Rubriik: asjad minu sees

eksole, hommikul olin küll unine, aga vähemalt tundus, et suudan täna midagi ära teha.
esimese hooga isegi asjatasin veidi. aga viimased paar tundi on mingi molluskiolemine ja ei mingit energiat. ideid on, jaksu mitte. ometi ma tean, et peaks lihtsalt tegema hakkama ja siis saaks tehtud ka.

teisalt on veidi hirm, sest eile õhtul mingil hetkel tabasin end mõttelt, et ma ei taha midagi teha, sest ma ei taha midagi teha. ja see on, noh, Päris Halb.
kuigi selle äratabamine äkki ei ole halb, sest vähemalt tean ma nüüd midagi ette võtta. näiteks b-vitamiini varusid täiendada, rohkem jalutada ning peamine, rohkem teha, mitte molutada.

vaatsin täna taas kaamerate hindu. nagu seal midagi muutuda saaks.
granaatõunaga salatit tahaks. ju peab tegema.

mul on raamatuid, mille kohta ma tean, et kui tuleb tahtmine neid lugeda, siis see on halb märk.
mitte, et need raamatud oleksid halvad. lihtsalt aja jooksul olen aru saanud, et mina kipun neid lugema siis, kui mul on endal mingeid probleeme. no ja need raamatud kipuvad indikaatoriteks olema. nii et nüüd ma lihtsalt hoian eemale, et neid ikkagi mitte lugeda. äkki aitab?

igatahes, et end raamatutest eemal hoida, võtsin lausa triikimise välja. see ei ole just mu lemmiktegevus, aga seekord said isegi vähesed triiksärgid, mis järge tükk aega oodanud, ära triigitud.
ma ei teagi, kas see on eriti halb märk või pigem mitte?

ja muidugi on tore leida ikka mingi põhjus ka, miks selline turtsuv olemine on: korraliku talve puudus.
ilmselt mõnigi peab seda napakaks, aga kui me oleme siin aastatuhandeid harjunud mingi talvelaadse asjaga ja nüüd oli ainult mingi aseaine, siis ma usun küll, et see mõjutab ka. lõpuks on mingi pooltõbine olek ka käes. sellise pideva nulliümber temperatuuriga on muidugi ime, et ma nii hästi olen vastu pidanud.

teeaeg.

tüüpiline: kui mingi nö kukil olnud asi tehtud saab ja pinge kaob, on mingi tagasilangus.
sedapuhku pole ma vähemalt (veel) haigeks jäänud. küll aga on paar päeva olnud teerulli alt läbiveetud tunne, seda ka moraalselt. eile keset päeva lausa helistasin sõbrale ja lihtsalt kurtsin. kusjuures kui ta küsis, et mis halvasti on, siis tõdesin taaskord, et otseselt mtite midagi. olgu, jutu käigus selgus, et tegelikult on üks veidi ripakile jäänud otsus ning veidi pingeline aeg tööl. aga need on ometi lihtsalt pisiasjad.
võinoh, võib-olla ka mitte niiväga pisiasjad, kui süveneda. aga fakt on, et täitsa lähiajal lahenevad need asja nagunii üht- või teistmoodi. küsimus on selles, palju ma ise lahendusse sekkuda saan. ühel juhul jah, peamiselt minu lahendada ongi; teisel puhul tuleb lihtsalt ajale võimalus anda.

õhtuks otsustasime lapsega sushit tellida, ta pole muidu väga fänn, aga paistab, et seekord meeldis.
kobisin varakult magama (ei, tegelikult on see viimasel ajal üsna normaalne aeg siiski, varakult magamine läks natuke nihu), täna õnneks ei olnud kella-seitsmest äratust ka ja ongi juba parem olla.
paari päeva pärast peaks jälle päikest tulema 🙂

no nagu ikka elus. et ehk kui tahad, et midagi muutuks, tuleb ise midagi muuta. ning leida positiivset selles, mis on. ka siis, kui on tunne, et väga ei ole (mis meenutab, et vahel võib loomulikult halada ka, tasakaalu mõttes :P).
just viimastel aastatel olen tabanud, et muutmise üks oluline moment ongi see, et mingitest asjadest tuleb loobuda. et ehk see, mida ma olen aastaid lugenud, ei olegi mingi jama. ainult et vahel ON raske loobuda ja ON tunne, et ei lähe paremaks.
igatahes, uuel aastal uue hooga..

eelmise postituse peale tuli muidugi mõte, et, keskendudes pereväärtustele vms, siis peaksin ma kirja panema nõuanded nooremale iseendale. no näiteks 20a nooremale. teemal, et mida ikkagi iseenda jaoks väärtustada ja mida hoida. ning mis endast mööda lasta, kui ahvatlev see hetkes ka ei tundu.
ainult et see ei muuda ju enam midagi.

lihtsalt lisan veel eilsele, et tegelikult on lapse saamine parim asi, mis mu elus juhtunud on ning minul isiklikult on siiski tugivõrgustik olemas. nii lapse osas kui iseenda osas 🙂

nõme on aga, et mingi sügistõbi on mind oma valdusesse saanud nüüd. ju seepärast ka ei kipu väga midagi sügavamõttelist kirjutama.
isegi kassid ehmuvad, kui ma aevastan.