mingi elu toimub.
telefoniteema on ikka segane. testimiseks antavad telefonid on ka sellised veidrad olnud. eelviimane nt, selgus, laeb ainult läbi USB või kaasasolnud laadija, ei ühegi teisega. nüüd on ajutiselt vale tootja oma, mille helinat ma väga ei kuule (ja ei hakka sinna paariks päevaks midagi muud laadima ka). aga no eks saan hakkama.
kui nüüd veel paar päeva pingutada, saaks kodus ka mingeid asju korda. ehk peakski, sest nädala pärast on ju vastlasööma mu juures ja külalised on ometi põhjus pingutada.
RM-i trenni suhtes rääkisime ka täna treeneriga. ta siin ikka vahel ütleb mulle, et ei taha käia. nüüd selgus, et sellele nö üleminekugrupile on veel mingid ajad, mil on vähem lapsi ja rahulikum tempo. praegu käib ta ju koos nendega, kellest enamus on temast vanemad ja ka aastaid kauem trennis käinud. selge, et see võtab tuju ära ja tekitab alaväärsust.
samas tahab ta kusagile pallitrenni ka minna. neil on uus võimlemisõpetaja, kes pidi kuri olema, et ta alati hästi palli ei püüa. mu jaoks küll tiba arusaamatu – õpetaja asi ongi julgustada ja õpetada ju. aga noh, eks paistab. mõtlen natuke, kuidas neid trenne ühendada. sest prooviks praegu seda teist ujumisaega, ehk ikka ta ei loobu.
kokkajasse panin paar lihtsalt retsepti üles: kitsaste aegade lõhesupp ja mannavaht Marjasoo jõhvikapüreega.
selle supi juures ongi kõige parem see, et väga hea toidu saab valmis väga väikese rahaga (ja keegi ei keela seda ka mittekitsastel aegadel teha); ning mannavahtu võib teha ka mingi muu mahlaga muidugi.
ma ise olen täna sellest vahust ümmargune 😉
‘sa oled üks kummaline naine. see on samal ajal huvitav ja hirmutav’.
Rubriik: asjad minu ümber
tihedat nädalavahetust ehk sissekanne ohtrate sulgudega
sel nädalavahetusel (mis pole veel üldse läbi) on suhteliselt palju ära tehtud.
suurim asi on uus köögikraan. vana lasi kusagilt mehhanismi vahelt vett läbi aegajalt; mingit loogikat ma ei täheldanud asjas. päris ebameeldiv. samas pidas see noname köögikas vastu kauem kui Orase duisegisti, mis sai vahetatud juba mõni aasta tagasi.
seekord sai kööki ka siiski valitud mitte lausa paarisajakroonine, vaid korralikum. eks paistab, kas on vahet 😛
nädalavahetuse söögiteemade alla käib üleeilne pitsa (millest väga head pilti polegi) ja eilne kanajäätmete ärasöömine (retsepti ma ilmselt panen mingi hetk kokkajasse). kaks hommikut muna ja peekoniga ka, minu panus seisnes peamiselt ärasöömises 🙂
eilsesse läheb veel kirbuturg ja paar vanakraamipoodi. ‘saaki’ oli ka piisavalt. vannitoapeegli kohale lamp näiteks (aga enne peaks peegli seinale ka panema ikka, 8 aastat on niisama kraanikausile nõjatunud) ja korralik fliis+tuulejope (kantavad eraldi ja koos) lapsele. pluss veel paar vidinat. raha kulus muidugi kordades vähem kui poest ostes.
kusjuures nt kirbukal ma ei viitsigi riideid väga vaadata, kui midagi just lausa silma ei torka. muu träni on huvitavam.
ja Mööbeldajast leidsin ühe väga nunnu tooli, mis jäi küll ostmata. aga ma ei vihja, milline see on, sest äkki siiski..
ning kuna laps nõudis kinno, võtsime eile õhtul Avatari ette. no et 3D ja Cinamon ka. seal ma ei olnudki käinud.
kõigepealt siis see, et ostsin piletid netist ära ja see oli maru mugav. ei mingit sabatamist – seda enam, et mingit näksi me ei lisanud kinole (ja kui mõni ei saa Cinamonis käia, kuna seal on Pepsi, mitte Coca, siis mulle meeldib sedapidi rohkem). regasin end piletit ostes boonusklubisse ka ja soodustus hakkas kehtima kohe. kaardi võtsin välja peale seanssi, kui rahavast kassades ei olnud enam. ning kinno sisenedes näitasin vaid SMS-i piletiga. väga mõnus.
film, noh, nagu igal pool kirjutatud, lugu polnud just suurem asi (kuigi hollika kohta siiski oli seal paar mõnusat momenti, nt näitamine, kui rahale orienteeritud on suur osa inimesi ja kui vähe me mõtleme seostele enda ümber), kuid 3D oli tõesti päris hea. laps muidugi ütles, et lugu oli jah rohkem täiskasvanute oma, kuid ikkagi meeldis talle.
pilt on reedeõhtust. video läks aia taha, minu rumaluse tõttu 🙁
telefonimüstika
mina, kellel on alati olnud tehnikaga suhteliselt hea läbisaamine, olen nüüd langenud mobiiltelefonide müstilise vandenõu ohvriks.
kusagil vana aasta sees sain helistajatelt mõned teated, et mu telefon ei ole aegajalt kättesaadav – ometi oli telefon siis alati sees ja kusagil mu lähikonnas. nii on see vahelduvalt olnud siiani.
aga otsustasin asja ikkagi käsile võtma.
mobiilioperaatorfirmas on üks tuttav, kes võttis mu kaebust tõsiselt ja pandi mu logi jälgimisele. saatsin ikak infot, kui jälle kuulsin, et pole kättesaadav olnud. nende andmetel olin ma ikka levis kenasti. küll aga täheldati, et vahel tulid sõnumid küll massina mulle läbi – ehk just nii, nagu telefon oleks väljas olnud.
hea küll, järgmine samm on ju kahelda telefonis. nii saingi täna vahetustelefoni, oma telefon läks tehnilisele uurimisele. minu armas nunnu..
kõik on kena, igati vinge asendustelefon (parem, kui minu oma) – aga ma ei kuule kõnesid! kui panen mikrofoni peale või handsfree-le, siis kuulen, muidu mitte. mind kuuldakse kusjuures.
sai vahetatud veel teise samasuguse vastu. ikka sama teema.
vahetused ei toimunud kontoris ja mingi tehnikainimese käe all. nii et nüüd siis pean natuke aega (näiteks homseni?) saama hakkama handsfree ja mikrofoniga. tüütu!
ahjaa, ja kui seda teist asendustelefoni tuldi mulle tooma, siis minu number loomulikult teatas, et ma ei ole kättesaadav – kuigi telefon vedeles mul siinsamas laua peal, levi põhjas.
mispeale tuldi siia mu levi ka kaema ja leiti, et levi on nagu tapab. ja et võiks arvata, et tööl veel ongi liiga palju eri jaamasid, mille vahel telefon ei suuda otsustada, kuhu ronida – aga see asi pole mul ainult tööl, vaid ka igal pool mujal.
nii et – müstika.
igatpidi.
ma olen hämmingus.
ahjaa, lisaks sellele teatas täna hommikul mu teenusepakkuja väljuva maili server, et soovib salasõna, et ma saaksin maili välja saata. nagu mismõttes? iial varem pole küsinud ja ma ei osanud sinna mitte midagi lüüa. peale korduvaid katseid saatsin selle maili veebist ära.
eks õhtul proovin uuesti ja vajadusel siis hakkan neid ka tüütama.
:)
elus, terve, kodus 🙂
natuke väsinud ka. tormas.
kisub vaikselt tihedaks
olin iseendale vaikselt lubanud, et peale ca pooleaastast ‘puhkust’ (mis on küll kohati olnud väga närvesööv) hakkan uuel aastal jälle tegutsema. ja nii ongi see nüüd läinud. kohati tundub, et asjaolude sunnil, mitte niivõrd minu tahtest sõltuvalt. aga minu asi on siiski osaleda pakutavas-kättesaadavas. ehk siis ma ikkagi liigutan end ise ka rohkem.
naljakas on see, et mu elu teeb endiselt mingeid pöördeid ja üks asi viib teiseni. tunnen, etolen vaikselt jälle libisemas mingitesse uutesse valdkondadesse. või midagi sellist. vahel ma enam ei teagi, kas see on ikka hea või mitte? aga ilmselt mina olengi selline, kellel on erinevaid suundi vaja.
muuhulgas on tunne, et võiks täiesti isikliku mingi konsultatsiooniteenuse avada. peamiselt meestele ja väga mitmes valdkonnas (mitte ükski neist pole vähimalgi määral füüsiline).
või üldse.
ja mu viimane kool ei saa ka ilma minuta kuidagi, nagu selgub. eiei, ma ei lähe neile õppima, küll aga esinema 😛
mina veel arvasin, et neil on hea meel, et mind enam nägema ei pea 😉
õnnelikud
pulmad on alati õnnelikud. vähemalt need, kuhu mina sattunud olen. kõrvalt ongi äkki ilusam kui ise sees olles? ma ei tea ju, kogemus puudub 🙂
tänane testike
|
You Are a Giraffe |
 You are down to earth and realistic. You are able to see far off into the horizon. You bring a lot of perspective to other’s lives. You are never too myopic. You are honest to a fault. You tend to tell it how it is, even if someone isn’t ready to hear it. |
sumbates kõnniteedel..
talv on lahe. läbitamatud kõnniteed mitte nii väga.
üks asi on lihtsalt puhastamata teed. teine asi on jälle nagu Narva maanteel, endise Tallinna poe ees, kus on ka bussipeatus. ühelt poolt mingi tänavalt lükatud vall, samas maja katuselt tilkunud jää ja nöörid ees, et keegi purikaga pähe ei saaks. libe ka muidugi, sest midagi on sealt ikka tilkunud alla.
või siis Radissoni ees. seal, kus on lipuvardad. kes peaks seda kõnniteed puhastama? suure hotelli ees sumpa põlvini sopas. pole mingi nurgatagune tänav või midagi. keset linna ja pole nagu kellegi asi?
aga eks talv tuleb ootamatult ja muidugi on kõik tehtud, et kõik koristamisega seonduv maaomanikule lükata. samas, miks neid töötuid vms ei võiks rohkem selliste tööde juures kasutada? natuke vist kasutati ka, aga tjah. jälle mingid imelikud normid ja asjad ees.
ja kui on häda, et raha ei ole, siis palun väga, kasutage mingi karistuse korras. ühiskondlik töö on ju karistusena ka täiesti olemas? pandagu need pisisulid tänavaid koristama. kuigi kindlasti on selle jaoks ka kohe mingid põhjused, miks seda ei tehta. ma lihtsalt ei viitsi neid ise välja mõelda.
***
homme hommikul pean vaatama, et parema jalaga voodist tõusen.
tänase kohta mäletan, et vasaku jala sussi leidsin oluliselt kiiremini kui parema jala oma.
liiga palju liiga teravaid emotsioone.
see “Red Rock West” meenutab mulle “U-Turni”, mis meie kinodesse ei jõudnudki, ja veel mitut samasugust filmi (mida võib-olla olemaski ei ole).