Rubriik: asjad minu sees

tänaöised paar meeldejäänud unenägu (mida ma siinkohal ümber jutustama ei hakka – need on ehk natuke liiga isiklikud) viitasid kõik ühes suunas.
aga ma ei tea mis sellest kasu on.
ma ei taha nendele asjadele mõeldagi. miks küll uni toob üles seda, mida tahaks ise hoopis unustada?

.. nägin kummalisi unenägusid.
üks oli selline, et olime kusagil reisil. oli nagu hiljutine barcelona, aga polnud ka. reisikaaslaseks oli teine sõbranna. asjad olid hotellis juba kokku pakitud, kui leidsin, et meil on ühes piirkonnas veel käimata – kusjuures mina olin seal nagu mingil eelneval reisil käinud. otsustasime siis minna. leidsime kaardilt peale pikka otsimist mingi bussi, mis seal läbi sõitis, mingi imelik siksakliin oli kohati ja pikk sirge ja see oli nagu mingi mäe otsas või mäekülje juures. alumine parempoolne nurk sellest piirkonnast oli mingi park ja et sinna saada lõuna poolt, kus me olime, tuli saada kuidagi üle raudtee.
läksime bussi peale, kusjuures peatuse leidmine ei olnud ka kerge, ja see sõitis raudtee alt läbi, aga me ei olnud päris kindlad, kas see on õige buss ja kus maha minna. mälu järgi pakkusin, et nüüd sõidame tükk aega otse, aga hakkas juba nagu neid siksakke tegema. vist. kusagil jäi nagu kummaliselt kauaks seisma ja me läksime maha. ümbrus oli kummaline ja mitte päris see, mis oleks pidanud, noh, mitte et reaalselt oleks pidanud (sest tegelikult maitea reaalselt sellist kohta üldse), vaid et unenäos nagu kohe oli tiba vale.
siis sattusime mingitmoodi kokku mingite inimestega, kes olid vist ka eestlased ja läksime mingipärast kusagile majja, kus käisime kõik avatud toad (korterid?) läbi ja tegime seal midagi oma puudritoosidega. meid oli nii 7-8 ja osad olid meessoost, aga kõikidel olid miskipärast puudritoosid ja me nagu märgistasime midagi nendega. ei, mitte puudrit maha pudistades, ma ei mälta seda detaili nii täpselt ja no unes ongi segaseid asju ka ju. aga siis korraga sattus keegi meile peale või midagi, igatahes oli korraga mingi tädike ja kõik teised elanikud või asukad seal liikvel, me olime lõksus, kinni peetud ja nad tegid meiega mingeid DNA ja muid teste (bioloogiatunni mõju?). igaljuhul nõuti me kõigi käest meie puudritoosid ja uuriti, miks me sinna tungisime ja niimoodi tegime.
mulle tehti mingi individuaalne asi ka, kõigile vist. igatahes pandi mind selili sellisele protseduurilauale, pidin ühe käe viima üles ja mu rinnale pandi nagu mingi tullpadi, mis pidi midagi tegema. see oli soe ja toimud nagu mingi venitus ja oligi kõik.
vaatasin koguaeg närviliselt kella ja püüdsin seletada, et me jääme kohe lennukist maha ja me peame ära minema, ise olin kogu aeg mures, et väljumisaja muutmine maksab ju ja et mul pole raha ja et laps ootab mind kodus. pealegi ei olnud me midagi läbustanud, rikkunud, varastanud, oma meelest tegime lihtsalt nalja. aga see ei huvitanud kedagi. politseid nagu ei kutsutudki..
ja edasi ma ei mäleta. ilmselt tuli mingi unepaus või ma keerasin end ise ebameeldivast unest teise külje peale ära. see polnud otseselt õudukas ega mulle ei tehtud kuidagi haiget või midagi, aga see oli alguses peale selline natuke häiriv ja ärritav unenägu, mis jäi kuidagi kummaliselt hästi meelde.
unenägude seletused mind ei huvita. pigem juurdlen selle üle kunagi niisama.

üritan peale puhkust siia ellu tagasi loksuda, aga nagu ei oska kusagile vajuda. aegajalt unub ära, et ma üldse kusagil käisin.
elu käib oma ringe, mina vahin juhmilt kõrvaleseisjana pealt ja ei oska olla.

aastaid tagasi, veel enne bridgetjonesi kuulsust lubasin endale, et ma ei tee uusaastalubadusi. ja ma täidan seda. auhinnaks on, et aasta lõpus ei pea põdema täitmata lubaduste pärast.
/lubadustega on see jama, et neid peab ju pidama. sest lubadus ei ole mitte see, et täna annan, homme võtan. seega – kui ma pole enda ikka päris kindel, siis ma parem ei luba. võib ju väljendada end vähem lubavalt ka, mis jätab mulle natuke lahtiseid otsi ja veidi vähem kohustust.
miskipärast eeldan ma teistelt samasugust käitumist, ikka veel./

mingi ajaga on kogunenud asju mu sisse ja ma olen hakanud tõsiselt kaaluma töökohavahetuse peale. ma ei ihka teha rohkem tööd ja mulle meeldib me kollektiiv jnejne, aga viimasel ajal on miinuseid hakanud ka kõvasti kogunema. näiteks on mul pikemat aega tunne, et meie kauaaegsemaid olijaid (st meie, kes me oleme seal firma asutamisest peale), et meid ei väärtustata ja suhtumine kisub kanti, et jäädki eluajaks selleks nö madalama astme töötajaks, kes teeb peamise reatöö ära. jutus on kõik ilus, aga siis tuleb kusagilt jälle midagi kummalist (teod, ikka teod) ja tunned, et jälle on meid ära unustatud või meist üle sõidetud vms. võibolla on siin tegu ka mu üldise viimase aja mingi ‘musta’ perioodiga, aga tegelikult on see juba varasem tunne.
samas, et mida ma siis õieti oskan? suurt mitte midagi. see töö, mida ma praegu teen, on väga spetsiifiline ja kohapeal õpitud ning ega seda polegi eriti palju võimalik meil kusagil kasutada. ühe kooli diplom on taskus, sama asja õpin järgmisel tasemel juurde – äkki peakski neid kuulutusi hakkama vaatama? sest see on arenev valdkond ja see pakuks mulle huvi ka. samas, elama peab ka ja kui ma pole praeguse rahaga rahul, siis mingi natuke suurema summa peale ma vist ei viitsi veel hingega tööle hakata (ma olen laisk ju olemuselt), praeguses kohas küll töökoormus aina kasvab, aga siiski on veel suhteliselt lahe.
kuigi, homne tööpäev undava serveriga toas ei tundu eriti lahe..
tööandjad, tunnustage palun kõiki oma töötajaid ja pidage neid meeles. see ei tähenda hulle preemaid vms, aga tähelepanu ja arvestamist. ja iga-aastane väike palgakorrelatsioon mõjub ka ikka..

on hommik ja ma olen sattunud seisma absoluutselt valesse peatusesse.
mulle meenub üks teine samasugune hommik, aegu tagasi. valguse peegeldus lumelt. ei, see on seesama hommik.
sa ütlesid, mitte väga palju hiljem: mind kummitas päev läbi teadmine, et me oleksime võinud selle koos veeta.
see tegi lihtsalt ühe asja vähem, millest ma loobuma pidin.

unenäod on enese avastamiseks.
palju on asju, mis on mu sees ja millest mul päevavalges aimugi pole. kusagilt vilksatanud pildid, ähmased aistingud, minu eest salaja peitu pugenud vajadused. asjad, milledele päeval ei mõtle, milledest pole teadmistki. aga öö vaikivas hämaruses libisevad need korraga mu unenägudesse, lootuses et ma neid hommikul ei mäleta.
mõnikord aga trumpan ma nad üle. lapse nihelemise peale olen korraga keset und ärkvel ja teadmine millestki ei lase mul koheselt uinuda. unenägu istub mu teadvuses ja sinna ta jääbki. vahel aga on hommikuks ainult kummaline teadmine, et ma olen teadlikum kui enne magamajäämist, mäletamata täpselt, millest selline tunne. mõnikord meenub unenägu mulle deja-vu‘na – ma olen täiesti kindel, et ma olen olukorra unes läbi elanud. miskipärast ma tajun ära, kui tegu on mälutrikiga ja kui ma tõesti olen midagi unes juba teinud.
aga võib-olla on see kõik niimoodi planeeritud ja mu varjatud pooled tahavad end niimoodi mulle nähtavaks teha? aga mu teadvus lihtsalt võitleb vastu?

blogimaailmas käivad asjad tihti ahelatena, nii ka see test, mille lingi leidsin kevadlillekese blogist

Continue reading “emotsionaalne suundumus” →