üle päevade lennates

elu veereb mingeid omi veidraid radu. vahel ei oska muud teha, kui kaasa lohiseda. vahel tuleb aga ise lükata-tõmmata-suunata.

linnast väljasõit venis taas igatpidi pikemaks, kui eeldada võis. mõni takistus oli ette näha ja mõne asjaga lihtsalt läks nagu läks. oluline on lõpuks ikkagi kohale jõuda.

mõningad puhkepäevased poolkohustused. keegi ei sunni, ise teen. sügaval sees on see keegi-miski, mis takka utsitab.
seekord oli mu abi kuidagi tajutavalt vajalik. õhtuks olin kuidagi läbi ja veidi tujutu. kontsertüritusele lasin end üsnagi moosida. st mitte ma ei teinud seda nimme, aga mul oligi tõesti tunne, et no – ei jaksa, ei taha.. natuke läbikülmunud olemine ka.
ikkagi läksin, sest teised ootasid ja omal hakkas juba teistpidi nõme.
lõpuks oli täitsa tore. üks ülimalt ootamatu kohtumine ning samavõrra ootamatu tantsulõvi.
öösel sai kogemata osaleda peaaegu-et-tulekahju ennetamisel.

paar tundi veidraid jutte ja avanemisi.
teadagi, garantiisid ei ole kellelgi. ning armumine on änksam feeling kui hoolimine. kes ei teaks? aga kummas on rohkem sügavust ja tasakaalu? või kas üldse saab võrrelda? või peab?
mingi ebamäärane selgus. vist. nüüd on vaja kohanemisaega.
pimedat aega peaaegu et polnudki.

pühapäev oli haprapoolne. suitsuahvenaline. eelnevaga võrreldes kontrastselt suvine.
õhtus oli Bond ja äraolemine.

karikakrad, moonid, tulikad, valmivad metsmaasikad. kohutavalt hulgal erinevaid taevavaateid.
ma sain lugeda peaaegu et rohkem, kui soovinuks.

kakrad147

vastupidavussportlane, mina?

võtsin kätte ja otsustasin, et lasen korraliku tervisekontrolli teha. nii igaks juhuks, ma pole ammu mingeid analüüse andnud.
no ja mõnedega läheb veel jupp aega, aga mingid lihtsad asjad said kohe tehtud.

näiteks selgus, et mu vereõhk on ikka pigem alla normi, mis on kogu loogika ja lihtsa geneetika kohaselt kummaline. aga samas mind, enesetundest lähtuvalt, ei üllata.
EKGd vaatas arst aga pikalt ja tõdes, et see on vastupidavussportlase tüüpi graafik. st mis seal täpselt erinevused on, ma ei tea, igatahes on mu südame töörütm pigem aeglasepoolne ja see on üks näitaja ilmselt.
igatahes hämmastav jah. tea, kas mu jalgsikäimisel on siis selles oma osa või..

aga mõttes muigasin, et siit tulebki see, et ma ise pean end mingiks äkiliseks ja energiliseks tüübiks (no nii üldiselt), kuid mingid tuttavad väidavad, et ma olen pigem rahulik ja kergelt flegma. et ehk kui ma oma aeglase südamerütmi ja madala vererõhuga natukene ärritun, siis jõuan enamike inimeste tavatasemeteni ehk? 😀

värve kannan ma ilmselt maskeeringuks 😛

kybar2242

oh aega..

terve see nädal on olnud kuidagi selline.. ootamatusi täis. mingid asjad lihtsalt lendavad mu ellu või mina nendesse või mispidi iganes. ja ma mõtlen seda kõike positiivses mõttes.
üleeile saatsin kõik (õnneks mitte kuigi olulised) plaanid pikalt peale ühte telefonikõnet ning mul on hea meel, et sel hetkel mu peale mõeldi ja see kõne tehti. elamused on väärtuslikumad kui kodus koristades veedetud aeg.
eile oli umbes sarnane seis, ainult ma ei pidanud kohe tormama. ülepeakaela ettepanek ning muidugi ma võtsin kohe vastu.

taas tajumine, et kui mingit teed piisavalt läbitud on, ka mitteroolis, siis kusagil kuklas on teadmine, kus võib kiirelt sõita ja kus tuleb kiirus maha võtta.
vaade õhtupäikesesse, alati erinev. päevasaun. hommikuse kohvi paks näokoorimiseks. tuulest viidud soeng.
palju erinevaid pilvi. palju erinevaid laineid. pannkoogitort.
kui aus olla, siis väsimus ka.
aga teisalt just selline aeg näitab, et elu on täiel rinnal elamist väärt.

140605_751

märksõnu nädalavahest

hallivõitu hommikul jäi päikesekaitsekreem taas näkku panemata. hiljem oli see lihtsalt liiga kaugel. nina on jälle punane.
inspireerivad, tihedad, lahedad, hullult väsitavad päevad.
nakkav ebamäärasus.
piibelehed, anemoonid, lademets halli käppa. hullult head süüa. tiirude-kajakate munad ja tibudki.
taas üks ootamatu kallistus.
kiirelt tõusev jahe õhtuudu.
miljonid positiivsed emotsioonid, väikesed uued teadmised.

selle aasta esimene mais oli mais.

mais553

need peaaegu suvised hetked..

nina on jälle jumekas, enam vist nahka ei tule. käekell hakkab randmele päevituma. tuul ja päike koos on endiselt petlikud. ja varjus istumine samuti.
head teha on hea. oleks olnud mingi tasuvõimalus isegi, aga see ei olnud asja mõte. keeldusin.
lahe on tutvuda toredate inimestega ning teada, et on sõpru, kellega võib koos luurele minna. läbi nende päevade mitmeid.
eile õhtuks väsinud, aga õnnelik.
hommikuks lihtsalt õnnelik 🙂

noblessner

reedeõhtu rant

õhtuks on kuidagi kokkujoost seis. noh, nagu hooti tavaline. mitte, et midagi halvasti oleks, lihtsalt väsinud olemine ja päris palju erinevaid asju vaja teha. reedeõhtu, ma tean-tean.
mitte ainult minul ei ole selline pooljõuetu kevad olnud. vajalik saab tehtud, entusiasmi on hoogudena. päevad pole vennad ka, tegelikult on ju erinevaid asju piisavalt. no et ühte tehes puhkad teisest.
aga vahel on mingi globaalse jõuetuse pooltund.

eilsest rattaringist maastikul, vist, on täna olnud üsna läbiklopitud tunne. aga tänased ca 15km oli ka vaja läbida. käenahk läks merevee nahka ja ma pean meeles pidama, et kusagil luku taga olevas kotis olevast päikesekaitsest pole ka midagi kasu. olgu, saan öelda, et on kaasas.

ikkagi tahaks röögatada ‘oh põder!’ ning tundub, et ühest reedeõhtuks ostetud siidrist on vähe. aga kuskile minema ka enam ei hakka. ja siia kedagi ei taha ka, no ei jaksa.

ilus aeg on. ilus päev oli.
eile ka.

coffeewine

hajutatud tegevuste haldamissuutmatuse hala

üritan oma tegevusi kuidagi ‘kastidesse’ panna. mingid ajahaldussüsteemid ja to-do tarkvarad ei toimi mul, ikka lihtne kalender. aga samas on hulk just selliseid ebamääraseid ‘on-kunagi-kohe-eile-vaja-teha’ asju, mida kalendrisse panna ka ei oska.
ma olen isegi mingeid asju proovinud ja reganud end siia-sinna, aga ma ei kasuta neid lihtsalt.

aga hetkel on osad, mittepõlevad, asjad nii, et keegi ütleb mingi sõna ja mul lööb tuluke peas põlema ja tekib mingi seos mingi asjaga, millega peaks ka tegelema.
hooti on küll tunne, et tuleks ikka mingi to-do tarkvaraga sõbraks saada, aga ma ikka kardan, et sellega läheb nagu paberkalendritega et ehk ma ei täida seda. teisalt, kui ikka hädavajadus on, ehk toimiks?
(ja meenutage nüüd, kuhu sellistest ma end juba reganud olen..?)

endiselt ei ole mul küll üldist ajaprobleemi, raamatuaja ja jalutamisaja leian ikka.
lihtsalt (rohkem või vähem asjalikud) tegevused tuleks ära hallata.

et läheks ikka hästi / uus mänguasi

kui mult küsitakse, kuidas mul läheb, vastan ma ikka, et hästi. ja üldiselt olengi ma selle juures siiras. sest kui ka kõik asjad ei olegi hästi, siis suurem osa ju ometi on?
sest see ikkagi ongi suuresti suhtumise küsimus.
tean minagi, et hetkel on FBs ja osades blogides levimas 100 õnneliku päeva meem. tegelikult on see päris hea iseenda koolitamine. et leida see hea üles, mis argipäevas vahel kaduma kipub. et teadvustada seda endale. et kujundada suhtumist.
just nii see ju käibki.

muidugion ka minu elus asju, millest ma ei saa mitte kuidagi aru. ja vahel ma poetan mõnele heale sõbrale ka neid mittehäid hetki. jagatud mure on pool muret. ja südame tegi soojaks, kui M. mulle hommikul tagasi helistas, sest mingi mu õhtune sõnum oli teda murelikuks teinud.
selleks sõbrad ju ongi.

aga tänane suurim rõõm on uus ‘mänguasi’ 🙂

eosm144

sinililleline

kui lugeda kokku, mida ma sel tänalõppenud nädalavahetusel ära tegin, siis – eriti ei midagi. aga aeg läks lennul ja viimane õnnehetk tabas mind trammilt koju jalutades, lihtsalt. mingi tajumine õhtupäikeses.

tegelikult sai asjalik ka oldud siiski, aga mitte liiast.
pühapäeva hommikul kella 8 ajal üle hoovi minnes oli üllatavalt soe. laupäeva varahommikune vaade ajas kaamerat võtma.
sinililled autoaknast ja sinililled bussiaknast. sinililled kaamera ees.

sinililled988

teisipäev

tehnika loeb vahel mõtteid.
hommikul keris telefon ette sama laulu, mis pool ööd kummitas. pool magamata ööd.

teine osa tehnikast ei armasta mind. mind ei armasta seda, et kui on katki vaid toitejuhe, siis uue juhtme leidmine on problemaatilisem kui uue ruuteri ostmine.

asjad tulevad ja lähevad. inimesed samuti.