masuhoidised?

sel suvel ei jõua ma ära imestada. kõik korraga hoidistavad. seened on ka äkitselt hitt, ma olen vist küll ainus, kes pole metsast ühtki seent koju toonud. tuttavad tassivad ikka ämbrite kaupa ja muudkui vaaritavad ja topivad. nojah, mul pole hoiuruumi ka muidugi, hea vabandus 🙂 nii et metsas jalutan seentest lihtsalt mööda.
no ja ma mõtlengi siin, et vaevalt on asi selles, et kõik on korraga nii vanad ja teadlikud, et ise sisse teha (kuigi see on ilmselt üks põhjus). ja no eks need, kel on oma aed läbi aegade olnud, ole ka ikka hoidistanud. aga just need, kes siiani on selles vallas tagasihoidlikud olnud – ma ikka mõtlen, et kas siiski pole kusagil peidus mingi alatedlik hirm selle talve ees? mitte-veel läbi masu, euro tulek (euroga saan ma ilmselt vähem palka kui normaalse euroopa riigi mingi alammäär on :P) jms asjad? ma ei mäleta sellist seenehullust varasemast ajast küll mitte.

tatine on olla ja külm ka. õues on küll mingi lausa 11 kraadi sooja, aga feels like 4 tundub üsna tõene olevat.

kuidas ma elektrirongiga sõitsin

rong mulle meeldib, aga kuna meie rongindus on nagu on (ma ei viitsi seda teemat täna arutada), siis tuleb seda ette muidugi üpris harva. kummalisel kombel pole ma just elektrirongidega päris kaua liigelnud. aga täna oli see päev, kus tekkis äkkmõte ja -kokkulepe Keila taha sõbrannale külla minna. mõeldud-tehtud. Jaamaturu ühest kondiitriletist tort näppu ja 2 minutit enne väljumist rongile ja sõit alaku.

mingi info käib tabloodel, et madal perroon, kõrge perroon, mingi vaikne jutt (no üle rongikolina väga ei kostnud) ka seda rääkimas. kena, ega ma väga ei mõelnud, kuskil mälusopis oli info, et väljumine selles peatuses peab olema esimesest vagunist. kuna ma olin tagant teises, olin ma ka kindel, et see on keskmine vagun – sest just kolme vaguniga ronge ma pidevalt näen.
reis läheb kenasti, pilet pole kallis, tabloole ilmub kiri, et järgmine on minu peatus ja tädi ütleb sama. enamvähem kui tädi ütlemise lõpetab, olemegi peatuses. haaran tordi näppu ja torman ettepoole (torman, eksole!) – et avastada, et oot, selles vagunis ei ole uksed lahti. torman veel edasi – ja rong hakkab ka liikuma. näen aknast veel jaama pole jalutavad sõbrannat.
loomulikult helistan talle, mispeale ta lubab koju tagasi sättida, auto võtta ja järgmisse jaama vastu tulla.
õnneks siiski veab, sest seoses mingite remontidega on graafikud veidi muutunud ja järgmisse jaama jõuab meie rong enne sisse kui vastassuunas liikuv. nii sõidan lihtsalt ilma pikemalt ootamata selle ühe peatuse tagasi.

aga seda jäin küll mõtlema, et kas see info ei võiks ikka niipalju varem kõlada, et inimene, kes matsu ei jaga, jõuaks siiski õige ukse üles otsida? võinoh, vähemalt puhtfüüsiliselt rongi ühest otsast teise minna?

piimahinnad ja üldse hinnad

selline piimahindade artikkel jäi silma. tegelikult paberlehes ja otsisin netiversiooni, mis küll ei ole nii pikk kui paberil.
mida selles artiklis ei ole, küll aga tänases paberlehes: “Eile Rootsis viibinud Kruuda märkis, et seal maksab liiter piima poes ligikaudu 20 Eesti krooni.” vot mind ajab marru, kui võrreldakse meie hindasid riikidega, kus elanike sissetulekud on suuremad kui meil. miks ei võrrelda nt Lätiga? ja Soome või on ka juba peaaegu odavam osta kui kohalik. Saksa koorejogurt (ma mõtlen, rammus koorene ja mõnus) on enamikest kodumaistest maitselt üle, ka hind on täiesti sobiv ja konkurentsivõimeline.
kusjuures siin käivad välismaalased ei suuda ära imestada, kuidas me rahaliselt toime tuleme. no et millised sissetulekud ja millised hinnad. Couchsurfingu Tallinna grupis olid välismaalased, kes siia elama-õppima tulid, imestunud, et meil on tõesti kõik spordiklubid nii kallid. olgu, hetkeks on juba mingeid soodukaid ka. aga seda kurdavad inimesed, kes samas imestavad, et kuidas on üldse võimalik elada mingi alla 1000EUR summaga kuus ära.

ma saan aru jah, et äri on kasum ja praegu on raske ja puha, et kõrgemad hinnad peaks riigikassasse ka rohkem raha tooma jms. aga kui rahval lihtsalt pole raha? nagu ma eile ühes facebooki kommentaaris märkisin, et ma ise võin ju poest suurt mittemidagi osta (mis aitab majandusel veelgi langeda) ja toituda sõbrannalt ostetud kartulitest ja oma (ema) tehtud moosidest (suhkru hind on ka muidugi..), aga laps tahaks midagi muud ka. et ütlengi, et me boikoteerime ja seega ei saa sa ei liha, ei jogurtit ega uusi riideid, käi nende väikestega edasi?
ja et liha ja jogurti jms saab veel otse tootjalt või ühe väikese vahendaja läbi kätte, ja juurikad ka, aga see nõuab hetkel siiski mingit lisasebimist (üks toob hea singi kesklinna, aga ajal, mil ma olen tööl; piimaring on teises linnaotsas; head leiba saab sellest väikepoest, aga see ei jää mu teele jnejne), mille jaoks mul ei pruugi alati mitte aega olla.

ahjaa, ja viimati ostetud Kalevi Kandle-kommid maitsesid nagu need odavad venemaa ‘trühvlid’, mis on mingit söödavat saepuru täis. totaalne tüng.

lõunajärgne testike

lõunaks oli täna chili con carne. tšilli olid nad unustanud sinna küll panna kahjuks. nii et spagetid punase hakkliha-oa-maisikastmega.


You Burn the Midnight Oil


No matter how hard you try, you just don’t make a good morning person.
You probably don’t feel like your brain turns on until at least noon.

You tend to get energized and inspired late into the evening – no matter how early you had to get up.
Try to schedule your time so that you can be productive after dark. There’s no use fighting who you are.

Kalamaja ühepäevakohvik

ääretult lahe oli. üldse, kogu too õhtu. nagu oleks kusagil teises aegruumis. sest selline asi ei toimu ju ometi Eestis, et lihtsalt mingi maja rahvas korraldab oma hoovis jämmi ja seal saab päris-lihast kohapeal tehtud burkse ja restaureerimsiel oleva maja poolkeldris on selline baar.

uitmõttekesed

ma just mõtlesin, et siin on kohe märksa vaiksem elu, kui Rehepapp enam ei kommenteeri. huvitav, millega teda meelitama peaks? väga huvitavad arutelud tekkisid alati..
ja üldse, paistab, et muu sotsiaalmeedia võtab võimust ja siin kommitaksegi vähem. igav.

laps nõudis ise hambaarstile. imelikud lapsed tänapäeval, kaspole?

tööl läheb jälle kolimiseks. jah, siin korrusele olemegi veidi üle kolme aasta olnud ja ainult korruse piires kolinud. aga selles majas oldud kümne aasta ja mõne kuu jooksul on see vist küll kümnes või üheksas kolimine kokku. igav siin juba ei hakka. kahju on sellest, et ma jään oma napist merevaatest ja üle-linna-olemisest ilma. sest me kolime rohkem allapoole kui üks korrus. kuigi ma ei tea küll, kuhu.

öised lastefilmid

ma olen siis jälle sealmaal, et võtan sõna teemal, miks näidatakse lastefilme öösiti. hea küll, et nädalavahetusel, aga mis siis?
ma tahaksin nende inimeste peade sisse näha, kes otsustavad, et selliseid filme on lahe alustada peale üheksat õhtul.

minu meelest pole nädalavahetus küll põhjus, miks laps võiks tunde oma tavapärasest rezhiimist kõrvale kalduda. tal on ju oluliselt lihtsam, kui suuri kõikumisi ei ole. seega ei pea ma normaalseks, et selliseid filme, mida vaatavad ka alla-kümnesed, lõppevad kesköö paiku. tegelikult pole ka kümme piir, ma olen kindel, et ka peale tema kümneseks saamist ei lase ma naljalt keskööni tal üleval olla (olen jah karm ebamoodne ema).
jah, ma võin selle salvestada või osta või midagi, asi polegi selles. ega film vaatamata ei jää.
aga ma ei saa aru, miks ei võiks neid näidata aegadel, kui lapsed nagunii üleval on.
ja see olukord on aastast aastasse ja jääbki ilmselt olema. ning mina ei saagi sellest aru saama. sest vabandust väga, minu jaoks ei ole sellise olukorra jaoks põhjendust olemas.

põrandamopp

või jah, mingi asi, millega põrandat pesta. mulle on viimasel ajal meeldinud mingi selline, mille otsas on eee.. siuke mingi svammilaadne (aga mitte svamm) asi, mis tuleb märjaks teha ja siis käepideme küljes oleva hovaga käivad sealt rullikud üle, mis tõmbavad kuivemaks. ei pea käsi märjaks tegema, pole suur ja normaalne on ka selline, et saab selle mopi üsna kuivaks otsast.

esimene, mis ostsin, toimis päris hästi. kuni ükskord, ca poolteise kuu pärast, ei teinud seda moppi vist piisavalt märjaks ning kui rullikuid üle surusin, läks seal surumise juures üks plastikpulk katki. eksole, ei tasu ju teha neid osasid millestki tugevamast, kui mopiosa on selline, et kuivana kivikõva.
ostsin järgmise. vaatasin, et konstruktsioon oleks tugevam veidi. mopiosa oli pehmem ka. kena. ainult et – selle rullikud ei suru nii kõvasti vett välja pluss ei lähe nö lõpuni, ehk mopp jääb liiga märjaks. vahel on märg hea (esimese puhul ma lihtsalt siis ei surunud ise lõpuni seda hooba, kui niiskemat tahtsin), aga lõplikuks puhastamiseks mitte, triibud jäävad põrandale.

no ja nüüd mõtlen, et mis siis teha. on nagu toimiv asi olemas, aga ei ole päris see. et kas teha katse ja osta mingi kolmas või? olemasoleva saab ju kusagile uus-taaskasutusse ära anda ka. aga nii põhimõtteliselt tahaks ju, et ostan ja ongi korralik asi. seda enam, et poes ei saa seda katsetada kah ning ometi peaks tegu olema lihtsa asjaga.

kallis sportimine

heh, eile tõusis couchsurfingu Tallinna grupis üles küsimus sportimisvõimaluste kohta Tallinnas, eriti kesklinnas. ning siin elavad välismaalastest vastajad teatasid kõik, et Tallinnas on spordiklubide maksud ikka üle mõistuse kõrged ja kohti on vähe ka, eriti just sellistes kohtades, kuhu kergelt ligi saaks. eestlased olid tagasihoidlikumad. aga eksole, mida me tegema peame, kui meil ei olegi odavamaid valikuid ja peame kuulma, kuidas inimesed, kes elavad riikides, kus sissetulekud on meie omadest korduvalt suuremad, on harjunud käima oluliselt odavamates spordiklubides kui meie omad.
aga meiesugused siin vehivad tööd teha, veri ninast väljas, et siis suur osa oma sissetulekust spordiklubi kuutasu vms alla panna. ning siis imestatakse, et liikmeid on vähe.
mhmh. eks ma näen iseendagi pealt. käin küll jala, aga ikka võtan kenasti juurde – aga no ei ole pigistada naljalt eriti raha sportimiseks. lapsele küll võimaldan muidugi.

öövalgus

eile oli kena söögiõhtu kahe sõbrannaga, mille lõpuks läksime kultuuri nautima.
nimelt toimus eile õhtul Kalamaja pargis klaasikunsti näitus ‘Öövalgus’. kontseptsioon oli küll tuua kunst lähemale inimestele, kes näitustel ei käi, aga kuna toimumisaeg oli kell 8-11 õhtul, siis ma pakun, et suurem osa tuli sinna ikka just näituse pärast. seda enam, et nii täis parki pole ma eriti näinudki, nii et vaevalt seal kella 10 ajal sügisel nii palju rahvast tavaliselt on.
aga elamuse saime, mina vähemalt; ning samas naabruses elav sõbranna oli ka rahul, et talle info edastasin. eksole, see info liikuski tont teab kus, minagi sain üsna juhuslikult ühe listi kaudu ja poleks muidu aimugi olnud.

seal oli ka mingi nö kava, kus oli kena skeem, kus kelle ja mis nimega töö asub. aga neid oli olnud ainult 150tk. imekombel leidsime ühe kivi pealt eksemplari – nii et tegime sellega ringi peale ja panime tagasi. keegi sai ehk veel kasutada.

täiesti postiivine lõpp õhtule, enne kui koju tagasi jõudsin ja tõbisena ära vajusin. klaas ja valgus (ma ütleksin, et see oli klaasi- ja valgusinstallatsioon) ja pime park ja meeleolumuusika ja …

'piknik tordiga' Maret Sarapu