unenäod on enese avastamiseks.
palju on asju, mis on mu sees ja millest mul päevavalges aimugi pole. kusagilt vilksatanud pildid, ähmased aistingud, minu eest salaja peitu pugenud vajadused. asjad, milledele päeval ei mõtle, milledest pole teadmistki. aga öö vaikivas hämaruses libisevad need korraga mu unenägudesse, lootuses et ma neid hommikul ei mäleta.
mõnikord aga trumpan ma nad üle. lapse nihelemise peale olen korraga keset und ärkvel ja teadmine millestki ei lase mul koheselt uinuda. unenägu istub mu teadvuses ja sinna ta jääbki. vahel aga on hommikuks ainult kummaline teadmine, et ma olen teadlikum kui enne magamajäämist, mäletamata täpselt, millest selline tunne. mõnikord meenub unenägu mulle deja-vu‘na – ma olen täiesti kindel, et ma olen olukorra unes läbi elanud. miskipärast ma tajun ära, kui tegu on mälutrikiga ja kui ma tõesti olen midagi unes juba teinud.
aga võib-olla on see kõik niimoodi planeeritud ja mu varjatud pooled tahavad end niimoodi mulle nähtavaks teha? aga mu teadvus lihtsalt võitleb vastu?