja tulevane kool paremal kohal kui Postimehe omas. aga üldiselt olen ma siinkohal täiesti nõus Marju Lauristiniga:
Eliitkooli ei tee heaks mitte niivõrd õpetajate tase, vaid võimalus õpilasi selekteerida. Seepärast on kogu see võidujooks edetabeli-kohtade pärast headele õpetajatele, kes näevad vaeva nn tavakoolide lastega, lihtsalt solvav.
igaüks aidaku end ise
et jah, sattusin lugema seda sissekannet ja olen puhtjuhuslikult selle teemaga mõnevõrra kursis ise ka.
ja just nii ongi.
minagi oma lihtsameelsuses arvasin, et läheb paari konkreetse asjaga politseisse (sinna hulka kuulub ka nt vargus, kui nimetada üks leebemaid; aga ilmselt peresisene vargus ei ole vargus) ja võetakse avaldus ja midagi lõpuks toimub. aga just nii lõppeski, nagu lingilt lugeda sai.
kurat küll. millega seda naist veel aidata saaks? saata mehele võllid kaela ja jääda ise süüdi? see pole ju lahendus!
mitte ainult oma praktikast: ka suvalist inimest (ei ole abikaasa), kes elab kellegi suvalisel pinnal (ei ole antud aadressile registreeritud), ei saa lihtsalt välja tõsta. ega ka nii, et politsei tuleb kohale ja aitab midagi. ei, see käib läbi keeruliste pikkade kohtuprotsesside. et kui inimene ei taha lahkuda, siis ei lahkugi.
või, eksole, nagu üks näide on, mees lahkub, kui talle sobib, ja koos lastega. lihtsalt kaob ära.
ja teha ei saa jällegi midagi, sest see on peresisene asi ja politsei kõne võtab mees vastu ja suhtleb nendega kenasti.
aga muidu on elu ilus ometi ju. lihtsalt: ära loo peret!
minul on see siiani edukalt õnnestunud.
remondine
publiku tungival soovil seis millalgi eelmisel nädalal.
remondine (ja mitte ainult)
tuba on kuju võtmas. st, kuju on olemas, aga vaikselt hakkab ka muud tulema. isegi see tundub reaalne, et lõpuks saabki valmis. kuigi teha ikka veel on. need väikesed tööd võtavad parasjagu aega ja tekitavad kohutavalt tolmu 😛
ometi, on lootust, et üks pingeallikas on varsti vähem.
saaks projektiasjad ka korda, siis oleks juba üsna lill.
kuigi teisalt, noh, rahaliselt tõotab talv kitsas tulla. aga see selleks. hingerahu maksab ka midagi, nii et mul on plaanis hakkama saada 🙂
august
sügis hakkab kätte jõudma. lastesõimes maja taga on suvepuhkus läbi.
peale mu sünnipäeva ei ole enam heleroheline suvi. siis on kõik juba teistmoodi. ka valgus.
kuigi ma ei tea, kuhu see suvi sel aastal üldse mu jaoks jäänud on.
see oli kevadsuvi, kui ma istusin maja taga õues klapptoolil ja lugesin, lapsed sõitsid ratastega sealsamas. siis panin ma sellele suvele lootusi.
’ilusa maa’ ümber
mul on tõsine probleem remondiga. ma ei tea, kes ja millal ja üldse. ma tean, millal peaks olema ja see on juba väga kohe. mingid ammused ebamäärased jutud sel teemal pole kunagi konkretiseerunud ja noh..
aga küll saab. minu närvirakkude hinnaga, nagu nii mõnigi asi.
aga need on ju kõigest minu närvid, nii et who cares?
eile tekitasime sõbrannaga omale positiivsust, kui tegelikult oma pakkimiste jaoks hoopis mööda linna kaste otsisime (kaubakeskused pressviad nüüd KOHE oma kastid kokku, nii et pappkastid on üllatav defka!).
läksime vihma (ja mittekokkulapitavaid kaste täis autot) trotsides Rannapi ja Kosmikute kontserdile ja kui midagi seal ei meeldinud, siis just see tihe vihm, mistõttu tuli olla üleval kaare all varjus selmet lava ees kaasa elada.
muidugi ei olnud meil ka sularaha kaasas ja automaadid on ju territooriumil. õnneks leidsime siiski sõbraliku turva, kes oli nõus, et üks meist lippab automaadi juurde. pärast soovis veel kena kontserti ka 🙂
lisalugude ajal oli kohe täitsa vihmatu ja ronisime alla ära – aga siis tuli varsti uus tihe sabin peale. põhimõtteliselt polnud peale seda enam vahet ka, sest nagunii olin läbimärg. hea, et soe oli.
ja no muusika oli muidugi suurepärane. mul vist ei ole mõtet eriti sõnu selle peale raisata. üks klassikaline bariton (oli vist?) oli ka kenasti sinna sisse poogitud. ja koor, muidugi. ja üldse.
Rannap: “see on esimene kord, mil ma dui all klaverit mängin” 🙂
siiski, minu jaoks oleks võinud seal üks pala veel olla: “Ei mullast” – aga see pole ju Rannap ka.
“Ilusa maaga” on mul oma kummalised, absoluutselt ebaromantilised mälestused ka. ajast.. Väga Ammu tagasi. nende mälestuste juures on vist kõige määravam see, et siis ma olin veel purunoor, rikkumata, siiras, eluenergiat ja lootust täis. mitte selline.. räsitud rääbakas, kes aegajalt veel arvab, et suudab midagi.