ma tean juba praegu, et ma ei jõua täna teha kõike, mida plaanisin. mõnes kohas jääb käimata. aga vahet pole.
eelmisse nädalasse jäi:
– õhtune pikk jalutus sõbranna ja tema emaga;
– üks väga pikale veninunud külaskäik läbi kerge vihma kojusõiduga;
– üks peaaegu kadunud päev;
– ühe kontserdi lõpp;
– kummalised ilusad väikesed eestimaa paigad;
– supernaine-supernaine;
– kahed katkised päikeseprillid (ja ühed uued, aga mitte minul);
– üks sügav pettumus, kui last alt veeti – ja miskipärast mõjus see minu südametunnistusele;
– üks valesti planeeritud retk;
– õhtu ja päev peaaegu-paradiisis, kraabitud säärtega;
– vaikiv käsi põlvel.
seekord ma ei kõrvetanud ennast ära. nohu ka peaaegu et pole.