novembrikuus on ju väike nukrus ometi lubatud, raamatulugemise ja tatrapudru vahele? need udused kauged igatsused, pehme enesehaletsus, vaikne kaugenemine, mineviku kajad. soojem ja haaravam kui tekk mu ümber.
täna oli juttu väljakutsetest ja arengutest tööl. jään selle juurde, et kui elus on piisavalt muid väljakutseid, siis äkki tööl saabki olla labaselt ja lihtsalt lojaalne, mandumata seejuures. hinnatagu siis seda või mitte.
ainult minu isiklikud väljakutsed ei ole hetkel kõige meeldivamat laadi. kuid, teadagi, tuul pöördub ja nii ka see olukord.
peale seda, kui eile hommikul oli temperatuud toas umbes 18 peal (ma tean jah, peaks olema normaalne toatemperatuur, aga ma umbes jäätun selle juures) ja ma hommikupooliku veetsin nii kahe tekki sisse mässunult, hakkas süsteem korraga viisakalt tööle ja oooooo, lõpuks on normaalselt soe toas.
aga sellest hoolimata käskis arst mul veel kodus püsida ja ravida. sest mis teha, isegi kui mu hääl on juba normaalne, on mul mingi asi kõvasti kusagil ninajuure juures kinni. et see raskus on kolmanda silma kohalt liikunud allapoole, alludes gravitatsioonile vist. ning peamine ravi lisaks antibiotsile on hull nina loputamine. tuleks siis välja ka midagi, oleks äkki kergem..
täna arstil käies ei tulnud ma miskipärast turult läbi. asdasdasda, ma ütlen. nüüd vist pean ikka homme ka välja asja tegema.. või kombineerin ikka kuidgi ära? sest piima järgi võib ju lapse ka saata..
kolmas päev antibiotside peal ja miskipärast meenus kevadine Tramadol, sellest hetkest, kui hakkasid selle kõrvalmõjud ilmnema. sest mul on uimane ja ebamääraselt paha tunne kõhus. ning mul ei ole aimugi, kas see on hommikusest liigrasvasest (aga sellevõrra heast) söögist või on see ravimist. ilmselget hiljemalt homme selgub.
mul on siiani liigagi hästi meeles see kena laupäeva kevadel, kui võtsin lõunal tableti ja terve pärastlõuna ja õhtu möödus kusagil ebamäärasest uimasuses ja noh, mitte ainult. ja kui ma ei julgenud korralikult magama jääda, sest ma ei teadnud, kuidas ma tunnen end viie minuti pärast.
seekord ju ei ole nii?
hommikul ärgates olid kõik radikad ja toad külmad. ma ei tea, mis error selle katlavahetusega siin oli, igatahes peale seda on kogu aeg jahe. ja see ei ole subjektiivne, kraadiklaas kinnitab seda. ravi siis end niimoodi siin.
ja siis püüa selle kõige juures vaimselt end kuidagi upitada. augus olla on nõme, aga sealt väljaronimiseks ei ole lihtsalt ressursse. kõik, mis on, kulub enda soojendamisele ja elushoidmisele.
õnneks ei ole see nagu mingi lõppsügav auk, vaid selline, kust on välja näha.
ma olen ometi kogu aeg teadnud, et november ongi see kõige-kõige hallim kuu üleüldse. sest puud, mis veel oktoobris on kirjud, on selleks ajaks raagus ja lund tavaliselt (no nagu sel aastalgi) veel ei ole. ning päevad lühenevad kuidagi eriti kiiresti. detsembris ka, aga siis on kuidagi teistmoodi, ilmselt harjunud juba.
ning peale seda hakkavad päevad pikenema, on lund ja enam ei ole lihtsalt nii pidevalt neetult hall.
nüüd oleks hea võimalus veeta päev igasuguseid kogunenud filme vaadates, ainult et – suur osa neist on selles arvutis, mida siin enam ei ole. mingil kummalisel põhjusel ei ole neid plaatidel ka. õnneks on mul veel mõni kunagi ammu (enne oppi?) laenatud plaat, mis on vaatamata. need tuleks tagastada ka.
sest mida muud on mul siin üksi keset laupäeva ikka teha?
Jah, alati võib lugeda Tennesse Williamsi näidendeid. aga ma kardan, et hetkel oleks see overkill.
see, et ma olen jälle tõbine, ajab mind täiesti närrrrrrvi! mismõttes mul on muudkui mingi külmetus? mida mu organism mulle öelda tahab? ma ju puhkan ometi küll ja küll? mu emotsionaalne tase on minu kohta väga stabiilne olnud viimasel ajal. mul on aegajalt natuke rahamuresid, aga ma neid enamasti püüan ignoreerida, küll lahenevad. laps on tubli. kõik on nagu joonel, aga siin ma jälle olen..
või ongi küsimus selles, et mul on vähem kohustusi, kui aastat paar ja enne seda tagasi? ja organism võtab samuti lõdvalt?
igatahes, ebameeldiv.
majas vahetati keskküttekatel, peale mida on radikad, noh, jahedad. mitte päris külmad. täna helistati ühistus ja küsiti, mis olukord mul on radikatega. ütlesin. seletas, et midagi jäi korstnas tegemata ja TÄNA, pühapäeval, tullakse tehakse. et siis saab soojemaks. praegu ongi nii, et jahedama peale reguleeritud. kuna muidu on siin aga hästi soe, siis on nüüd harjumatult jahe. jajah, eks seepärast ka, et ma peamiselt laman..
ma ei saa aru, kuidas see kuu nii kiirelt juba möödas on? õudne!
viimasel ajal panen tähele, et mu päevad jagunevad kaheks: kas need, mil ma ei tee mitte midagi (ja see tähendabki, et mitte midagi peale selle, mis on eluliselt hädavajalik mulle või mu lapsele või kassile) või siis on need päevad, kus ei ole hoo ja hoobi vahet. ehk nagu on täna (ja oli reedel), et ma olen praktiliselt 12h kodust ära.
ilmselgelt on mõlemad äärmused vajalikud.
kui poeg väiksem oli, sai temaga rohkem linna peal jalutatud-käidud, viimasel ajal on aega vähem.. või olen ma vähem aega võtnud selleks. eks need asjad, mida nii nelja-aastaselt nähtud said, pole enam ju meeles ka.
igatahes, mõni aeg tagasi ostetud Citytouri bussi soodusvautšerid läksid täna käiku ja sõitsime kahes suunas ringid läbi. et siis Pirita ja Vabaõhumuuseumi suunad. buss oli üllatavalt täis ja imelik oli vaadata, kuidas osa inimesi üsna suvaliselt sisse tormas, põmst järjekorrast mööda.. ja no ma ei tea, kas neil kõigil olid mingid etteostetud piletid või miskit, tegelikult ju bussijuht väljastas ka mingi paberikese. enamik neist istus pärast ilma kõrvaklappideta (mh, ma võin ju niisama ka mööda linna sõita või mis, eriti kui ma kohalik olen?), sest need olid ka juhi juures..
igatahes sõitsime tuttavates kohtades ja kuulasime juttu juurde. eks see audio oli ka selline kohati üsna juhuslik: mõnest, üldse mitte väga lähedale jäävast asjast oli küllalt palju juttu, aga mõnigi objekt, millest mööda sõitsime, jäi tähelepanuta. osa olia ka aegunud, osa oli siiski jupiti uuendatud. aga sellest hoolimata sain minagi mõne asja teada, lapsest rääkimata.
kahe sõidutunni järel koogipaus (tänud sünnipäevaks saadud vautšeri eest!), see magus maitse on mul suus siiani 😛 ehk siis ma väga ei naudi ülimagusaid asju, endiselt.
Viru keskuse Laseringist astusime läbi, et vaadata natuke saksofoniplaate. mida, noh, väga ei ole. on jazzu jms, aga väga raske on valida. lasen lapsele vahel youtube’st midagi, aga ma ju ka ei oska otsida.
poes aga sattusime väga sõbraliku teenindajaõpilase otsa, noormehe nimi ei jäänud meelde. igatahes tundus, et ta täitsa jagab muusikat, otsis paar plaati välja ja mainis veel mõned nimed (kelle plaate küll kohapeal ei olnud). kuni laps plaate üle kuulas, uuris teenindaja natuke tausta ka ja leidis, et see on väga lahe, et selline pisike jõmm ise saksi õppida soovib.
ost jäi küll kahjuks sooritamata, sest konkreetselt nendel plaatidel olev muusika pojale väga ei istunud, selline swingilikum jazz oli, ta tahab hetkel midagi rahulikumat. väga meeldiv teeninduskogemus jäi sellest hoolimata. (ja ma leidsin nüüd wikipediast terve mingi ülipika listi maailmas tuntud saksofonistidest, Veskis ja Tafenaud see küll ei sisalda 😉
kuna juba hakkasime linnaga tutvuma, siis viis tee läbi vanalinna Linnamuuseumisse, mis on ilmselgelt hea võimalus tutvuda Tallinn ajalooga. jälle kiidan sealseid teenindajaid: nii piletimüüja kui ülakorruse vana giidi-onu olid väga toredad ja sõbralikud, suunasid ja seletasid. ja näiteks kui ma uurisin midagi id-kaardiga piletiostu 10% soodustuse kohta, mis, nagu selgus, ei tööta, lubati mul tasuta pildistada (selle eest tuleb muidu maksta). ma küll väga seda võimalust ei kasutanud.
muuseumi ja bussijuttu sai kohati päris kenasti seostada, sest eks linna ajalugu olegi ju sama mõlemal pool 😛
poeg ostis seal omale veel cd, kus on nelja linna (Tallinn, Helsinki, Stockholm, Peterburg) elu ja ajaloo tutvustus 17. saj lõpul – 18. saj algul, nähtuna läbi ühe tegelase. lisaks on seal veel mängud ja läbijooksev viktoriin. ehk siis annab mõnekümneaastasest perioodist (kuhu mahub ka nt Peterburi ehitamine) üsna hea ülevaate.
päev andis päris mitu ideed, kuhu võiks lapsega veel minna ja mida vaadata ja (üle) rääkida.
Katariina käigu klaasitöökojas vaatasime veel natuke klaasitöö tegemist, Pika jala otsas vaatasime üle Pika jala torni (sest laps ei olnudki seda varem ära fikseerinud) ning jalutasime läbi veel siit-sealt.
koolituda on tore. olgu, kõik koolitused ei ole alati tasemel, aga aju panevad tööle igatahes. ning lisaks sisule on oluline ka, kes ja kuidas räägib. ma olen need esmaspäevaõhtud läinud kohale sellise pärastlõunase unisusega ning hirmuga, et ma jään seal lihtsalt magama – aga ei jää mitte. tempo ei ole kõrge ja jutt üsna lihtne-loogiline, ent loengud on kuidagi haaravad. ja noh, muuhulgas on selgunud tõsiasi, et ka turunduses suudaksin ma mõnda aega ilmselt blufi peal hakkama saada. sest juba mitmes kursakaaslane on mult küsinud, et kas turndus on mu igapäeva- või põhitegevus, sest ma näin teadvat. mmh, näin. seal on lihtsalt nii palju asju, mis on tulnud elukogemusega või siis kohapeal natuke oma aju pingutades on väljamõeldavad.
vahelduseks võtaks meelsasti muidugi mingi linoolilõike jälle.
tuttav meesterahvas selgitas mulle hiljuti, et selline elukestev õpe ongi tema meelest rohkem naiste teema ja imestas, et kuidas ma küll viitsin. et keskmine mees harib ennast ära ja siis on sellega lõpp. igasuguste kursuste-koolide kogemus ütleb, et nii see vist kipubki olema. sest naisi koolitub alati rohkem. tea, peaks minema keevituskursustele äkki, et vastupidist näha?
tunnistan, et Dostojevski Idiooti lugenud ma ei ole. ehk ma läksin kinno täiesti puhta lehena, teadmata, mis mind ees ootab. ega ma filmiarvustusi vms ka lugenud ei olnud. lihtsalt otsustasin, et nüüd on aeg minna.
jah, võib öelda, et eestifilmilikult ei olnud seal üldiselt tempot (see-eest oli mõni koht vägagi tempokas) ning üsna palju oli kujundlikkust, vaataja tekitatud seoste ruumi. ehk siis kindlasti ei ole tegu mingi kerge, meelelahutusliku teosega; otse vastupidi.
aga mis mind täiega lummas, oli pildikeel; just pildi, valguse, kujundite mõttes. nagu öeldud, ei tea ma tausta, aga see kõik oli filmitud ilmselgelt paaris hoolikalt valitud paigas, mis moodustasid vastavalt vajadusele erinevaid ruume.
ja valgus, see valgus. minu meelest tänapäeva kino masstoodangus, noh, ei kasutata väga palju valguse võimalusi; selles filmis oli valgusega mängitud üllatavalt (aga ma ei ole filmispets, vabalt võib vaielda). või siis oli küsimus selles, kuidas just seda valgust oli kasutatud.
kujundid ja detailid. riietuse värvid. must, valge. roosa, lilla, kollane. üksainus hele ülikond. pudenev juuksekinnitus. üks kala suures tühjas akvaariumis. verine röga padjal. päikeseprillid.
eriti see kala. ma näen seda ilmselt unes ka.
suurepärane film laupäeva lõunal üksi vaatamiseks.
võimalik, et ma kordan seda veel. teisel ajal, teises kohas.
kui ma täna järjekordseid vorstikesi tööl fuajees üle andsin ja natuke seltskondlikku juttu juurde ajasin (no nagu ikka, kui kellegagi üle tüki aja kokku saad), jäin mõtlema, et see valvelauaametniku töö on selles suhtes ikka huvitav küll, nad kuulevad seal igasuguseid asju ilmselgelt. midagi olulist küll vaevalt, aga nii põhimõtteliselt.
aga tegelikult tahtsin rääkida sellest, et eile olid väga huvitavad koosolekud koolis, klassi ja kooli omad siis. laiendasid nimelt taas mu silmaringi. igal sammul on ikka midagi õppida. et mida ollakse valmis tegema, et olla uues koolis popp ja et ilmselgelt suur osa vanemaid ei oma ülevaadet oma lapse ajast ega asjadest ning seda juba kolmandas klassis. detailidesse laskumata (sest ma ei tea neid väga täpselt nagunii), see oli ikka täiesti karpilahtivõtvalt üllatav. aga eks ma teangi, et elu võib selline olla. üllatav siis ikka. ning et kohati jääb mu fantaasia väikeseks, et aimata, mis kõik toimuda võib.
üldkoosoleku põhiteemaks oli hoolekogu.
ning jah, mida me tahame lastest, kui vanemad ei suuda saalis olla piisavalt vaikselt, et ei segaks koosolekut, kui uks käib kogu aeg, telefonid helisevad.. ?
ma tunnen end vahel dinosaurusena. vana autokraatlik ja konservatiivne ema. ja seetõttu on mu pojal käitumune ja hoolsus endiselt ebapoisilikult ‘eeskujulik’.
ahjaa, hoolekogus olen ka. võiks öelda, et peaaegu ise trügisin (loll või aktivist?), kuigi ma ikka ei esitanud oma kandidatuuri ise. tore oli, et ka päris reaalselt oli oma toetajaskond olemas. nüüd olen umbes nagu rahvaasemik 😛
