koolituda on tore. olgu, kõik koolitused ei ole alati tasemel, aga aju panevad tööle igatahes. ning lisaks sisule on oluline ka, kes ja kuidas räägib. ma olen need esmaspäevaõhtud läinud kohale sellise pärastlõunase unisusega ning hirmuga, et ma jään seal lihtsalt magama – aga ei jää mitte. tempo ei ole kõrge ja jutt üsna lihtne-loogiline, ent loengud on kuidagi haaravad. ja noh, muuhulgas on selgunud tõsiasi, et ka turunduses suudaksin ma mõnda aega ilmselt blufi peal hakkama saada. sest juba mitmes kursakaaslane on mult küsinud, et kas turndus on mu igapäeva- või põhitegevus, sest ma näin teadvat. mmh, näin. seal on lihtsalt nii palju asju, mis on tulnud elukogemusega või siis kohapeal natuke oma aju pingutades on väljamõeldavad.
vahelduseks võtaks meelsasti muidugi mingi linoolilõike jälle.
tuttav meesterahvas selgitas mulle hiljuti, et selline elukestev õpe ongi tema meelest rohkem naiste teema ja imestas, et kuidas ma küll viitsin. et keskmine mees harib ennast ära ja siis on sellega lõpp. igasuguste kursuste-koolide kogemus ütleb, et nii see vist kipubki olema. sest naisi koolitub alati rohkem. tea, peaks minema keevituskursustele äkki, et vastupidist näha?