Rubriik: asjad minu ümber

sel suvel ei jõua ma ära imestada. kõik korraga hoidistavad. seened on ka äkitselt hitt, ma olen vist küll ainus, kes pole metsast ühtki seent koju toonud. tuttavad tassivad ikka ämbrite kaupa ja muudkui vaaritavad ja topivad. nojah, mul pole hoiuruumi ka muidugi, hea vabandus 🙂 nii et metsas jalutan seentest lihtsalt mööda.
no ja ma mõtlengi siin, et vaevalt on asi selles, et kõik on korraga nii vanad ja teadlikud, et ise sisse teha (kuigi see on ilmselt üks põhjus). ja no eks need, kel on oma aed läbi aegade olnud, ole ka ikka hoidistanud. aga just need, kes siiani on selles vallas tagasihoidlikud olnud – ma ikka mõtlen, et kas siiski pole kusagil peidus mingi alatedlik hirm selle talve ees? mitte-veel läbi masu, euro tulek (euroga saan ma ilmselt vähem palka kui normaalse euroopa riigi mingi alammäär on :P) jms asjad? ma ei mäleta sellist seenehullust varasemast ajast küll mitte.

tatine on olla ja külm ka. õues on küll mingi lausa 11 kraadi sooja, aga feels like 4 tundub üsna tõene olevat.

selline piimahindade artikkel jäi silma. tegelikult paberlehes ja otsisin netiversiooni, mis küll ei ole nii pikk kui paberil.
mida selles artiklis ei ole, küll aga tänases paberlehes: “Eile Rootsis viibinud Kruuda märkis, et seal maksab liiter piima poes ligikaudu 20 Eesti krooni.” vot mind ajab marru, kui võrreldakse meie hindasid riikidega, kus elanike sissetulekud on suuremad kui meil. miks ei võrrelda nt Lätiga? ja Soome või on ka juba peaaegu odavam osta kui kohalik. Saksa koorejogurt (ma mõtlen, rammus koorene ja mõnus) on enamikest kodumaistest maitselt üle, ka hind on täiesti sobiv ja konkurentsivõimeline.
kusjuures siin käivad välismaalased ei suuda ära imestada, kuidas me rahaliselt toime tuleme. no et millised sissetulekud ja millised hinnad. Couchsurfingu Tallinna grupis olid välismaalased, kes siia elama-õppima tulid, imestunud, et meil on tõesti kõik spordiklubid nii kallid. olgu, hetkeks on juba mingeid soodukaid ka. aga seda kurdavad inimesed, kes samas imestavad, et kuidas on üldse võimalik elada mingi alla 1000EUR summaga kuus ära.

ma saan aru jah, et äri on kasum ja praegu on raske ja puha, et kõrgemad hinnad peaks riigikassasse ka rohkem raha tooma jms. aga kui rahval lihtsalt pole raha? nagu ma eile ühes facebooki kommentaaris märkisin, et ma ise võin ju poest suurt mittemidagi osta (mis aitab majandusel veelgi langeda) ja toituda sõbrannalt ostetud kartulitest ja oma (ema) tehtud moosidest (suhkru hind on ka muidugi..), aga laps tahaks midagi muud ka. et ütlengi, et me boikoteerime ja seega ei saa sa ei liha, ei jogurtit ega uusi riideid, käi nende väikestega edasi?
ja et liha ja jogurti jms saab veel otse tootjalt või ühe väikese vahendaja läbi kätte, ja juurikad ka, aga see nõuab hetkel siiski mingit lisasebimist (üks toob hea singi kesklinna, aga ajal, mil ma olen tööl; piimaring on teises linnaotsas; head leiba saab sellest väikepoest, aga see ei jää mu teele jnejne), mille jaoks mul ei pruugi alati mitte aega olla.

ahjaa, ja viimati ostetud Kalevi Kandle-kommid maitsesid nagu need odavad venemaa ‘trühvlid’, mis on mingit söödavat saepuru täis. totaalne tüng.

või jah, mingi asi, millega põrandat pesta. mulle on viimasel ajal meeldinud mingi selline, mille otsas on eee.. siuke mingi svammilaadne (aga mitte svamm) asi, mis tuleb märjaks teha ja siis käepideme küljes oleva hovaga käivad sealt rullikud üle, mis tõmbavad kuivemaks. ei pea käsi märjaks tegema, pole suur ja normaalne on ka selline, et saab selle mopi üsna kuivaks otsast.

esimene, mis ostsin, toimis päris hästi. kuni ükskord, ca poolteise kuu pärast, ei teinud seda moppi vist piisavalt märjaks ning kui rullikuid üle surusin, läks seal surumise juures üks plastikpulk katki. eksole, ei tasu ju teha neid osasid millestki tugevamast, kui mopiosa on selline, et kuivana kivikõva.
ostsin järgmise. vaatasin, et konstruktsioon oleks tugevam veidi. mopiosa oli pehmem ka. kena. ainult et – selle rullikud ei suru nii kõvasti vett välja pluss ei lähe nö lõpuni, ehk mopp jääb liiga märjaks. vahel on märg hea (esimese puhul ma lihtsalt siis ei surunud ise lõpuni seda hooba, kui niiskemat tahtsin), aga lõplikuks puhastamiseks mitte, triibud jäävad põrandale.

no ja nüüd mõtlen, et mis siis teha. on nagu toimiv asi olemas, aga ei ole päris see. et kas teha katse ja osta mingi kolmas või? olemasoleva saab ju kusagile uus-taaskasutusse ära anda ka. aga nii põhimõtteliselt tahaks ju, et ostan ja ongi korralik asi. seda enam, et poes ei saa seda katsetada kah ning ometi peaks tegu olema lihtsa asjaga.

heh, eile tõusis couchsurfingu Tallinna grupis üles küsimus sportimisvõimaluste kohta Tallinnas, eriti kesklinnas. ning siin elavad välismaalastest vastajad teatasid kõik, et Tallinnas on spordiklubide maksud ikka üle mõistuse kõrged ja kohti on vähe ka, eriti just sellistes kohtades, kuhu kergelt ligi saaks. eestlased olid tagasihoidlikumad. aga eksole, mida me tegema peame, kui meil ei olegi odavamaid valikuid ja peame kuulma, kuidas inimesed, kes elavad riikides, kus sissetulekud on meie omadest korduvalt suuremad, on harjunud käima oluliselt odavamates spordiklubides kui meie omad.
aga meiesugused siin vehivad tööd teha, veri ninast väljas, et siis suur osa oma sissetulekust spordiklubi kuutasu vms alla panna. ning siis imestatakse, et liikmeid on vähe.
mhmh. eks ma näen iseendagi pealt. käin küll jala, aga ikka võtan kenasti juurde – aga no ei ole pigistada naljalt eriti raha sportimiseks. lapsele küll võimaldan muidugi.